Kalale

Kohalike jaoks on praegused ilmad pehmelt öeldes kehvad. 30 kraadi on ju päris külm ja sellele lisaks puhub tugev tuul, mille tõestuseks lehvib rannas ujumist keelav punane lipp. Kaldalt vaadates ei tundu asi üldse nii hull olevat. 

Plaan oli sügav ookeani kalapüüki minna tegema, aga selgus, et tänase ilmaga ookeanile minna ei saa. Pidin varvaste ja hammastega paadist kinni hoidma ja vett pritsis nii, et kõrvad ja silmad olid soola täis. Kuna ookeanile minek oli ohtlik, siis otsustati tiirutada väikeste saarte vahel ja püüda merevähke ja mingisuguseid väikseid kalu. Minu Läänemere kalade õppematerjalis sellist liiki kala pole ja seetõttu jään tema nime võlgu. 

Uskuge või mittte, aga mul ei olegi veel igav hakanud, aga iga hea asi saab ükskord otsa ja homme algab 24 tundi kestev kodutee...

Puhkus täies hoos

Paari päevaga on selgeks saanud, et ilmamuutus on siin sekundite küsimus. Täna peale hommikust päikesepaistet hakkas hoogsalt vihma sadama. Jätame puhkamise raske töö järgmisteks päevadeks ja tutvume Varaderoga. Selgus, et ega siin peale hotellide, suveniiripoodide ja kohvikute muud väga polegi. 

Peale paari ebaõnnestunud katset mojitoga sai minu siinseks uueks lemmikuks pina colada. Elu parima pina colada sain just siin Varadero 50. tänaval. Nagu maailmas! 

Veel natuke ajalugu

Sõit Trinidadist Santa Clarasse, kus külastasime Che Guevara muuseumit ja liikusime edasi puhkuseparadiisi Varaderosse. Järgmised kuus päeva on programmis kirjas ainult kaks kaunist sõna: söömine ja puhkus.

Eilsega võrreldes olen jõudnud paradiisi. Kraanist tuleb sooja vett ja sääsed ei ründa. Täpselt nii palju on mul hetkel õnneks vaja. 

Puhkuse eelsoojendus - Kariibi meri ja päike

Trinidad de Cuba

16. sajandist pärit koloniaallinn Trinidad asub riigi keskosas ja kuulub oma hästi säilinud arhitektuuri tõttu UNESCO maailmapärandi nimekirja. On näha, et hiilgeaaegadel oli see väga kaunis ja arenenud linn. See on esimene koht Kuubal, kuhu toodi sisse orjad, kes hakkasid siinset majandust üles ehitama ja kohalike jõukust kasvatama.

Teistmoodi Kuuba

Paadisõit mööda Kuuba suurimat looduslikku Guama järve viis endisesse indiaanlaste asulasse, kus lisaks muuseumile asub ka sildadega ühendatud armas puhkekompleks. Siin võiks isegi paar päeva logeleda, aga päevakava näeb ette hoopis krokodillifarmi külastamist.

Jätkub roadtrip lõputute suhkruroo ja riisi põldude vahel. Palju on näha põldudel töötamas hobuseid, kellega sõidetakse ka poodi või küla teise otsa sugulastele külla. Kuubal ei ole masinad veel hobuste tööd üle võtnud ja hobune on au sees. 

Õhtul seisan 1819. aastal asutatud prantsuse mõjutustega linna Cienfuegos’e peaväljakul. See on senini nähtud Kuubast täiesti erinev – puhas, avar ja korras, kohati võrreldav Nizzaga.

