Laupäev, 13. november 2021

Puhkus kuubis

Kaks viimast päeva möödusid puhkamise tähe all. Eilne tipphetk oli jalutuskäik kõrvalkülla juba tuttavasse restorani lõunasöögile. Sedakorda olime targemad ja ei hakanud taksot tellima. Kärutasime hoopis golfiautodega hotellikompleksi kõige viimasesse nurka ja jalutasime sealt läbi jõe ning mööda mereranda ja olimegi kohal. Del Place restorani julgen soovitada küll. Lisaks maitsvale prantsuse köögile leiab siit ka kohalikku kreooli kokakunsti. Boonuseks mõnus aafrikapärane meeleolu ja miljonivaade ookeanile.

Nagu kõigil eelmistel hommikutel, nii ka täna, kui toauksest välja astun, võtab mind vastu mõnusalt soe kliima. Kell on alles 7 hommikul. Selliseid kohti maailmas väga palju pole, kus mul kordagi külm pole hakanud. Siin on minu paradiis.


Teised magavad. Mina istun basseini ääres ja naudin vaadet. Sellest ei saa vist kunagi küll. Alati on midagi vaadata. Kui hommikud on rahulikud, siis päeva peale läheb elu käima. Purjekad õõtsuvad, purjed sinise vee ja taeva taustal säramas. Kiirpaadid ja skuutrid kihutavad mööda. Aerulauaga sõitjad ja kajakid aerutavad piki rannaäärt. Snorgeldajad ujuvad edasi-tagasi. Paar korda on delfiinid käinud tervitamas.

Lõpetuseks natuke ajaloost. 16. sajandil märkasid Seišelli saari esimeste eurooplastena portugallased, neile järgnesid juba inglased, prantslased ja jälle inglased ning alates 1976. aastast on Seišellid iseseisev riik. See sama ajalugu on põhjuseks, miks nii kaugel maailma otsas on igal sammul tunda, kuulda ja näha tuttavat euroopalikkust.

Alustame kasvõi keelest. Tegelikult on Seišellidel kolm ametlikku keelt: inglise, prantsuse ja seišellikreooli keel, millest viimane on enimlevinud. See keel on erinevate Aafrika keelte segu tugevate prantsuse keele mõjutustega. Siit ka põhjus, miks alguses arvasin, et nad räägivad prantsuse keelt.

Enne koduteele asumist tutvume Aafrika väikseima pealinna Victoriaga, mis on muuhulgas ka Seišellide majanduslikuks ja kultuuriliseks keskuseks. Linn on oma nime saanud Inglise kuninganna järgi. Kõik inglisepärane on siin väga armastatud. Linna keskel seisab väike Big Ben. Ka liiklus on siin vasakpoolne.


Seišellid on minu jaoks kauni looduse, eksootiliste loomade ja lindude, valgete liivarandade ning türkiissinise vee luksuslik kooslus. Seda troopilist paradiisi võib kokkuvõtvalt iseloomustada nii – päike, ookean, liiv ja suured graniitrahnud.

Neljapäev, 11. november 2021

Kohtumine kilpkonnadega

Seišellid eraldusid vanast mandrist 75 miljonit aastat tagasi, mis avas tee unikaalse looduskeskkonna kujunemisele. Inimesed asusid siia alaliselt elama alles 18. sajandil, jättes nii loodusele võimaluse säilitada unikaalsus meie ajastuni. Seišellidel kasvab kuus kohalikku palmiliiki, kuulsaim neist on seišellipalm oma maailma suurima seemnega ning üle 700 muu õitsva taime. Siin elab 250 linnuliiki, neist ligi 80 kohalikku päritolu, merikilpkonnad ja hulgaliselt teisi mereelukaid.

