Milano

Milanost ei saa lahkuda poodides käimata. Taas tõestatud, et internetis poodlemine on oluliselt kiirem viis rahakoti tühjendamiseks. Hakkan hoopis turistiks ja lähen vaatan üle kaks kohustuslikku vaatamisväärsust. 

Isegi kui olen seda täitsa palju kordi näinud, siis ikka ei saa mööda vaadata sellest ajatust ilust, millega rabab maailma suurim gooti katedraal Il Duomo. 14. sajandi lõpus alanud toomkiriku ehitustööd kestsid 500 aastat. Mulle tundub, et päriselt ei ole see kunagi valmis saanud, iga kord on kuskil tellingud. 

Teine kohustuslik pildistamisobjekt on maailma üks vanim kaubanduskeskus Galleria Vittorio Emmanuele II, mis mõjub paleena, kuigi kõnekeeles kutsutakse seda kõigest il salotto di Milano − Milano salongiks. Kaubanduskeskuse prestiižset minevikku püütakse taastada sellele õiget sisu andes. Näiteks keelduti pikendamast seal paarkümmend aastat asunud McDonald’si rendilepingut.

Trühvel & ooper

Nüüd on selge, miks head toitu armastavad maailmakodanikud novembris just siia kanti asja teevad. Trühvlihooaeg on täies hoos. Isegi hotelli hommikusöögil riivitakse praetud munale trühvlit. Minul isiklikult esmakordne kogemus. 

Lisaks veinidele on Piemonte maakonna uhkuseks just need samad Alba kandis kasvavad valged trühvlid, mida peetakse kõige maitsvamateks ja väärtuslikemateks. Trühvlihooaeg kestab oktoobrist detsembrini. Trühvlikütte võrreldakse tihti kullaotsijatega. Hind ületab nii kulla kui musta kaaviari oma. Valge trühvli hind poes oli täna näiteks 7 808 eurot kilogrammi kohta. Ise nägin. 

Minu tungival palvel tegime kiire jalutuskäigu mõnusa atmosfääriga väikelinnas Albas. Linn, mis lõhnab trühvlite järele. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Valge trühvli korjamise ajal toimub siin trühvlilaat. Isegi vihm ei heiduta kedagi. Kohal on nii nõudjad kui pakkujad. 

Tänu kõrgele hinnale ja intensiivsele maitsele kasutatakse trühvleid kokkuhoidlikult. Valgeid trühvleid serveeritakse üldjuhul toorelt: riivitakse kas auravale võiga kaetud pastale, salatitele või praetud munadele. Viimast varianti soovitavad gurmaanid, väites, et tegemist on parima maitsekooslusega. Nüüd tean, miks kõik endast lugupidavad restoranid pakuvad pearoogade all praetud mune. Lihtsuses peitub võlu. 

Vabas looduses otsitakse neid maaaluseid kulinaarseid kalliskive trühvlisigade või koerte abil. Sigade eeliseks on loomulik omadus trühvleid otsida, aga koerad vajavad koolitus. Samas on sigadele omane trühvlid ära süüa. Koerad ei tea, mis hea on, sest nemad seda nii lihtsalt ei tee. 

Trühvlikuningriigist kiirustasime edasi või õigem oleks vist öelda tagasi Milanosse. Nüüd on õige aeg üle tunnistada, et kui mind novembris reisile kutsutakse, siis ma väga pikalt ei mõtle. Kui sain teada, et plaanis on külastada maailmakuulsat La Scala ooperiteatrit, siis oli asi sekundiga otsustatud. Juba muusikaajalootunnist alates olen tahtnud siia tulla. Ja siin ma siis nüüd olen keset seda kulda ja imelist muusikat. Kindlasti külastamist väärt kogemus. Väga võimas. 

Päevane etendus on mõnus, keegi ei haiguta, rahvas elab emotsionaalselt kaasa. Kella ei vaadata ning aplaus ei taha lõppeda. Ja pärast jõuab veel rahulikult nädal tagasi oma esimese Michelini tärni saanud restoranis õhtust süüa. 

Keegi kuskil lähiajal ütles, et ära unista, vaid ela unistustes. Tundub, et itaallased juba oskavad nii, vähemalt suur osa neist. Mina proovin siis ka.

Piemonte

Avan silmad, tõmban kardinad eest ja see ei olnudki uni. Hommikuudusse uppuvad viinamäed on kaetud paksu lumevaibaga. Ma ei ole põhjanabal, vaid Piemontes. Ka kohalikud on pehmelt öeldes šokis, tavaliselt on sel ajal päikeseline ja värviliste lehtedega sügis.

Itaalia loode osas asuv Piemonte, mis tõlkes tähendab "mägede jalam", viitab oma nimega maakonna põhjaosas kerkivatele Alpidele. 

Eile õhtupimeduses peale mõningast mägiteedel ekslemist jõudsime Monforte d’ Albasse. Täna ennelõunal oli plaanis basseini ääres viinapuude vahel päikest nautida, aga tänu ilmataadi vingerpussile läks sellega oodatust kiiremini. 

Tegime hoopis kodukülale ringi peale ning jõudsime ka naaberküla Barolo üle vaadata. Tõelised veinisõbrad on seda nime kuuldes kadedad. Küll mina juba tean. 

Barolo. Veinimaailma kõrgliiga suurkuju valmib väärikast viinamarjasordist Nebbiolost, mis on kasvanud ja küpsenud siin samas Barolo küla ümber asuvate küngaste kõige päikselisematel nõlvadel. Veinilt oodatakse jõulisust, millel on iseloomu ka aastakümneid hiljem. Öeldakse, et ükski teine Itaalia vein ei vaja küpsemiseks nii palju aega kui Piemontest pärit Barolo. 

Külastasime Paolo Conterno ja Marrone veinimõisaid. Barolo veini olemust iseloomustab hästi väljend “Barolo is the king of wines and wine for kings”. Seda lauset korrutavad nad siin kõik kui ühest suust. 