Šokiteraapia Havanna moodi

Jalutuskäik mööda Havanna tänavaid. Tsiteerides iseennast “see ei ole reaalne, et ma siin tänaval kõnnin, palun pildistage mind, siis ma pärast usun”. Järgmine stseen elust enesest. Kui keeldun kardinaalselt raudteejaama minemast oma arust päris veenva põhjendusega, et ma ei julge isegi Balti jaamas käia, siis öeldakse, et oota siin väljas politseinike kõrval. Ootasingi, mis mul muud üle jäi. Veel üks seik sündmuskohalt: maksimaalselt kahe meetri laiune auklik tänav, mille ääres ehitatakse maja. Terve tänav on vett täis, kõnnitee peal prügimägi ja keset teed betoonimikser. Inimesed kõndisid silmagi pilgutamata prügihunnikust läbi. Olgem ausad ma olen ka igasugu asju näinud, aga see ületas minu hügieeni piiri ja minu jalg lihtsalt ei astunud sinna. Õnneks sõitis betoonimikser minema ja mul avanes võimalus otsida rada läbi veeloikude ja betoonikuhjade. Kohalikud elasid minu üritusele häälekalt kaasa. I did it! 

Pimedal ajal on soovitatav sõita taksoga. Peamine põhjus seisneb siiski vist muus, aga nii kottpimedaid tänavad pole varem nähtud. Tänavavalgustus praktiliselt puudub. Seega on võimalik suhteliselt kerge vaevaga ebatasastel tänavatel jalaluu ära murda ja selle peale on mul teatavasti annet... 

Õhtul toimus kabaree-etendus Tropicana. Kostüümid olid suursugused ja tantsijad oma ala professionaalid. Läksin sinna mitte just kõige suuremate ootustega, aga sain toreda elamuse osaliseks. 

Olen Havannas juba kõikjal vähemalt kolm korda käinud. On aeg edasi liikuda.

Hemingway jälgedes

USA kirjanik Ernest Hemingway on ennast Kuuba ajalukku sisse kirjutanud. 

Seisan hotelli Ambos Mundos viienda korruse toas number 511 ja imetlen kaunist Havanna vanalinna läbi nende samade akende, kust ammutas Ernest Hemingway seitse aastat inspiratsiooni oma romaanide kirjutamiseks. Siin alustas ta ka “Kellele lüüakse hingekella” kirjutamist. Järgmised 20 aastat kuni 1960. aastani elas kirjanik vanalinnast 11 kilomeetri kaugusel asuvas 19. sajandist pärinevas villas, mis on tänaseni säilinud täpselt nii nagu see temast jäi. Kirjanik lootis siia kunagi tagasi pöörduda, aga elu tahtis teisiti. Siin seisab ka tema kuulus paat Pilar. 

Lisaks on Havannas palju restorane ja baare, mis on tuntud kui Hemingway lemmikud. Tema nimi müüb hästi. Kes siis ei tahaks süüa salati, mida armastas Hemingway. Näiteks La Bodeguita del Medio on baar, mida peetakse mojito sünnikohaks. Mojitot on siin valmistatud alates baari avamisest 1942. aastal. See on üks väheseid kohti linnas, kus tuleb võidelda koha eest, kuna siin on alati rohkem rahvast kui sisse mahub. See ongi selle koha võlu ja üks turistide must be koht. Hemingway on öelnud: “My mojito in La Bodeguita, My daiquiri in El Floridita”. 

El Floridita kokeilibaaris seisin baarileti ääres kõrvuti kirjaniku endaga ja teiste sigareid tossutavate vanameestega. Seda kohta peetakse Kuuba daiquiri koduks, valikus on 15 erinevat sorti. Võite ise arvata, mis siin Hemingway lemmikuks oli. 

Mojito polegi “õige” mojito. Vähemalt minu teadvuses on ta midagi muud, kui põõsas münti rummi, jääkuubikute ja sodaga. Meil pakutav mugavdatud variant sobib mulle oluliselt paremini.

Segased lood

Täna omandasin teoreetilised teadmised, kuidas käsitööna sigareid valmistada. Tegemist on omaette teadusega. Veel kondasin mööda pimedaid koopaid ja nagu tavaks saanud, siis iga koopa lõpus on valgus, kuhu viis paadisõit mööda maa-alust jõge. 

