Maroko köögi saladused

Reisi viimane päev viis kokakursusele, kuhu jõudsime küll väikese hilinemisega, kuid see ei seganud kuidagi kogemust ega meeleolu.

Alustuseks saime ülevaate Maroko köögist, mis on kujunenud erinevate kultuuride ristumiskohas. Berberi, Araabia, Aafrika ja Vahemere mõjutused on loonud köögi, mida iseloomustavad rikkalikud maitsed, aromaatsed vürtsid ja aeglane, lihtne valmistusviis.

"In the West, you have watches.

Here, in Morocco, we have the time."

– Maroko vanasõna

Marrakechis saad nautida roogasid, mis on valmistatud põlvest põlve edasi antud retseptide järgi.

Seejärel asusime ise kööki. Valmistasime traditsioonilist kanaga tagine’i, aeglaselt küpsetatavat hautist, mida tehakse spetsiaalses savipotis. Sageli ei valmigi see roog koduses köögis, vaid viiakse küpsema kogukonna ahjudesse või hammamitesse. Lisaks tegime zaalouk’it ehk baklažaani ja tomati salatit ning rohelise paprika ja tomati salatit ehk taktouka’t.

Kogemuse juurde kuulus ka traditsiooniline teetseremoonia. Magusat piparmünditeed valati klaasidesse kõrgelt, luues iseloomuliku kaare. See lihtne, kuid efektne rituaal on oluline osa Maroko külalislahkusest.

Kõige enam jäi meelde lihtsus. Ei mingit keerulist köögitehnikat, vaid savipotid, aeglane küpsetamine ja hoolikalt valitud maitseained. Kaneel, ingver, safran, köömned ja koriander annavad roogadele nende sügavuse ja iseloomu.

Maroko toidukultuuris on keskmes küllus ja jagamine. Pearoogades põimuvad liha ja köögiviljad ning maitset annavad tugevad vürtsid. Tuntuimad road on tagine ja kuskuss, millest viimane on omaette roog, samas kui tagine’i serveeritakse tavaliselt leivaga.

See päev võttis hästi kokku kogu reisi olemuse. Maroko on paik, kus lihtsus ja rikkus eksisteerivad kõrvuti, kus aeg liigub omas rütmis ja kus kõige olulisem ei ole kiirus, vaid kohalolek.

Tagasi Bahiasse

Pärast hommikusööki käisime hotelli “loomaaias”, nagu nad seda ise nimetavad. Tegelikkuses tähendas see mõnda kitse, kes aedikus rahulikult ringi jalutasid.

Kuigi päev oli planeeritud puhkamiseks, ei lasknud Marrakech end kaua oodata. Leidsime end üsna kiiresti taas mediina virrvarrist ning võtsime suuna Bahia palee poole.

Bahia palee on üks linna imposantsemaid ehitisi, mis rajati 19. sajandil eesmärgiga luua oma aja kõige uhkem residents. Aastate jooksul on seda rüüstatud ja kasutatud erinevatel eesmärkidel, kuid selle olemus on säilinud. Siseõued, aiad ja ligi 150 ruumi loovad terviku, kus Andaluusia ja mauri stiil põimuvad detailides. Nikerdatud seedripuust laed, värvilised aknaklaasid, mosaiigid ja marmorpõrandad annavad paigale rahuliku ja ajatult elegantse atmosfääri.

Kaheksa aastat tagasi jättis see koht mulle kustumatu mulje. Just vaikus, valgus ja detailide rohkus keset muidu kaootilist linna on see, mis mind siia tagasi tõi.

Seekord torkasid aga silma tellingud. 2023. aasta maavärin jättis oma jälje ka siia ning praegu käivad palees ulatuslikud restaureerimistööd. See ka põhjus, miks pilt on aastast 2018.