Piemontes saab nautida head toitu ja suurepäraseid veine ning lasta ajal muretult kulgeda. Siin ei tehtagi eriti midagi, siin lihtsalt ollakse ja nauditakse elu. Omast kogemusest tean, et kogu elu käib selle ümber, et jõuaks ühest söögilauast enam vähem õigeks ajaks järgmisesse. 

Tänasega olen selgeks saanud, et toit on Piemonte’ kultuuri alustala ning peamine vaatamisväärsus. Itaallased naudivad süümepiinadeta söömist ja veel kord söömist. Neile on kohale jõudnud, et hea toit mitte ainult ei täida kõhtu, vaid toidab kõiki meeli. Olen nendega 100% nõus. Söömine on nauding. 

Selgusetuks jääb, et miks peab sõitma õhtusöögile 35 kilomeetri kaugusele, kui sul on jalutuskäigu kaugusel lugematu arv imelisi restorane. Ja seda tehakse veel uneaja arvelt. Müstika.

Stockholm vol2

Jõulud tulnud ju. Vastava meeleolu laulud kõlasid juba eile. Täna lisandusid lumehelbed ja mandariinid.

Tahaks öelda, et terve päeva sadas laia lund, aga tegelikult oli see lörts, mis haihtus sama ootamatult nagu oli tulnud. Kultuurse nädalavahetuse jätkuks läksime läbi lörtsisaju tantsumuuseumisse.

Järgnes traditsiooniline “fika” legendaarses kohvikus Vete-Katten. See koht on alati puupüsti rahvast täis, aga peale mõningast otsimist, leiab igaüks koha. Jäime truuks kaneelisaiale. 

Samal ajal on enamike rootslaste taldrikus üks rohelise kattega hiigelsuur tordilõik. Tundub, et see on siin lausa kohustuslik. Hilisema guugeldamise käigus selgus, et tegemist on printsessitordiga, mis on rootslaste aegumatu klassika. Nüüd on selge, mida järgmine kord söön.

Stockholm

Rootsi pealinnas olen turist olnud korduvalt ja seetõttu pole tungivat vajadust teistega vaatamisväärsuste juures maid jagada. Kuna peamine ongi põhjanabale kolinud sõbrannaga kvaliteetaja veetmine, siis ei ole kiiret kuhugi. 

Selleks et mitte ainult toas passida, jalutasime Lidingö saarele, kus asub Millesgårdeni muuseum, mis oli kunagi koduks tuntud Rootsi kunstnike paarile. Neile kuulunud hoonetes saab näha antiikmööbli- ja kujude kogusid, viiel terrassil asetsevat skulptuuride aeda ning kunstigaleriid. Täna on siin kolme ägeda naise - Hilma af Klinti, Tyra Kleeni ja Lucie Lagerbielke ühisnäitus. Kõik kolm naist on jätnud võimsa jälje rootsi kunstiajalukku. 

Täna on vihmane, kuid lahkun teadmisega, et siia tuleb kindlasti tagasi tulla. Skulptuuride aias tahaks jalutada ja imelist vaadet nautida. 

Ütlen kohe ära, et poes ei olnud midagi. Ja tegelikult oligi eesmärk hoopis muu. Eelmisel aastal puhtjuhuslikult avastatud Eataly Stockholmi nimeline gurmeeoaas on vaja üles leida. Eesmärk täidetud. Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole Itaalias ja mul ei ole vaja kõike kaasa osta, kuigi väga tahaks. Lisaks sellele tehakse siin tõeliselt head pitsat. Mitte küll nii head, kui ise tehtud, aga maitsev ikka. 

Veel korraldatakse kokanduskursusi. Järgmiseks korraks on plaan paigas. Natuke veidralt kõlab, et tuled Stockholmi ja õpid pitsat tegema, aga tänapäeval on kõik võimalik, elame ju globaliseeruvas maailmas. 

Nüüd tuli tahtmine ühe korraliku magusa ampsu järele. Vaatasime üle kohalike poolt soovitatud koogikoha, aga see ei olnud päris see. Haarasin hoopis kohalikust Starbucksist kakao ja kaneelisaia. Selgus, et Rootsi on kaneelisaia sünnimaa. 4. oktoobril pidavat terve riik olema kaneelisaia lõhna täis, siis nimelt tähistatakse kaneelisaiapäeva. 

Täna sai selgeks, et Rootsis võib süümepiinadeta kaneelisaiu näost sisse ajada. Kaneelisai on oluline osa rootslaste “fikast”. Kui prantslastel on vein ja brittidel tee, siis rootslased peavad korra või kaks päevas “fikat”. See püha traditsioon tähistab hetke, kui nauditakse tassikest kohvi ja midagi magusat, milleks on tavaliselt kaneelisai.

Ühest äärmusest teise

Türkmenistan suutis minu pea ikka korralikult segamini ajada. Üsna kiiresti mõistsin, et kõiki fakte ei tasu puhta kullana võtta. Tihti juhtus nii, et ühele ja samale küsimusele anti totaalselt erinevaid vastuseid. Selge on see, et midagi pole selge. 

Ei tea sedagi, kas see nii on, aga keegi kuskil väitis, et Türkmenistanil on viisavabadus ühe väikese saarega, mille nime keegi ei mäleta, Malaisia ja Türgiga. 

Viimane ka põhjus, miks Ašgabatist väljus eile Istanbuli lausa kaks lennukit. Meie lend ja siis kuus tundi hiljem üks veel. Oluline on märkida, et vahepeal ei väljunud ühtegi lendu. 

Korraks tõusid emotsioonid lakke, sest check-in’i onu teatas, et lennuk on välja müüdud. Meile öeldi tõsimeeli, et me vist ikka ei taha teid veel ära lasta. Peale mõningast segadust ja kohalike passikontrollist tagasi saatmist, vähemalt nii meile tundus, istusime õnnelikult lennukis ja lehvitasime presidendi valvsa pilgu all marmorlinnale. 

Kuigi nägin seda oma silmaga, siis ikka veel ei mahu pähe, mida kõike maagaasi raha ja suurushullustuse käes vaevlevate riigijuhtide sümbioos teha võib. Mõistlikkus ei ole Türkmenistanis märksõna. See on igal juhul kindel. 

