Palma vol2

Tänane hommik kinnitas minu veendumust, et Pollenca on üks sajune koht. Otsustasin siit esimesel võimalusel põgeneda ja lõpetada seal, kus alustasin.

Nii õnnestuski mul täna Palmat üksinda avastada. Kohe esimesest minutist on selge, et pühapäevaga võrreldes on siin hoopis teine vaib ja tempo. Kõik vanalinna tänavad on paksult rahvast täis.

Suundusin otsejoones Olivar’i värske toidu turule, mis avati esmakordselt 1951. aastal. Olen siin nagu laps mänguasjapoes. Tahaks kõike. Värsketest kaladest ja mereandidest puu- ja juurviljadeni välja. Ka singid, juustud, oliivid ja kõik muu kohalik on olemas. Haara kaasa või tarbi kohapeal. Austreid ja šampanjat kellelegi? Maasikaid?

Kuna mul on piisavalt aega ja kõik kohustuslikud vaatamisväärsused said pühapäeval nähtud, siis otsustasin natuke ka mööda poode kolada. Ja ikka ei saanud üle ega ümber Plaza Mayor’ist ja Le Seu katedraalist. Isegi kui pole kindlat plaani neid külastada, siis jäävad need kaks ikka teele ette.

Lõunatada otsustasin käigu pealt. Alustuseks üks Hispaania moodi võileib ehk bocadillo, mis meie mõistes tähendab pikka saia, kuhu vahele on kuhjatud head ja paremat. Valisin vinnutatud singi ja juustuga variandi. Mega hästi maitses.

Mallorca magustoitude kuningas on kahtlemata ensaimada. Nende spiraalse kuju ja tuhksuhkru katte poolest tuntud Mallorcalt pärit magusast lehttaignast valmistatud küpsetiste päritolu on teadmata, kuid arvatakse, et nende lugu ulatub sajandite taha. Algupäraste ensaimadade valmistamiseks kasutati jahu, vett, suhkrut ja seapekki. Aastate jooksul on retsepti täiustatud. Näiteks on täna võimalik klassikalise küpsetise kõrval valida ka kõrvitsa-, kreemi- või šokolaaditäidisega variante.

Mina leidsin oma lemmiku Palma südames asuvast Horno Santo Cristo pagarikojast. Möödusin korduvalt eelpool nimetatud pagarikojast ühe muinasjutuliselt kauni maja esimesel korrusel. Neil on 24/7 järjekord ukse taga ning õnnelikud maiasmokad maja ees küpsetisi nosimas. Lõpuks võtsin ennast kokku ja astusin sisse ning ei pidanud kahetsema. Tehakse ikka häid asju.

Kuna homme tuleb võtta ette tee lennujaama, siis otsustasime majutuda Algaida nimelises väikelinnas. Vastupidiselt Palma saginale ja inimeste üledoosile on siin mega rahulik. Ja mis peamine, restorani saab broneeringuta. Tule ainult ja hakka sööma.

Etteruttavalt olgu öeldud, et hommikusöögilauast turvakontrollini läks aega alla tunni. Sinna sisse jäi ka kütusepeatus ja rendiauto loovutamine. Kuigi oli hommikune tipptund, siis ummikus ei pidanud sekunditki istuma.

Mallorca ongi paradiisisaar! Siin on ilusad rannad, nunnud mägikülad, maalilised vaated ning kaasaegne ja elust pulbitsev pealinn. Mitte vähem tähtsad on mõnusalt soe kliima ning vaheldusrikas loodus. 

Viis päeva on ilmselgelt liiga lühike aeg, et Hispaania suurimast saarest üledoos tekiks. Pigem on tunne, et nii palju jäi veel tegemata, nägemata ja kogemata. Isegi siin resideeruva sõbrannaga ei õnnestunud kohtuda. Ega siin muud üle jää, kui tuleb tagasi tulla 

Sa Calobra. Formentori neem. Alcudia. Pollenca

See on ikka tase, kui väga sollerlased tsitruselisi armastavad. Isegi linna tähtsaim purskkaev on nendega kaunistatud. Kui soovid privaatsed trammisõitu, siis ole kohal hommikul kell 9.00. Ise nägin, et mõlemas suunas oli trammis ainult kaks reisijat.