Pärast paleed sukeldusime veel korraks linna melusse, enne kui liikusime taas apelsinipuude alla lõunale. Roheluse ja vaikuse keskel tundus kogu Marrakechi sagimine korraga nii kauge…

Külgkorvis läbi Marrakechi

Pärast rahulikku hommikut suundusime taas Marrakechi tänavatele, seekord veidi teistsugusel viisil. Istusime külgkorviga mootorratastele, mis andsid linnale täiesti uue mõõtme. Liikusime kiiremini, nägime rohkem ja tajusime selgemalt, kuidas erinevad linnaosad omavahel põimuvad.

Sõit viis läbi mitmekesise linnaruumi. Läbisime rahulikumaid, euroopaliku ilmega piirkondi, mida sageli kutsutakse Hispaania kvartaliks, ning jõudsime edasi luksuslike villade ja laiade puiesteedega linnaosadesse, kus Marrakech näitab oma modernsemat ja jõukamat palet. Hetk hiljem olime taas mediina labürindis, kus kitsad tänavad, sagimine ja näiliselt kaootiline liikumine võtavad kiiresti võimust.

Teel jäi silma rohkelt riad’e, traditsioonilisi Maroko maju, mis väljast paistavad tagasihoidlikud, kuid peidavad endas rahulikke ja kauneid siseõuesid. Need majad on ehitatud ümber avatud õue, kus võib olla aed, purskkaev või bassein. Valgus langeb sisse ülevalt ning peegeldub mustrilistelt seintelt ja põrandatelt.

Üheks ootamatumaks peatuseks kujunes Prantsuse konsulaadi külastus. Seal tekkis hetkeks tunne, nagu oleksime astunud teise riiki, justkui väike killuke Euroopat keset Põhja-Aafrikat, Koutoubia mošee vahetus läheduses.

See päev tõi hästi esile Marrakechi mitmekihilisuse. Siin eksisteerivad kõrvuti traditsioon ja modernsus, vaikus ja kaos, kohalik elu ja rahvusvaheline mõju. Sageli piisab vaid mõnest tänavast, et üks maailm asenduks täiesti teisega.

Marrakech – värvide, kaose ja kontrastide linn

Alustasime päeva rahulikus tempos ning sukeldusime moe- ja kunstimaailma. Külastasime Majorelle’i aeda, botaanilist oaasi keset linna, kus kaktused, bambused ja teised eksootilised taimed loovad justkui omaette maailma. Aia rajas prantsuse kunstnik Jacques Majorelle ning hiljem omandas selle moelooja Yves Saint Laurent. Sügavsinised detailid, mida tuntakse Majorelle’i sinisena, mõjuvad erilise kontrastina Marrakechi tolmusele ja punakale linnapildile.

Seejärel liikusime kõrval asuvasse Yves Saint Laurenti muuseumisse, mis annab hea ülevaate disaineri loomingust ja tema tugevast seosest selle linnaga. Igas detailis on tunda, kuidas Marrakech teda inspireeris, alates värvidest kuni mustrite ja kontrastideni välja.

“Marrakech tutvustas mind värvidele!”

– Yves Saint Laurent

Lõunasöök apelsinipuude all oli mõnus paus enne järgmist vaatlust ja viimaseks rahulikuks hetkeks enne mediinasse sukeldumist.

Seejärel jõudsimegi Marrakechi vanalinna ehk mediinasse, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. See kindlustatud linn on täis tänavakauplejaid ja souke, kus leidub kõike alates traditsioonilistest vaipadest kuni igapäevaste tarbeesemeteni.

Alustasime Bahia paleest, mille peenelt kaunistatud siseõued ja värvilised mosaiigid annavad aimu kunagisest kuninglikust hiilgusest. Täna tegutseb seal muuseum ning ühes kaunis sisehoovis asub ka ajastutruu kohvik Bacha Coffee. Selle lugu ulatub 1910. aastasse, kui Dar el Bacha palees kogunesid oma aja mõjukad kultuuri- ja poliitikategelased nautima araabika kohvi. 60 aastat hiljem, 2019. aastal, avati kohvik uuesti, säilitades ajaloolise atmosfääri ja traditsioonid.