Kuna meie koduvabariigis on ka lendudega nagu ta on, siis õnnestus eilne õhtu ja tänane hommikupoolik Istanbulis veeta. On juba traditsiooniks saanud, et kui juba Istanbuli, siis ikka kaks korda aastas. 

Kiiresti harjusin maailmas üksi olemisega. Päris keeruline on totaalselt teises äärmuses omadega hakkama saada. Mina veel, aga minu ego ei taha kuidagi mahtuda siia sagivasse suurlinna. 

Tegelikult on Istanbuli kohta päris rahulik. On ju pühapäev ja siis nad päriselt ka puhkavad. Isegi üks põhiline turismimagnet Suur turg on täna suletud.

Imedemaa

Lõpuks õnnestus patsutada ka ühte ahhal-tekiini tõugu hobust. Sellele Türkmenistanist pärit kõrgelt hinnatud tõule on omane kuldset tooni karv, pikk kael ja pikad jalad. Nad on tuntud kiiruse ja vastupidavuse poolest. Türkmenistan on Kesk-Aasia riikidest ainus, kus hobuseliha söömine on keelatud. Hobune on püha loom, kes kaunistab ka riigi vappi.

Loomadega on nii, et metsikuid isendeid pole, kõik kuuluvad kellelegi. Nii hobused, kaamelid kui ka kõik teised. Kui omanik pole teada, siis on omanikuks president ise. 

Nii hull asi ei ole nagu kuulujutud räägivad, et üksinda ringi liikuda ei tohi. Hommikused jooksuringid on täitsa lubatud. Samas vastab tõele väide, et ilma kohaliku turismifirma ametliku kutseta viisat saada pole võimalik. Asjaajamine on paras peavalu, aga siiski tehtav. 

Olin valmis selleks, et Türkmenistanis internetti üldse pole. Mobiilse interneti kasutamise võimalus puudubki täielikult. Seda polegi olemas. Hotellides on valdavalt wifi, aga mis kasu sest on, kui Facebook, Instagram ja Google on blokeeritud. Kaheksa päeva põhimõtteliselt internetivaba elu on ääretult värskendab. Kõik meie netisõltlased tuleks siia saata. 

Igal reisil on kombeks lõppeda. Täna on see päev, kui tuleb jätta hüvasti selle omamoodi imedemaaga. Ütlen ausalt, et ootused olid pigem madalad või õigem oleks vist öelda, et neid polnudki. Nüüd üheksa päeva hiljem on emotsioonid laes. Türkmenistan hüppas kõrgelt üle lati. Tõsiselt.

Nohur & Köw Ata

Jätkasime sõitu Balkanabadist pealinna poole. Endiselt oleme kõrbes ja täna õnnestus kogeda liivatormi. Tuul keerutas nii hullusti, et isegi teedele tekkisid minutitega korralikud liivadüünid. 

Kolme tunniga jõudsime Nohuri külla. See kilomeetri kõrgusel asuv mägiküla on kultuurihuvilistele kohustuslik. Siin elab nohuri hõim, kes on segu türkmeenidest ja pärslastest. Segunemine väljendub nii keeles kui ka kommetes. Kuna siinne rahvas pole suutnud endale hõimunime välja mõelda, siis peetakse neid lihtsalt pärsia mõjudega türkmeenideks. Traditsioone hoitakse au sees, nad isegi abielluvad ainult omavahel. 

Külastasime käsitöökoda, kus näidati kangastelgedel salli kudumist. Omaette vaatamisväärsus on küla kalmistu, kus igat hauda kaitsevad mägikitse sarved. Just siin kõrgel mägede vahel valmivad riigi parimad granaatõunad. 

Järgmine peatus oli Köw Ata maa-aluse järve juures. Alustuseks korralik kõhutäis lambašašlõkki ja kaamelikebabi, millele järgnes laskumine 55 meetri sügavusele koopasse, kus asub 250 meetri pikkune ja 14–23 meetri laiune soojavee järv. Ujudes 38 keemilist elementi sisaldavas vees, lootsime saada ravi kõikide haiguste vastu. Nii lubab infotahvel. Teiste hulgas on ära mainitud nahaprobleemid, reuma, neeruhaigused. Lisaks pidi kümblus rahustama kesknärvisüsteemi ja ära hoidma külmetushaigused. Ehk saan oma kurguvalust ka lahti. 

Siiani olen omistanud mädamuna lõhna Islandile, aga nüüd on veel üks koht, kus samad aroomid võimust võtavad. See tähendab ainult üht, et vähemasti väävliga on neil hästi. Ülejäänud 37 elementi jäid tuvastamata. 

Presidentlik ehituskirg ei piirdu ainult korruselamute püstitamisega. Ka kõrbesse on rajatud kvartalite kaupa ühe- ja kahepereelamuid, mis näevad ilusad välja, kuid tunduvad olevat sama tühjad, kui linnatäis uusi kortermaju.

Õhtuks jõudsime ringiga tagasi Ašgabati, kus ootavad ees juba tuttavad viimase Pariisi moe järgi ehitatud valgest marmorist pilvelõhkujate hordid. Märkimist vajavad ka konditsioneeri ja televiisoriga varustatud bussipeatused. Palun mitte unustada, et asume keset kõrbe ja juulis pidavat siin temperatuur tõusma 50 kraadini. Meil on ilmaga vedanud, temperatuur on olnud 25 ringis.

Imelised paigad

Ikka kõrbes. Siin polegi väga mujal olla, sest 80% riigist asub Karakumi kõrbes. Istusime džiipidesse ja kihutasime kaamelite vahelt läbi Gözli Ata’sse, kõige pühamasse kohta riigis. Pühapäeval on Türkmenistani tähtsaim püha ja selleks sõidetakse just siia üle riigi kokku. Juba praegu on väidetavalt tavalisest rohkem rahvast. Seisan keset saginat täis platsi ja vaatan, kuidas kohalikud väliköögis süüa teevad. Magatakse ja süüakse vaipadel ühe hiiglasliku katuse all. 