Edasi suundume Sa Calobra poole. Jalgrattasõitu kuristiku serval alla Sa Calobra laheni keereldes ja sealt tagasi peetakse üheks ikoonilisemaks marsruudiks rattamaailmas. Seda põhjusega, nii imelisi vaateid ei näe just iga päev. Tõusumeetreid tuleb omajagu, nii et pühapäevasõitjatel ja kõrgusekartjatel pole siia asja. Omast käest tean, et ka autoga mööda neid samu serpentiine sõita on paras väljakutse. Eriti veel siis, kui keegi vastu tuleb 🙈

Saare ilusaimaks ja ka turistide seas armastatuimaks paigaks peetakse Formentori neeme. Tegemist on Mallorca kõige põhjapoolsema tipuga. Formetori poolsaare maastik on eriline. 400 meetri kõrgused kaljud vastanduvad nende jalamil lainetavale sinisele veele. Kaljudest kasvavad välja männid, mis ümbritsevad ka liivarandasid.

Kuna mul oli kinnisidee, et tuleb ikka legendaarse tuletorni juures ära käia, siis saime korralikult ummikus istuda. Isegi kui tahad poole pealt loobuda, siis kitsastel mägiteedel tagasipöörata on pea võimatu missioon. Ühesõnaga kui oled otsustanud lõppu välja minna, siis tuleb minna.

See oli üks huvitav ja aeglane teekond, mida kaunistasid imelised vaated. Ma päriselt ka ei kujuta ette, mis Mallorcal kuu või kahe pärast toimub, sest juba praegu on parkimiskohti vähe ja restoranis broneeringuta naljalt kohta ei saa.

Kui poolsaarelt tulema saime, siis põrutasime Pollenca’sse, kus sain lõpuks oma paella. Hispaanias käik ei ole õige ilma ühe korraliku paellata. Seekord siis must ja mereandidega. Olgu öeldud, et välimus on siinkohal petlik.

Ristisin Pollenca Mallorca vihma pealinnaks, sest kusagil mujal ei saja. Ilmast tingituna otsustasime peale lõunasööki hoopis lähedal asuvat Alcudia linna külastada. Hästi säilinud kolme väravaga linnamüür ja järjekordne kitsaste tänavatega nunnu vanalinn.

Peale koogipausi pöördusime tagasi Tramuntana mäeaheliku jalamil asuvasse Pollenca’sse. Elame peaväljaku ääres, kust on mugav minna jalutama. Minu teele jäävad kaunid kirikud, kloostrid ja purskkaevud. Linnakese uhkuseks on aga 365 astmega trepp, mida ääristab küpressiallee ja mis viib üles Calvari mäele, kust avaneb kaunis vaade.

Valdemossa. Deia. Soller.

Kui eile läksin kindla peale välja ja võtsin hommikusöögiks mune Benedicti moodi, siis täna otsustasin proovida kõike kohalikku, näiteks mune Tramuntana moodi. See munast, vinnutatud vorstist ja muus paremast panniroog toodi lauda kuumal malmpannil. Lisaks mahutasin kõhtu kaks kohalikku klassikaks saanud soolast pirukat. Üks kapsa ja teine lihaga. Ilma värskelt pressitud apelsinimahla ja maasikateta ei saa kohe kuidagi. Eriti veel praegu, kui on nende hooaeg. Maasikatel siin on lapsepõlve maitse.

Saarel ringi sõites võrdlen teda tihti Saaremaaga. Näiteks kiviaiad ja lambad on meil ühised, kuid kadakate asemel on küpressid, sidruni- ja oliivipuud. Lisaks lammastele ja jalgratturitele kohtab teedel tihti ka mägikitsi.

Kui lammaste ja sidrunipuude vahelt tulema saime, siis jõudsime Valldemossa’sse. See idülliline mägiküla on muuhulgas ka Mallorca kaitsepühaku Catalina Thomase sünnikoht. Pühaku elust maalitud plaadid kaunistavad peaaegu igat majaseina.