Üheks linna sümboliks on Koutoubia mošee, mille 77 meetri kõrgune minarett on nähtav pea kõikjalt. Selle ümbruse avarus ja rohelus pakuvad hetkelist hingetõmmet enne järgmist elamust.

Marrakechi tõeliseks südameks on keskväljak Jemaa el-Fna. Päevasel ajal on see üsna rahulik, siis tegutsevad siin mahlapressijad, kaupmehed ja üksikud esinejad, näiteks maotaltsutajad. Õhtu saabudes muutub kogu plats aga elavaks lavaks. Toidulettide read täidavad väljaku, grillide suits tõuseb õhku ning muusikud ja jutustajad loovad ainulaadse atmosfääri. Just siis on väljak kõige intensiivsem ja meeldejäävam.

Edasi suundusime mediina kitsastesse tänavatesse. Punased müürid, lõputud turuletid, värvilised sussid, tagine’id ja käsitöö loovad visuaalse virrvarri. Inimesed, mootorrattad, eeslid ja kaubakärud liiguvad ühes rütmis, mis esmapilgul tundub kaootiline, kuid tegelikult toimib üllatavalt sujuvalt.

Nagu sellele paigale omane, sattusime peagi klassikalisse “turistilõksu”. Nimelt juhatati meid sujuvalt vaibapoodi ja meie ees rulliti lahti kümneid vaipu, igaühel oma lugu. Kuulasime viisakalt, tänasime ja liikusime edasi.

Kuigi olen siin varem käinud, tundus kõik korraga tuttav ja samas täiesti uus. Võib-olla märkasin seekord rohkem detaile, võib-olla oskasin lihtsalt hetke rohkem nautida.

Seekord ei ööbi me mediinas, vaid veidi eemal, mis annab võimaluse pärast intensiivset päeva linnakärast eemalduda ja nautida hotellis loodushääli ja rahu.

Valgest linnast punasesse

Hommik Casablanca kohal oli pehme ja kergelt jahe. Teel lennujaama sündis ootamatu otsus - mitte lennata, vaid minna bussiga. Ajaliselt suurt vahet ei olnud, kuid juba esimestest kilomeetritest oli selge, et kogemus on seda väärt.

Linn jäi seljataha ja tee avanes kevadisele Marokole. Erkrohelised põllud, punased moonid ja kuldsed viljapõllud lainetasid tuules. Oliivipuud sirutusid rahulikult silmapiiri poole.

Mida lõuna poole jõudsime, seda enam maastik muutus. Valgus teravnes ja värvid vahetusid. Umbes paarkümmend kilomeetrit enne Marrakechi kadus rohelus peaaegu täielikult ning asemele tuli punane. Silmapiirile ilmusid Atlase mäed.

Lõpuks jõudsime Marrakechi. Linna terrakotapunakas toon peegeldus müürides, majades ja kõikjal hõljuvas tolmus. Õhk tundus tihedam, päike teravam ja kogu linn justkui elas omas rütmis.

Ja nii lõppes teekond valgest linnast punasesse linna. Ühe päevaga muutusid nii maastik, valgus kui ka õhk ning Casablanca rahulik Atlandi rütm asendus Marrakechi sooja energiaga.

Kuskil selle punase valguse sees tekkis äratundmine. Ma olin siin juba olnud. Mitte lihtsalt sarnases kohas, vaid täpselt siin, kaheksa aastat tagasi.

Marrakech on kui eksootiline värav Aafrikasse. Linn jaguneb kaheks maailmaks. Ühelt poolt vanalinn ehk medina oma turgude ja kitsaste tänavatega, teiselt poolt Ville Nouvelle, kus leiab laiad tänavad, kaasaegse arhitektuuri, kunstigaleriid, kohvikud, restoranid ja luksuspoed.

Casablanca

Hommikul ärgates oli nähtavus pea olematu. Linn oli mattunud paksu udu sisse ja Casablanca tundus korraks justkui kadunud.