Tõime nende pühade ettevalmistamise rutiini natuke vürtsi. Kui muidu eriti ei taheta pildistamiseks poseerida, siis siin lausa võeti varrukast kinni ja paluti koos fotojäädvustust. Väike pettumus saabus siis, kui selgus, et nad ei saagi pilti kohe paberil endale. Näod läksid naerule siis, kui Eestist kaasa toodu maiustused kotist välja kaevasime.

Ka meie lõunatasime siin. Küll eraldi ruumis, aga vaipadel istudes ja kõige tähtsama mehe valvsa pilgu all. Türkmenistan elab täielikus isikukultuses. Presidendi pilte on kõik kohad täis. 

Samal ajal kui söök valmis, jalutasime triibulise mäe jalamile. Olen sõnatu. 

Kõrberalli jätkus. Kõik eelnev oli pelgalt sissejuhatus. Alles nüüd saime kogeda tõelist looduseime. Maalilised punavalgetriibulised Yangikala kanjonid võtavad sõnatuks. See on võimas, mida vesi on meisterdanud. Pildid räägivad enda eest.

Awaza vol2

Täna saan süümepiinadeta laiselda. Vaba kava viis mind jalgupidi Kaspia merre ning jalutuskäigule inimtühjale promenaadile. 

Hotellis on veel mõned üksikud inimesed. Täna näiteks õnnestus kohalikega basseini ääres juttu ajada ja küsimuse peale, et miks pealinna tänavad inimtühjad on, tuli vastuseks, et põhjuseks on komandanditund. See tähendab, et teatud kellaajast on tänaval eriloata liikumine keelatud. Meie reisisaatja ei kommenteerinud seda teemat. Tema väitel on kõik alati juba koju läinud. 

Enne reisile tulekut panin endale Google’i abiga pähe mõtte, et järgmised kaheksa päeva söön ainult pilaffi. Tegelikult on nii, et põhiliselt olen toitunud lamba- ja kanašašlõkist. Sealiha pole, kuna usk ei luba seda süüa. Tomatisalatit on ka. Pilaffi olen saanud ainult korra ja seda ka suure nurumise peale. Küsimusele, et miks kuskil pilaffi pole, sain vastuseks, et seda riisirooga söövad nad kodus, aga külalistele pakutakse ikka midagi paremat. Kinnitan, et šašlõkki oskavad nad hästi teha. Kas teadsite, et lambaliha maitse sõltub suuresti sellest, mida loom on söönud. Kasukaid siinsed lambad igal juhul söönud pole. Magustoiduks pakutakse valdavalt arbuusi ja melonit.

Ulme kuubis, et oleme ainsad välisturistid igal pool. Eks nad muidugi annavad endast parima, et ükski normaalne inimene ei hakkagi siia riiki tulema. Meie õnneks ei kuulu normaalsete hulka. 

Tundmatu kuurortlinn Awaza

Dasogus asub Usbekistani piirist 30 kilomeetri kaugusel. Hommikul tegime kiire bussiakna ekskurssiooni ja vaatasime üle ühe ilusa siniste kuplitega mošee. 

Peale lõunat maandusime Türkmenbashi lennuväljal. Käisime turul, kus kõige eredamalt jäi meelde kaameli küüru rasv. Tekkis ka kinnisidee, et enne ei lahku Türkmenistanist, kui pole saanud kaameliliha proovida. Kahjuks on turgudel pildistamine keelatud. 

Awaza on Kaspia mere äärne kuurortlinn, mida kohalikud nimetavad väikeseks Dubaiks. Sellise faktiga läksin vastu järgmisele seiklusele. Kuna mul on õnnestunud Dubais paar korda käia, siis oli olemas kujutluspilt. Ütlen kohe, et see ei läinud mitte mingi nurga alt kokku reaalsusega. Sõna otseses mõttes “in the middle of nowhere” keset poolkõrbe on ehitatud suurem kogus ultramoodsaid hooneid ja viietärnihotelle. Kuuldavasti on tegemist maailma kõige kummalisema kuurortiga. 

Ei tea, kas asi selles, et hooaeg on läbi, aga teisi inimesi siin ei ole. Mitte kedagi. Maailmas üksi olemise tundega hakkab juba vaikselt ära harjuma. 

Jalutasin Kaspia äärde. Meri, mis tegelikult polegi meri, vaid hoopis järv. Põlised põhjamaalased käisid ujumas, aga minusugune külmavares seisis kaldal ja imetles päikeseloojangut. 

Õhtusöögi taustaks mängis kohalik trio biitlite jt kuulsaid hitte. Korraks leidsin end mõttelt nagu istuksin kuskil Vahemere kaldal ja naudin imeliste ballaadide saatel oma lasanjet.

Põrgukatel

Kesk-Aasia riikide uhkuseks on pealinnade keskel, kõige nähtavamas kohas kõrguvad hiiglaslikud rahvuslipud. Tuulemasinate abil puhutakse need 1500–2000-ruutmeetrised kangad lehvima. Türkmenistani eelmine president Saparmyrat Nyýazov oli naabritele ärategemise südameasjaks võtnud. Tema eluajal rajati 50 meetri kõrgune kosmoselaeva kujuline monument, mille otsas seisab tema enda, Türkmenbaşy ülekullatud kuju. 

Samba ja lipu kõrval asub rahvusmuuseum. Nagu teisteski turgikeelsetes Kesk-Aasia riikides, mängib ka siinses ajaloos suurt roll väepealik Timur. Olulisel kohal on ka Partia kuningriik, Sassaniidid ja Aleksander Suur. 

Kõik mis kahe päevaga nähtud, kiirkorras üle korratud. Muuseumis asub ka maailma suurim 266 m^² ja üks tonn kaaluv vaip, mida kudusid 38 naist kuus kuud riigi iseseisvuse viiendaks aastapäevaks. Neil on kõikvõimalike huvitavate ministeeriumite hulgas ka näiteks vaibaministeerium. 

Istusime džiipidesse ja suundusime põhja poole kõrbesse. Maanteed on pealinna läheduses laiad ja hea kattega, ei puudu ka liiklusmärgid, kuigi neid on vähe. Mida kaugemale Aşgabatist jõudsime, seda kehvemaks muutusid teed. Autojuhid peavad Ott Tänakut tegema, kui suurte aukude ja pragude vahel manööverdavad. Sirututuspauside ajal kohtub eestlane Karakumi kõrbes kaamliga.