See seletamatu atmosfääriga küla on inspireerinud paljusid kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid. Kuid põhjust, miks siia suurte bussidega kokku sõidetakse tuleb otsida 13. sajandil ehitatud kloostrist, kus helilooja Frederic Chopin ja tema armuke, kuulus prantsuse kirjanik, varjunimega George Sand, veetsid ühiselt aega. Mind isiklikult jätab see lugu külmaks, aga küla ise on tõesti inspireeriv.

Mitte kaugel Valdemossa’st asub Deia küla. Sarnaselt eelmisele on ka see maaliline küla ajast aega tõmmanud poeete, muusikuid ja kirjanikke, kellest kuulsaim on ehk Robert Graves. Jalutasime koos teiste omasugustega küla kõige kõrgemasse tippu vaadet nautima. Seejärel sõitsime mööda järjekordset mägist serpentiini alla mere äärde Cala Deia’sse, kus tervitasid türkiissinine vesi ja miljonivaatega restoran.

Õigemini on neid siin täpselt kaks. Rohkem lihtsalt ei mahu. Patt oleks siin mitte värskete mereandidega maiustada. Meil vedas, sest saime viimase vaba laua. Kui tahad kindla peale välja minna, siis on soovitatav laud ette broneerida. See ongi maapealne paradiis.

Apelsinisaludest ümbritsetud Soller asub mägede vahel viljakas orus, kus kasvatatakse peamiselt tsitrusvilju ja oliive. Prantsusepärases armsas väikelinnas on säilinud palju 18. ja 19. sajandil ehitatud luksuslikke hooneid. Omaette vaatamisväärsus on Soller’i sadamapiirkond Port de Soller. Mina sõitsin keskusest rannapromenaadile vana puidust trammiga. Kui käe aknast välja julgeks sirutada, siis saaks vabalt mõne apelsini või sidruni kaasa haarata.

Trammisõit on siin peamine turismiatraktsioone. Ei tea kas asi selles, et täna on tõeline rannailm või sattusin “õigel” ajal promeneerima. Just siis kui päeva jooksul randa kogunenud rahvas hakkas tagasi linna liikuma. Olgu veel öeldud, et trammid sõitsid vaba graafiku alusel ja kõik soovijad kohe peale ei mahu. Seega tasub aega varuda.

Peale rahvamasside üledoosi jõudsin õnnelikult tagasi keskusesse. Ööbime paari sammu kaugusel peaväljakust ja kirikust.

Andratx. Estellencs. Banyalbufar.

Täna tõotab tulla selline Eesti suvi oma parimatel päevadel ehk 24 kraadi ja vahelduv pilvisus. Ideaalne kliima basseini ääres mõnulemiseks.

Kuidagi nii mõnus oli, et unustasime õigel ajal süüa. Nii juhtuski, et tegime kaks-ühes ehk lõuna muutus varajaseks õhtusöögiks. Maitsvat toitu nautisime omaaegses Vahemere piraatide meelispaigas Port d’Andratx’is. Mõistan, miks piraatidele siin meeldis, mulle meeldib ka.

Järgmine peatus Estellencs on rahulik mägiküla kivisel rannikul eemal massiturismist. See küla eristub minu jaoks teistest selle poolest, et siin on kohe eriti palju savist lillepotte. Nii majade küljes kui ka tänavatel.

Nagu siinkandis kombeks, siis kohalikke tänavatel praktiliselt pole. Ainsas kohvikus olid eranditult kõik kliendid peale meie seljakotimatkajad. Lähemal uurimisel selgub, et põhjusega, kuna see Andratx’i ja Banyalbufar’i vaheline küla on mitmete matkateede ristumiskoht. Julgen väite, et ka jalgrattaid on siin rohkem kui autosid.

Tänaseks on selge, Mallorca on üks suur jalgratturite paradiis. Seda väidetavalt just aprillis, kuna siinne vahemereline kliima lubab muu Euroopaga võrreldes varem treeningutega alustada. Boonuseks imeliste vaadetega mööda mägesid kulgev teede võrk ning ääretult viisakad autojuhid. Osadel teelõikudel on liialdamata rattureid rohkem kui autosid. Mujal maailmas sellist liiklusmärki tihti ei koha, aga Mallorcal on see tavaline.