Mul oli kinnisidee, et pean nägema hiidkilpkonna. Siit ka põhjus, miks täna jälle laevareis ette tuli võtta. Käisime pisikesel Moyenne’i saarel, mis on tervenisti botaanikaaed, kus elavad muuhulgas ka hiidkilpkonnad. On maismaa- ja merikilpkonnad. Minul õnnestus kohtuda maismaakilpkonnadega, kes võivad elavad kuni 250 aastaseks. Kas teadsid, et kilpkonnad joovad vett ninaga mitte suuga. Väike lootus oli, et saame ujuda koos merikilpkonnadega, aga nemad jäid seekord tabamata. Hoolimata sellest oli veealune maailm põnev ja värviline. Ükskõik kus pea vee alla paned, kohe hakkab loodusfilm jooksma.


Kaheksa tunniga merel nägime palju ilusat loodust. Aga ka seda, et rannad on tühjad ja paljud hotellid suletud. Kohalikud räägivad, et nad sõltuvad täielikult Euroopa turistidest. Vaikselt on hakatud taas reisima, aga koroonaeelsesse aega tagasi on veel pikk tee minna.

Kolmapäev, 10. november 2021

Trosslaskumine

Tänaseks lubas äikesevihma, aga mida pole, seda pole. Päike paistab nagu kõigil eelmistel päevadel.

Käisime zip-line trosslaskumist tegema. Peale kohustuslikku kraadimist anti varustus kätte ja mägironimine üles sai alata. 30-kraadises kuumuses oli see juba paras väljakutse. Just siis kui puu otsast pähe kukkunud neoonroheline sisalik mu südame oli 100 korda kiiremini lööma pannud, saabusid instruktorid ja nüüd alles läks põnevaks. Kaheksa erinevat trosslaskumist panid emotsioonid möllama ning adrenaliinitase hüppas lakke.


Üliäge kogemus!

Teisipäev, 9. november 2021

Homaarid & kalad

Eile tegime tutvust oma hotellikompleksiga. Käisime suuremas rannas promeneerimas ning kõik poed said inventeeritud. Nüüd süda rahul, sest peale päikesekreemi ja plätude pole siin miskit huvitavat. Lõunaks pöördusime tagasi villasse, kus ootas maitsev lõunasöök - homaar ja puuviljasalat. Kahe toidukorra vahel õnnestus esimene raamat läbi lugeda. Õhtul sain osa viiekäigulisest homaari õhtusöögist.


Nüüd aitab puhkamisest. Täna on kalale minek. Homaaride vahele võiks ju oma püütud kala süüa. Plaanis oli tuunikala kätte saada. Kolm tundi katsetamist ei kandnud vilja. Et turistid negatiivse emotsiooniga ei lahkuks, tuli lõpetuseks lasta neil väiksemaid ahvenalisi püüda. Trofeekalaks oli üks veidi suurem tundmatu kala. Kohalikud meie saagi üle väga ei rõõmustanud, aga ise olime sillas. Ühe mehe prügikala on teise mehe vääriskala. Viisime kogu kupatuse oma kokale, kes valmistas maitsva pidusöögi. Nii hästi läks, et jätkub veel homsekski.



Enam ei olegi üllatus, et Aafrikas saab tähistaeva all õues dušši all käia taustaks rohutirtsude sirin ja muud looduse hääled. Nagu muinasjutt.

Pühapäev, 7. november 2021

Seišellid

Eile peale õhtusööki uinusin sekundiga. Täna ärkasin vara mingisuguse linnu häälitsuse peale. Ja see ei olnud kukk. Etteruttavalt olgu öeldud, et erinevad looduse hääled äratavad siin igal hommikul ja vahel ka öösel.

Oli juba magatud küll. Trikoo selga ja varahommikune suplus basseinis. Siis ronisin mööda džunglirada alla privaatranda ookeani laineid püüdma. Ma pole kindel, et kunagi varem otse voodist ujuma olen suutnud minna, aga kuna siin nii vesi kui õhk hommikul kell 8 on 27 kraadi, siis on see isegi minusuguse külmavarese jaoks tehtav.


Seejärel kiirustasin mööda džunglirada üles tagasi. Natuke kõhe on ka, sest selle suure lopsaka rohelisuse sees on kuulda erinevaid hääli. Palmilehed ja kõik muud lehed sahisevad. Etteruttavalt olgu öeldud, et krabid, sisalikud, lendrebased ja väikesed vöödilised hiirelaadsed loomad on igapäevased teekaaslased. Lisaks on võimalik kookospähkliga pähe saada.