Enne päikeseloojangut keerasime peateelt maha kõrgete liivadüünide vahele, kus pärast pooletunnist eriti korralikku raputamist jõudsime üleriigilise tähtsusega vaatamisväärsuse, Darvaza kraatri juurde. 1971. aastal, kui nõukogude geoloogid olid avastanud Türkmenistani all maailma ühed suurimad maagaasivarud, tekkis probleem. Nimelt lähedal asuva küla elanikud kaebasid gaasihaisu peale, mistõttu pandi metaanile tuli otsa. Nii loodeti vältida metaani levikut puuraugust. Juhtus aga nii, et 48 aastaga on tekkinud 70-meetrise läbimõõduga ja 30 meetri sügavune kraater, kus põlevad gaasid jätavad tõeliselt sünge mulje. See auk keset Karakumi kõrbe on üks omapärane inimtekkeline nähtus, mida kohalikud kutsuvad põrgu eeskojaks. 

Õhtusöök kraatri kõrval spetsiaalsel alal. Pimedas on vaatepilt veelgi salapärasem. Kohustuslikud pildid tehtud, istusime taas džiipidesse ja kihutasime Dasogus’i magama. Kolm tundi pimedatel kõrbeteedel on omaette elamus. Minul isiklikult uni küll ei tulnud. Termomeeter näitas kohati 11 kraadi. Talveperioodil langeb riigi põhja osas mõnikord termomeeter ikka korralikult allapoole nulli.

Mary & Merv

Võtsime suuna pealinnast ida poole. Kui telefoni tuli sõnum “tere tulemast Iraani”, suunasin pilgu aknast välja. Selgus, et ühe võõra riigi lipud lehvivad teispool võrkaeda ja mitte kaugel pole ka piiripunkt. Seda korda jäi piir siiski ületamata. 

Kui Iraani läheduse šokist üle sain, asusin taas Türkmenistani valude ja võludega tutvuma. Nägime ära rohelise osa riigist, kuhu on rajatud korralik kanalitesüsteem, mis võimaldab tegeleda põllumajanduse ja loomakasvatusega. 

Lambad ja veised otsivad rohelist, mida hamba alla pista. Siin saab eriti selgeks tõsiasi, et vesi on elu allikas. Karjamaadega vaheldumisi laiuvad viinapuude salud ning nisu- ja puuvillapõllud. 

Puuvill on endiselt riiklikult tähtis, kuid enam mitte kõige olulisem majandusharu, nagu ammustel aegadel enne maagaasi avastamist. Minu tungival soovil peatusime ühe puuvillapõllu ääres ja imetlesime põõsa küljes kasvavaid valgeid vatitupse. Aga mitte iga põllu juures ei tohi peatuda, ainult eraomandis olevaid põlde võib uudistada. 

Oma silm on kuningas. Tundub, et enamus kuuemiljonilisest rahvast elab maal. Vastupidiselt pealinnale on siin kandis tänavad autosid ja inimesi täis. 

Lõunaks jõuame Mary linna. Pirukad ja šašlõkk põske pistetud, kiirustame UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvasse iidsesse linna Mervi. Õigemini näeme seda, mis sellest järele on jäänud. Järjekordse põletamata muda linna varemed. 

Õhtul pöördusime lennukiga tagasi pealinna. Viis tundi autoga vs 40 minutit lennukiga – mõlemal omad võlud. Päev sai väärika punkti ühe valgest marmorist pilvelõhkuja esimesel korrusel mustade klaaside taga asuvas restoranis. Sellega on murtud müüt, et kõik marmormajad seisavad kasutuseta. Olgu öeldud, et olime siin ainsad külastajad.

Ašgabat

Juba eile ööpimeduses hotelli sõites jättis linn suursuguse mulje. Päevavalgus ei teinud asja hullemaks. Sellises koguses valget marmorit pole mina veel näinud. Isegi Taj Mahal jääb alla. Ka vanad veneaegsed hruštšovkad on marmoriga üle klopsitud. Nende lemmikmaterjali imporditakse peamiselt naaberriikidest Iraanist ja Türgist, natuke ka Itaaliast. 

Lisaks hunnikule valgetele majadele sõidavad ringi ainult valged autod. Etteruttavalt olgu öeldud, et see on nii ainult pealinnas. Põhjus hoopis proosalisem kui suvine tappev kuumus. Selgus, et kuni Aasia mängudeni tohtisid pealinna tänavatel sõita ainult valged autod. Koos valgest marmorist hoonetega tahtis Ašgabat sellega saada Guinessi rekordite raamatusse kui kõige valgem ja puhtam linn.

Aasia mängudest ei saada siin üle ega ümber. Suure uhkusega rõhutatakse seda igal võimalusel. Selleks ehitati staadion, olümpiaküla ning palju uusi esindushooneid, remonditi ja haljastati tänavad ning ehitati uus lennujaamahoone. 

Esimene peatus on turg. Loomad, vaibad, toidukaup üle vaadatud, läksime uudistama Ertogrul Gazi mošeed, mis ehitati aastatel 1991-1998 türklaste koostöös kohalikega. Kui hiljem pilte vaatasin, siis tekkis korraks segadus, et miks Istanbuli pildid Türkmenistani omade vahel on. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Eeskujuks on võetud Istanbuli Sinine mošee. Üldiselt ongi nii, et kui ehitamisest juttu tuleb, siis valdavalt on tegijateks türklased või prantslased. 

Peale lõunasööki vaatasime üle ühe kohustuslikest vaatamisväärsustest, 11 kilomeetri kaugusel pealinnast läänes asuva Türkmenbaşy Ruhy mošee ja mausoleumi. Suur kullatud kuplitega pühakoda on eelmise presidendi 100 miljoni dollari projekt, mille ehitasid aastatel 2002–2004 prantslased. Kesk-Aasia suurim mošee mahutab 10 000 inimest, sh 7000 meest ja 3000 naist. 