Enne veel kui tagasi koju pöördume, vaatame kõrgelt üle ka Banyalbufar’i linnakese, mis on tuntud oma merre ulatuvate järskude terrasside poolest, kus kasvatatakse veini tootmises kõrgelt hinnatud Malvasia viinamarju.

Palma de Mallorca

Kui eile jõudsime ainult õhtust süüa, siis tänase esimese poole päevast veetsime Baleaaride pealinnas Palma de Mallorcas (edaspidi Palma). Tegemist on üheaegselt nii sadamalinna, rannakuurorti kui ka ajaloost küllastunud kaasaegse suurlinnaga, kus elab pea pool saarestiku elanikkonnast.

Lisaks lugematutele hotellidele, leidub Palmas hulgaliselt ajaloolist arhitektuuri ja muuseume. Võin kindlalt väita, et ükskõik millisest suunast Palmale läheneda pole võimalik mööda vaadata 14-16 sajanditel ehitatud suursugusest gooti stiilis katedraalist (katalaani keeles La Seu). Lisaks on siin Mauride ajastut meenutavad puidust sillutised, kuulsad araabia termid ja kaks lossi.

Pühapäevahommikune Palma on inimtühi ja rahulik. Nagu oleksime maailmas üksi. See tunne oli petlik, sest keskpäevaks on vanalinn turistide poolt vallutatud. Minu üllatuseks avati ka poed. Polegi tavaline Lääne-Euroopa, kus pühapäeviti on eranditult kõik kauplused suletud.

Vanalinn oma kitsaste tänavate ja igal nurgal asuvate ajalooliste ehitistega sobib ideaalselt jalutamiseks. Kolme tunniga vanalinnale ring peale tehtud. Edasi sõidame maale. Kaua sa ikka kahekümne seitsme kraadise suvesoojusega linnas passid.

Pealinnast poole tunni autosõidu kaugusel sisemaal ootab Castell Son Claret, kus resideerume järgmised kaks päeva. Tõeline rahu ja vaikuse oaas keset paradiisisaart. Eemal massiturismist. Just see mida vaja. Õrn tuulebriis muudab olemise mõnusaks, vastasel juhul oleks minusuguse põhjamaalase jaoks juba liiga palav.

Peale lõunasööki tegin uinaku. Seejärel vahetasin linnakleidi suvekleidi vastu, panin kübara pähe ja hakkasin basseini ääres päriselt puhkama.

Kuidagi sujuvalt oleme omandanud siinse elutempo. Pole mingi probleem kell kaheksa õhtust sööma minna. Et saada ehedat kogemust otsustasime minna kõrvalkülla õhtustama. Taas tõestatud, et esmamulje võib olla petlik. Parim toidukogemus siiani.

Kui nurisemiseks põhjust vaja, siis paari sääske olen näinud ringi lendamas.

Mallorca

Paar päeva tagasi avastasin, et olen suutnud osta lennukipiletid nii, et kahe lennu vahe on 35 minutit. Tahaks selles kedagi teist süüdistada, aga pole võimalik, sest kogu reisikorraldus oli minu teha. Ise räägin kõigile, et alla tunni ei tohi mitte mingil juhul lendude vahe olla. See siin läheb rubriiki, et käituge minu sõnade mitte tegude järgi.

Ei julge ära sõnuda, aga keegi kuskil on minu poolt, sest mingil seletamatul põhjusel läks lend Tallinnast varem välja ja jõudis Stockholmi lausa 20 minutit enne graafikujärgset aega. Ning täpselt 40 minutit hiljem astusin järgmise lennuki uksest sisse.

Väga palju kiiremini Tallinnast Mallorcale vist ei saagi. Välja arvatud otselend, mida hetkel ei olnud kuskilt võtta. Isegi kohvrid jõudsid kohale. Kõik käis nii kiiresti, et polegi veel päriselt kohale jõudnud, et suvine kevadpuhkus on alanud.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tegelikult võttis kohale jõudmine rohkem kui neli aastat. Mallorca oli plaanis juba 2020. aasta märtsis, kuid üks päev enne äralendu pandi kõik lukku ja algas ülemaailmne kodusistumine.

Mallorca kuulub Baleaari saarte hulka ning asub Vahemere lääneosas, Hispaania idaranniku vastas. Saar kuulub küll Hispaania Kuningriigi koosseisu, aga on autonoomne nagu ka teised Baleaari saared. Kohalik baleaari keel on katalaani keele haru.