Päeva alustasime Hassan II mošee külastusega, mis on üks uue aja Maroko tuntumaid sümboleid ja ühtlasi üks maailma suurimaid islami pühakodasid. 1993. aastal valminud ehitis mahutab koos siseõuedega kuni 105 000 inimest ning selle 210 meetri kõrgune minarett on Aafrika kõrgeim.

Mošee asukoht on sama muljetavaldav kui hoone ise. See ulatub otse ookeani kohale, peegeldades islami traditsiooni, mille järgi jumala troon asub vee peal. Lainete kohal kõrguv pühakoda mõjub korraga nii võimsalt kui rahustavalt.

Siseruumides avaneb tõeline käsitöö meistriklass. Marmorpõrandad, nikerdatud seedripuust laed ja geomeetrilised mosaiigid, iga detail hoolikalt viimistletud.

Edasi jätkasime linnaga tutvumist bussiekskursioonil. Sõitsime mööda mereäärset promenaadi, möödusime majakast, rannapiirkondadest ja surfiklubidest, kus ookeani lained vastu kallast rullusid.

Näha sai ka linna luksuslikumat poolt, sealhulgas Saudi kuningale ja Kuveidi printsile kuuluvad villad ning ajaloolised hooned, mille hulgas ka maja, kus elas Franklin D. Roosevelt Casablanca konverentsi ajal.

Peatusime Mohammed V väljakul, mida peetakse linna ajalooliseks südameks, ning jalutasime sealt tagasi hotelli mööda tänavaid, mida ääristasid elegantsed art déco stiilis hooned. Just Prantsuse koloniaalajastu arhitektuur annab Casablancale selle erilise, kergelt euroopaliku ilme.

Rahvusvaheliselt sai linn kuulsaks tänu filmile “Casablanca”. Kuigi suurem osa filmist ei ole siin filmitud, on see loonud linnale romantilise ja veidi müstilise kuvandi.

Kuna enamik meist polnud filmi näinud, otsustasime päeva lõpetuseks selle legendaarse linateose ära vaadata. Kus siis veel kui mitte Casablancas?

Maroko vol2

Kaasaja Maroko suurim linn, valge Casablanca, on riigi kultuuri- ja majanduspealinn. Atlandi ookeani kaldal laiuv linn on tuntud oma rannapromenaadi, elavate kohvikute ja modernse linnapildi poolest.

Ja siis esimene üllatus – see ei tundunudki nagu Aafrika.

Lennujaamast linna viiv kiirtee oli perfektne. Mitte ühtegi auku, kõik puhas ja korras. Ausalt, sellist pilti ei näe isegi Pariisis, Londonis ega Madridis. Juba esimesed kilomeetrid andsid aimu, et Maroko on kontrastide maa.

Edasi viidi meid sõna otseses mõttes kuninglikku hotelli. Sadama lähedal, art déco linnasüdames asuv luksushotell paikneb ikoonilises 1950. aastate arhitektuurimälestises.

Vastuvõtt oli omaette elamus. Hotelli direktor tervitas meid isiklikult uksel, järgnes kätepesurituaal, traditsiooniline piparmünditee ja datlid. Ja siis see hetk, kui astud tuppa ja sinu ees on kookidest lookas laud. Minusugune maiasmokk oli igal juhul müüdud.

Pärast kiiret õhtuoodet läksin hammami. Meenub aastatetagune kogemus Istanbulis, kuid sarnasus piirdus ainult sellega, kui põhjalikult nahka kooriti. Kõik muu oli siin märksa privaatsem ja inimlikum.

Marokos on hammamid ehk traditsioonilised aurusaunad kultuuri lahutamatuks osaks. See ei ole lihtsalt pesemine, vaid rituaal, kus keha puhastatakse spetsiaalse seebi ja kooriva kindaga ning sellele järgneb lõõgastav massaaž. Rahulik muusika ja õhus hõljuvad aroomid loovad tunde, et puhastuvad ka kõik meeled.

Õhtu lõppes rahulikult. Beebi magas ja meie nautisime kõrvaltoas hotelli restoranide maitsvaid roogasid. 

Ideaalne algus puhkusele.