Ašgabat sai rängalt kannatada 1948. aasta maavärinas, mistõttu tuli ehitada praktiliselt uus linn. Ka väljaspool pealinna said paljud ajaloolised hooned, peamiselt mošeed, korralikult kannatada. Mošeede varemed ongi ühed peamised vaatamisväärsused. 

Järgmisena sõitsimegi pealinna äärde, kus eelmäestiku nõlvadel asuvad Partia kuningriigi aegse linna Vana Nisa varemed. See UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv linn rajati enam kui 2000 aastat tagasi. 

Linnaekskursiooni lõpetuseks sain mälestusmärkide üledoosi. Neid on rohkem kui mitu. Üks uhkem kui teine. 

Ašgabati on ehitatud sadu luksuslikke ühiskondlikke hooneid, mis erinevalt „tavalistest” uutest korrusmajadest pole kaetuid Türgi, vaid hoopis Itaalia marmoriga. Üks silmapaistvamaid on Batgt Kösgi – õnnepalee laadne toode. Peale hingetõmbe pausi jalutasime sinna kohalikke toite ja rahvakunsti nautima. Hoone ise on oma nelja kaheksanurga sisse ehitatud kristallkuuliga võimas, aga muus osas on tegemist ühe korraliku turistilõksuga.

Nostalgiareis

Lõpuks sain teada, mis nostalgiareis meie mõistes tegelikult tähendab. Plaanis on käia läbi kõik endised NSV Liidu riigid. Kahe aasta tagused emotsioonid Valgevenest hakkavad vaikselt tuhmuma. On aeg järgmiseks närve kõditavaks seikluseks.

Seda korda suundume Kesk-Aasiasse. Kuna sihtkoht on selline, kuhu turiste väga ei oodata, siis on lendude arv väike ja tänu sellele õnnestus alustuseks kuus tundi Frankfurdi lennujaamas magada. 

Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on üsna ebaharilik, et leidub veel riike, mis on teinud väliskülaliste sisenemise nii keeruliseks ja vaeva nõudvaks.

Maailmatargad on välja selgitanud, et välisturistide põlgamise esikolmiku moodustavad Eritrea, Põhja-Korea ja Türkmenistan. Seda viimati nimetatut asungi nüüd avastama.

Tegemist pole eestlaste lemmiksihtkohaga. Ka meie kaubandusvõrgust ei õnnestunud saada ühtegi vastavasisulist raamatut. Googel leiab kaks eestikeelset reisikirja, kust jääb kõlama mõte, et kui te mingi ime läbi olete viisa saanud, siis arvestage, et tegemist on Põhja-Korea light-versiooniga. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab, aga kõigi eelduste kohaselt tõotab tulla üks põnev reis.

Esimese vau-efekti tekitas lendava kotka kujuline hiiglaslik lennujaam, kuhu täna on maandunud seitse lennukit. Ja rohkem ei tule ka. Hoone ise on moodne, pikas inimtühjas galeriis viib edasi liikuv tee, mille kõrval seisavad paarikümnemeetrise vahega mundris ametimehed. Liialdamata on iga reisija kohta vähemalt kolm valvurit. Viisa passis, läbisime iseteenindusliku passikontrolli, kus muuhulgas tuli anda kõik sõrmejäljed ja salvestada silma võrkkesta muster.

Sigulda

Toidu teema jätkuks. Riia parimat hommikusööki pakub Riits. Kolmandat korda järjest tulen siia, et süüa üks korralik kõhutäis. Juba on välja kujunenud omad lemmikud, isegi menüüd ei ole enam vaja vaadata. 

Kõht head ja paremat täis, olen valmis minema vastu uutele seiklustele. Asume avastama Sigulda kanti, kus ei saa üle ega ümber Turaida lossist, 13. sajandil ehitatud keskaegsest kindlusest, mis on keldrist pööninguni täis ajalugu. Kui lossiplatsil seisin, siis teadsin, et olen siin olnud, aga millal, kes seda enam mäletab. 

Kohe Turaida lossi külje all asub Gūtmanise koobas, mida peetakse Baltimaade suurimaks omasuguste seas. Koobas nagu koobas ikka. Ei midagi erilist. 

Mis värk selle Sigulda kepiga on? Ütlen ausalt, et ma ei olnud sellest enne tänast midagi kuulnud. Väidetavalt peab iga õige eestlase kodus olema üks Sigulda kepp – kõvera otsaga lakitud kepp, mida kaunistavad sissepõletatud mustrid. Siguldast polevat kombeks ilma selle suveniirita lahkuda. Tunnistan üles, et rikkusin kõiki reegleid, aga mul ei tekkinud sekundikski mõtet, et peaks sellise kepi endale koju viima. Ei, aitäh! 

Neil on isegi Sigulda keppidele pühendatud park. Seal käisin ära. 

Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Lõpuks õnnestus see lapsepõlve üks lemmikumaid laulufraase reaalsuseks muuta. Aerodium on koht, kus saab püstises tuuletunnelis õhus hõljuda. Tuulevoog on nii tugev, et selle peal on võimalik lamada ja lennata. Muutes kehaasendit saab aerodünaamika seaduste abil taevasse tõusta. Nii äge kogemus. Lisaks ülevatele emotsioonidele sain korraliku näolihaste trenni. Kaks minutit vastutuules lennata tundub väga pikk aeg. Veel mitu päeva hiljem tuletab keha seda uskumatut kogemust meelde.

Riia

Päris nii veel ei oska, et puhkuse ajal riigipiir ületamata jääb, aga küll ma õpin. Kaks viimast vaba päeva veedan lõunanaabrite juures. Õnneks siin ilm oluliselt suvisem kui kodus. 

Alustuseks õnnestus taas loomaaias käia. Tiiger, jõehobud, kaelkirjakud, sebrad ja leemur näitasid ennast parimast küljest, aga jääkaru oli kadunud. Mõtlesin enne, et kas on mõtet kaks korda järjest samas loomaaias käia, aga tagantjärele tarkusena võib öelda, et on küll. Oli nii armsaid taaskohtumisi kui ka täiesti uusi tutvumisi. 