Mallorca on inimeste poolt asustatud juba 9000 aastat. Läbi aegade on saart valitsenud erinevad võimud, millest igaüks on jätnud siia killukese endast. Samuti on saart laastanud nende võimude vaenlased. Sopiline rannikuäär ja ligipääsmatud mäed muutsid saare aastateks piraatide kodusadamaks. Lisaks piraatidele on Mallorcalt pelgupaika otsinud mitmed kuulsad kunstnikud. Näiteks aastakümneid elas ning lõi oma parimad teosed siin sürrealist Joan Miró.

Saare nimi tuleb sõnast major, mis tähendab suur. Nii ongi. Mallorca on Hispaania suurim saar. Mallorca on pindalalt kolmandiku võrra suurem kui Saaremaa. Vajadusel saab ühe päevaga saarele ringi peale teha. Aga miks peaks? Meil on õnneks viis päeva saarega tutvumiseks.

Muusikamaja

Eilsest jäi kripeldama, et ei õnnestunud mitmevärvilise fassaadi ja erakordselt kirevate kaunistustega Palau de la Música kontserdimajja sisse saada. Meie õnneks olid täna uksed lahti ja vaatasime selle suursuguse hoone ka seestpoolt üle. Tegemist on tõenäoliselt ühe täiuslikuma näitega modernismist. Värvide ja kaunistustega pole siin koonerdatud.

Sattusime suurde saali just sel hetkel, kui orel mängima hakkas. Ülivõimas. Nüüd on mul veel üks koht, kuhu tahaks kontserdile tulla.

Hans Christian Andersen ütles juba 1862. aastal Barcelonat külastades, et Barcelona on „Hispaania Pariis“. Tuleb nõustuda. See linn on ääreni kultuuri täis ning kolmest ja poolest päevast jääb ilmselgelt väheks, et selle kõigega tuttavaks saada. Ega siin muud üle jää, kui et tuleb tagasi tulla.

Sagrada Familia lummuses

Hommikusöök Milk Bar & Bistro’s. Jõudsime kohale viis minutit enne avamist ja juba oli järjekord ukse taga. Seda põhjusega. Nii toit, teenindus kui ka atmosfäär on viimase peal. Soovitan.

Nüüd võtsime suuna Barcelona kõige tuntuma ehitise ja linna sümboli Sagrada Família kiriku poole. Seekord olime targemad ja piletid olid veebist ette ostetud.

Selle maailma ühe tähtsama modernse arhitektuuri näite projekteerimisega tegeles Antoni Gaudi 1884. aastast kuni surmani. Viimased 15 aastat pühendas kuulus arhitekt ainult Sagrada Familiale. Kirikut on vaheaegadega ehitatud praeguse ajani välja. Tänaseks on 18-st tornist valmis 9. Eeldatavasti valmib kirik lõplikult 2026. aastal ehk kuulsa arhitekti 100. surma-aastapäevaks.

Sagrada Familia kirik, arhitekt Antoni Gaudi loomingu kroonijuveel, on täpselt selline, nagu piltidelt paistab. Lihtsalt kordades veel võimsam ja suursugusem. Lisaks ainulaadsele väljanägemisele teeb kiriku meeldejäävaks ja visuaalselt nauditavaks tohutu detailide rohkus. Ma ei kujuta ette, kui mitu aastat läheks, et üks inimene suudaks kogu kupatuse peensusteni üle vaadata.

Gaudi lähtus põhimõttest, et kirik ei oleks kõrgem kui Montjuïci mägi, sest ükski inimese kätetöö ei tohi olla kõrgem jumala loodust.

Kui Sagrada Familia lummusest tulema saime, siis otsisime üles ühe soovitatud restorani Tantarantana. Ülimaitsev toit. Soovitan edasi.

Tänase kultuuriprogrammi lõpetuseks külastasime kodu vastas olevat Palau Güell’i. Eirasime suunaviitasid ja alustasime igaks juhuks katuselt, sest piletit ostes öeldi, et kohe kui vihma peaks sadam hakkama, siis katusele ei saa. Selles majas võiks elada küll.