Teist aastat järjest on märksõna privaatsus. Kohe kui oma aiast välja astud, tuleb mask ette panna. Siit ka põhjus, miks palju aega villas veedame. Soovi korral tuuakse ka toit sobival ajal ja soovitud kujul koju kätte. Nii ongi, et hommikusööki naudime oma terrassil ja ainsad, kellega toidu eest võitlema peame on gekod. Kohe kui valvsuse kaotad, on nad taldrikus ja kugistavad sinu egg royale’i.

Peale lõunasööki läksin massaaži. Poolteist tundi hiljem lõhnasin nagu kookospähkel ja mõnus ning lõõgastunud oli olla. Lõpetuseks jõin ära terve pähkli kookosvett. Selline on „signature massage“ Seišellide moodi. Pole üldse paha. Selge on seegi, et raha oskavad nad küsida 🙈

Meil on ilmaga vedanud, sest veel kaks nädalat tagasi sadas 24/7 vihma. Fakt on seegi, et olenemata aastaajast ei lange temperatuur mitte kunagi alla 22°C. Etteruttavalt olgu öeldud, et mina ei näinud termomeetril 27 väiksemat numbrit.

Täna otsustasime lõpuks kohaliku eluga tutvuda. Õhtusöögi restoran asub lühikese jalutuskäigu kaugusel kõrvalkülas. Kuna tänavavalgustust pole ja kõnniteid ka pole, siis turvalisuse kaalutlustel otsustasime takso võtta.

Kohalikust toidust nii palju, et siinne kreooli köök on suuresti Prantsuse ja India mõjutustega. Seišellide köögi aluseks on erinevad mereannid, riis, eksootilised puuviljad ja karrid. Populaarsed on ka kohalikest puuviljadest valmistatud magustoidud ning jookidest vaniljetee ja värskelt pressitud mahlad. Kohvihoolikute jaoks on olemas ka kohv.

Laupäev, 6. november 2021

Otsetee paradiisi

Tegin enda peal inimkatseid ja tõestasin, et maskiga saab päris edukalt magada. Uni peab muidugi keskmisest suurem olema. Lasin tooli voodiks, panin helisummutavad kõrvaklapid pähe ja tõmbasin teki üle pea. Palun mitte unustada, et K95 mask oli kõik see aeg minu kaaslaseks. Ise ka hästi ei usu, aga kaheksa lennutundi läksid sõna otseses mõttes lennates.

Juba teist aastat järjest on Madagaskar ülejäänud maailma jaoks lukus. Tõe huvides olgu öeldud, et kirjade järgi on alates tänasest lennud Euroopast siiski jälle lubatud, aga meie reisiotsus oli tehtud palju varem. Seega istusime eile õhtul lennukisse ja täna lõunaks kohaliku aja järgi maandusime hoopis Mahé nimelisel paradiisisaarel.

Kui lennukist lõpuks pääsesime, läbisime passikontrolli, PCR-testi kontrolli, vaktsineerimise tõendi kontrolli, reisikindlustuse kontrolli, hotelli vautšeri kontrolli ja tagasisõidupileti kontrolli.

Pealaest jalatallani kontrollitult istusime väikebussi ja loksusime mööda külavahe- ja mägiteid Seišellide suurima saare Mahé ühest otsast teise. Viimased kilomeetrid hotelli territooriumil üles mäkke tegime golfiautodega. Kõik vintsutused ununesid sekundiga, kui oma uue kodu terrassile astusin. Vot see ongi paradiis.


Seišellid on 115 troopilisest saarest koosnev arhipelaag, mis asub India ookeanis 1500 kilomeetri kaugusel Aafrika mandri idarannikust. Iga saar on oma nägu. Enamus saartest on asustamata. Saareriigi rahvaarv on ca 97 000, kellest valdav enamus elab Mahél. Selle saare ilmes domineerivad suured mäed ja lopsakas troopiline taimestik ning saart ümbritsevad 75 liivaranda.


Nüüd on asi ametlik. Kaua oodatud puhkus on päriselt alanud.