Kuna pidin hommikul natukene vara ärkama, siis tuli teha üks kosutav lõunauinak. Seejärel sukeldusin Riia kaubandusse. Allahindlused on täies hoos. See ka peamine põhjus, miks ennast siia vedasin. Kuna poes käimine ei ole minu lemmiktegevus, siis tulin üsna ruttu tulema. Õnneks mitte tühjade kätega. 

Päeva lõpetasin oluliselt südamelähedasema tegevusega. Süüa mulle meeldib. Ja mitte lihtsalt süüa, vaid hästi süüa.

Tartu vol2

Eelmised kaks päeva tegelesin pingsalt puhkamisega ja mõned korrad vedasin ennast õue ka. Eilne päevasündmus oli hommikusöök legendaarses Werneris. Ikka oma endises headuses. 

Olen iga päev lubanud, et lähen Mänguasjamuuseumisse. Võtsin ennast kokku ja sain korraliku nostalgialaksu. Pabernukud. Lauamäng “Reis ümber maailma”. Tootmiskoondis “Polümeer” vahtkummist loomad. Näitus “Barbie 60”. Lisaks oli taaselustatud minu tuba, kus seinal rippusid Backstreet Boys’i poster ja Miki Hiire kalender, kapi otsas oli õllepurkide kogu (päriselus oli see minu venna hobi) ning nurgas seisis värviteleviisor, kust sai seebikaid vaadata või telekamängu mängida. 

Seda viimati mainitut aparaati meil polnud, aga meie õnneks elasime tädi perega ühes majas. Mina, tädipoeg ja mu vend suutsime genereerida kõikvõimalikke ideid ja tegevusi. Mis seal salata, nii mõnigi lollus sai üheskoos tehtud. Kolm pead on ikka kolm pead. Koos on kindlam ja mis kõige tähtsam, vastutus on jagatud. Need elutõed saime selgeks juba üsna varakult. 

Lisaks sellele olid meil kolme peale olemas kõik vajalikud ja vähem vajalikud asjad. Mäletan siiani, kuidas terve suvevaheaja tädipoja keldris telekamängu mängisime. Sealt ka minu Super Mario armastus. Kui see kedagi lohutab, siis juba meie pidime kuulama seda lapsevanemate lemmiklauset, et palun minge vahepeal õue ka. 

Kui lõpuks lapsepõlve radadelt tulema sain, läksin nostalgitsesin Toomemäel. Üle said vaadatud kõik ammused lemmikud: Ingli sild, tähetorn ja punased toomkiriku varemed. 

Annan kohaliku mõõdu välja küll. Kui hommikul juhatasin neli vanaprouat Wernerisse kooki sööma, siis nüüd tean juba “salateed”, mis viib 10 minutiga kesklinna. Olgu öeldud, et kolm päeva tagasi läks mul peale mõningast eksimist samasse kohta jõudmiseks kaks korda kauem aega. Ise olen rahul.

Tartu

Punased nelgid, valge Žiguli, täidetud munad, Moskva saiad ja Vana Tallinn šampusega. Oli see vast pidu. Nostalgitsen natuke edasi. Kuigi 1979. aastat ei ole mul au mäletada, siis täitsa mitu aastat oli mu aadress NSV Liit. Sel kaugel ajal saadeti valdav osa lapsi suvel maale vanavanemate juurde. Nii juhtus ka minuga. Olin vaheldumisi asumisel Saaremaal, Virumaal ja Tartumaal. Ma pole kindel, mis sel ajal asjast arvasin, aga mälupildid on helged ja toredad. 

Nagu suur osa teisi kaasmaalasi on ka vanaema maalt linna kolinud. Hoolimata sellest saatsin ennast just sinna edasi puhkama. 

Tartuga on selline lugu, et olen siin käinud lugematu arv kordi. Alati on kellegi sünnipäev või mõni muu tähtis sündmus. Kunagi pole olnud aega olla lihtsalt turist. Proovin selle vea parandada. 

Istun Karlova linnosa kortermaja rõdul ja naudin rahu ja vaikus. Ei teagi, kas asi selles, et keegi ei ole veel jõudnud sisse kolida või ongi siin nii rahulik. 

Olen korduvalt kuulnud lugusid mingisugusest baarist, kus letil seisab 24/7 korv keedumunadega. See legendaarne koht ongi päriselt olemas. Ja nüüd on see minu kodurestoran. Muna söödud, viis tee edasi Aparaaditehasesse, mis on sarnane meie Telliskivi Loomelinnakule. Kes ütles, et Tartus hästi süüa ei saa, saab küll.

Uut moodi puhkus

Kes see küll oli, kes ütles kunagi, et tema ei oska Eestis puhata. Eks see ikka mina olin. Siis tundus, et see oleks nagu puhkuse raiskamine. Nüüd sai lõpuks selgeks, et ka see on puhkus, kui suurejoonelised plaanid puuduvad. Ja mittemidagitegemine on ametlikult lubatud. Hea vaheldus mööda maailma ringi kolamisele. 

Öeldakse, et unistada tuleb suurelt. Minu argipäeva unistused lõpuks täituvad. Ärkan, kui tahan. Olen hommikust õhtuni hommikumantlis, kui tahan. Teen lõunauinaku, kui tahan. Vaatan järjest ära kolm romantilist komöödiat, kui tahan. Jah, ma tegin seda! Magama lähen siis, kui ise tahan, sest järgmisel päeval äratuskell ei helise. Nüüd võin käsi südamel tunnistada, et see ei ole raiskamine, vaid täisväärtuslik puhkuse kasutus. Nii saigi puhkuse mõiste minu jaoks hoopis laiema tähenduse. 

Esimene nädal läks lennates. Lisaks ülal toodud kohustuslikele tegevustele, õnnestus käia uhiuues fotokunstikeskuses järgmisteks reisideks inspiratsiooni kogumas ja elu esimesel aerusurfi matkal. Kulminatsiooniks oli eilne retropidu, mille märksõnadeks olid “ENSV” ja “1979”.