Kaubandusega on siin omamoodi lood. Ma polegi lõpuni aru saanud, et kes, mida ja kust osta saavad. Tavapoes müüakse kohalikku kaupa, nt suhkrut, riisi ja rummi, mida saab osta Kuuba peesodes (CUP) ehk rahvuslikus valuutas. Kaup jaguneb omakorda kaheks: normatiivse hinnaga (productos normados) igale ühele normiga ettenähtud kogus ja kui mõnele sellest "väheks jääb", siis on turuhinnaga (productos liberado), (hinnad ca 5 korda kallimad). Veel on nn valuutapoed, kus müüakse imporditud ja paremat kohalikku kaupa (need hinnad ca 24 korda kallimad), mille eest saab tasuda ainult konverteeritavates peesodes (CUC). Turistile vahetatakse ainult konverteeritavat valuutat ja kohalikud saavad palka ainult rahvuslikus valuutas. 1 CUC = 24 CUP.

Turism on Kuuba peamine majandusharu. Nad elatuvad turistide rahast ja seda on tunda igal sammul. Näiteks rongipilet maksab kõigile 1 raha, tegelikult tähendab see, et turist maksab 24 korda rohkem kui kohalik elanik. Nii lihtne see ongi. 

Iga liigutuse eest küsitakse jootraha. Minu jaoks on võõras mitte millegi tegemise eest raha maksta. Olen kohati väga ülbe turist. Palun väga vabandust.

Isadepäevaks Havannassse

Jalutuskäik ajaloolises Havannas. Linn on täis suursugust ja kaunist arhitektuuri, kuid siia on kiiresti investeeringuid vaja, vastasel korral laguneb kõik koost. 

Hommikul kell 11.00 on viimane aeg alustada isadepäeva tähistamist – kes mojito ja kes õllega. Ainus vabandus on, et kodumaal on kell juba 18.00. 

Kuuba ja rumm moodustavad terviku. Havana Club Rum Museum’s avanes võimalus tutvuda rummi valmistamise põhitõdedega. Muuhulgas selgus, et Cuba Libret hakati valmistama USA-s kuiva seaduse ajal, kui Kuubast imporditud rummi segati Coca Colaga, et varjata alkoholi. 

Kuuba peaks olema ainuke koht maailmas, kus tänapäeval sõidavad ringi 1950. aastate Ameerika autod. Isegi mina, keda üldjuhul jätavad autod külmaks, seisan keset sõiduteed, et võimalikult häid kaadreid jäädvustada. Osaleksin just kui mõne ajaloolise filmi võtetel. Ekskursioon jätkubki ühe roosa 76 aastat vana Chevroletiga, mis on uuenduse käigus Volga mootori saanud. Tegemist on tõelise uunikumiga, mille tehnilist seisundit on võimatu kirjeldada. Seda lihtsalt pole, aga uskuge või mitte, auto sõidab. Ainulaadne kogemus. 

Paar tundi und ja siis maailmakuulsat trubaduuridest koosnevat Buenavista Social Clubi esinemist vaatama. Ei tea, kas asi on ajavahes või milleski muus, aga ei jätnud kustumatut muljet.

Üks õhtu Londonis

Linn oma endises headuses. Vasakpoolse liiklusega on mul endiselt probleeme ja seetõttu leian ennast pidevalt vastassuunavööndist. Nüüd on tõestatud, et ka lumeta võib jõulutunnet tunda. Jõuludeks ettevalmistused käivad täie hooga. Kaupluste vaateaknad on nagu pildid muinasjuturaamatust. Londonil on see miski, mis mind siia tagasi tõmbab. Õnneks elab siin häid sõpru, kellele saab alati külla tulla. 

Legendaarse Queeni muusika rokib sajaga ja inimesed armastavad seda endiselt. Juba 10 aastat on Londoni muusikateatrite lavadel mängitud muusikali “We Will Rock You”. Saalid on puupüsti täis ja publik on vaimustunud. Nii juhtus ka minuga.