Riia vol2

Riia keskturg oli kunagi üks Euroopa suurimatest ja moodsamatest. Viis turupaviljoni asuvad vanades Saksa Zeppelini angaarides otse bussijaama kõrval. Tänapäeval pakutakse siin värsket talukaupa. Koos uudistavate turistidega täiendavad varusid ka kohalikud. Hetkel on maasikauputus. Hakka või Riias kaubareisil käima. 

Üks hiiglaslik Kalnciema tänava tagahoov keset 120-aastast puitarhitektuuri on kohalike poolt palavalt armastaud vaba aja veetmise koht, kus võid leida end vabaõhuturult, kontserdilt või kinoõhtult. Aastaringselt toimub siin midagi põnevat. Neljapäeva õhtud on näiteks tasuta kontsertide päralt. Kuuldavasti oli üleeile siin täitsa tore olnud. Ja laupäeviti toimub kohaliku toidu ja käsitöö laat. Ei jäänud minagi tühjade kätega. 

Jätsin turud seljataha ja asun vanalinnale ringi peale tegema. Kaheksa aastat tagasi sai käidud siinsetel kolleegidel külas ja sellest ajast midagi ikka meenub ka. Riia vanalinn on Tallinnaga väga sarnane - munakivitänavad, mida ääristavad keskaegsed hooned. Täitsa kodune tunne, aga oluliselt rahulikum. Tundub, et turiste on neil vähem või siis peidavad nad ennast kuskil mujal. 

Baltimaade suurim linn on arhitektuuriliselt mitmekesine. Siin näeb nii linna esiaegadel ehitatud kirikuid, keskaegseid vanalinnahooneid, kordumatut juugendstiili, viimase sajandi arhitektuuripärleid kui ka sajanditele vastu pidanud puitarhitektuuri. 

Lõunauinakule järgnes õhtusöök. Kuigi mind oli hoiatatud, et portsud on mehised, siis suutsin ikka liiga palju ahnitseda. Muu hulgas toodi mulle ämbritäis friikartuleid. Kuna mind on õpetatud, et taldrik tuleb tühjaks süüa, siis nüüd on tunne selline, et järgmised viis päeva ma süüa ei taha. 

Päeva lõpetuseks nõudsin pikka jalutuskäiku, mis lõppes varem, kui ta päriselt alatagi jõudis. Kaubanduskeskuses.

Riia

Kuigi olin öelnud, et mitte mingil juhul ei taha minna Lidosse sööma, siis just sealt ma oma Riia tuuri alustasin. Tundub, et minu sõna ei maksa midagi. 

Äärmiselt mõjuval põhjusel jäi ööuni lühikeseks ja minu ainus palve oli, et tahan magada. Viimati nimetatut lasti mul teha minuti pealt üks tund, siis sain kõne, et nüüd tuleb minna kaelkirjakut vaatama. Ja parem oleks, et ta kodus on. 

Tund hiljem jalutasingi Riia loomaaias. Tegelikult ei saagi aru, kas olen riigipiiri ületanud või mitte, sest eesti keelt kuuleb siin liialdamata kõige rohkem. Loomaaed ise on hubasem kui meie oma. Kaelkirjakud, sebrad ja lõvid nähtud. Esimest korda elus kohtusin leemuriga. Nüüd on kindel, et Madagaskar tuleb plaani võtta. Kes kaasa tuleb? 

Siis saabus see hetk, kui mind kuulda võeti ja sõitsime Kipsala jõesaarele jahisadamasse varajasele õhtusöögile, kust avaneb muuhulgas ka imeline vaade üle jõe asuvale linnale. Maitseelamus oli super. Džinni armastajad, see koht on teie. Soovitan. Magustoiduks sõime kohukesi. Kui keegi ütleb Läti, siis mina ütlen Kārums. 

Tänase päeva lõpetuseks tutvusime siinsete hipsteripiirkondadega. Ühes neist punuti pärgasid ja lauldi lätikeelseid laule. Selgus, et nad on juba alustanud jaanipäeva tähistamisega. 

Minu lemmik on Tallinna tänava kvartal, kus Nõukogude ajal oli kiirabiautode depoo. Tänaseks on taaselustatud mitmed mahajäetud hooned, kus kohtuvad kunst, tänavatoit ja toredad inimesed. Ütlen ausalt, et kui kohalikud poleks tungivalt soovitanud, siis poleks julgenud oma jalga siia tõsta. Päevasel ajal saab lisaks muule melule uudistada grafiteid, mille autorid on nii kohalikud kui ka välismaised kunstnikud.

Türgi - kauplemine, kebab & saun

Et näha tõelist türgilikku kauplemist, suundusime Suurele turule, kust on võimalik soetada vaipu, nahktooteid, ehteid, keraamikat, vürtse, kuivatatud puuvilju jm. See vist ei üllata kedagi, et tegelikult saab paralleeltänavalt sama kauba mitu korda odavamalt. 

Türgi rahvustoit on kebab, mille valmistamiseks kasutatakse tavaliselt veiseliha, mõnedes piirkondades ka lambaliha. Siit lihtsalt ei saa lahkuda kebabi söömata. Taas tõestatud, et süüa nad teha oskavad ja seda täiesti mõistliku hinna eest ka turistidele pakkuda. 

Saunade buum tekkis Rooma impeeriumi ajal, mil avalikkuse käsutuses olnud hamam kuulus kohustusliku hoonena ka iga mošee juurde. Hiilgeajal oli Istanbulis 237 avalikku sauna. 

Ütlen ausalt, et eelmine hamami kogemus on veel üsna eredalt meeles, aga võtsin ennast kokku ja andsin uue võimaluse. Seda korda valisime teadlikult turistidele mõeldud Çemberlitaşe hamami. Ainuüksi hoone ise on külastamist väärt. Selle 1584. aastal ehitatud hamami on projekteerinud maailmakuulus arhitekt Mimar Sinan. 

Saun on türklaste jaoks palju enamat kui lihtsalt pesemisasutus. See on sotsiaalse läbikäimise ja religioossete rituaalide osaks olnud sajandeid. Ei tea, kas asi on selles, et teadsin, mida oodata, aga see kogemus polnud pooltki nii hull kui eelmine kord. 

Kuigi ilmaga ei vedanud, siis Istanbuli eriline elurütm kutsub ikka tagasi...