Kuuldes kuhu lähen, hakkasid kõik sõbrad ja tuttavad nagu ühest suust rääkima, et nad tunnevad kedagi, kellelt on Barcelonas midagi ära varastatud. Reisi alguses ei julgenud isegi pildistamiseks telefoni kätte võtta, aga ajas muutusime julgemaks. Ja siis see juhtus. Peale pildistamist jäi telefon laua peale ja mingi tüüp tuli paberilehega meie laua juurde ja hakkas sellega telefoni kohal vehkima ja seletama. Haarasin telefoni oma kätte ja tüübil hakkas korraga megakiire. Meil vedas, aga õppetund on see, et tasub valvas olla ja väärtuslikud esemed võõra silma alt ära panna.

Montjuïcil

Kuigi reisikirjad soovitavad päeva lõpetada Montjuïci maagilise purskkaevu juures, et vaadata peale päikeseloojangut algavat muusika- ja valgussõud, siis meie kogemus ütleb, et Montjuïci mäe otsa tasub ka muul ajal ronida. Näiteks hommikul kohe esimese asjana. Siit avanevad võrratud linnavaated, lisaks asuvad siin mitmed muuseumid ja pargid.

Jõudsime ära oodata kuni hiigelsuur purskkaev tööle hakkas ja seejärel jalutasime läbi botaanikaaia ühe 20. sajandi silmapaistvaima Hispaania kunstniku Joan Miró muuseumisse.

Miró sündis Barcelonas. Tal ei olnud vaja kaugele minna, et tutvuda kõige uuemate kunstisuundadega, sest Barcelona oli sajandi alguses intensiivse kultuurieluga kosmopoliitne linn. Pariisi jõudis Miró alles kolmekümnendates eluaastates.

Meile meeldib vastuvoolu liikuda. Mäkke läksime jalgsi ja alla sõitsime köisraudteega. Nagu suusareisil, ainult selle vahega, et gondel viib lumise mäenõlva asemel hoopis otse liivaranda.

Kuna täna oli puhkuse kõige päikselisem päev, siis tuli rannast ja lainetest viimast võtta. Nii soe oli, et isegi minusugune külmavares käis ujumas.

Barcelona vanalinna nimetatakse gooti kvartaliks, mida võib pidada vabaõhumuuseumiks oma keskaegsete gooti stiilis majade ja kirikutega. Väga meeldib siinsetel kitsastel tänavatel ringi uidata. Teel rannast koju just seda tegingi.

Emotsioonid on laes, sest kaua oodatud 2CELLOSe kontsert toimub täna õhtul ja koos meiega. Läksime kohale kogemata kaks tundi liiga vara. Nii juhtub, kui keelt hästi ei oska ja eessõnadest välja ei tee. Üritasime siis lähimasse restorani sööma minna, aga kuna broneeringut polnud, siis jäime ukse taha. Haarasime hoopis putkast võileiva ja pöördusime tagasi kontsertpaika.

Kaks tundi imeliste tšellohelide saatel möödusid ülehelikiirusel. Üledoosi küll ei saanud, pigem sai kontsert liiga ruttu otsa...

Barcelona. Gaudi jälgedes.

Kui täna hommikul rõduukse avasin, vaatas mulle vastu geniaalse katalaani arhitekti Antoni Gaudi meistriteos Palau Güell. Selle härra looming on peamine põhjus, miks turistid Barcelonat armastavad.

Gaudit peetakse juugendstiili ja orgaanilise arhitektuuri esindajaks, kes arendas välja omanäolise sürrealismi kalduva arhitektuurilise vormikeele. Ta töötas peamiselt siinsamas oma kodulinnas, kus asuvad ka tema tuntuimad tööd. Enamus neist kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. Minu jaoks võibki Barcelona ja Gaudi vahele võrdusmärgi panna.

Elame paari sammu kaugusel legendaarsest jalakäijate tänavast La Ramblast ning viieminutilise jalutuskäigu kaugusel Euroopa suurimast toiduturust La Boqueriast. Värvilised puu- ja juurviljapüramiidid ning lettidel sillerdavad kalad ja mereannid kohe kutsuvad ostma.

Valisin nendest gurmeekuhjadest välja värskelt pressitud apelsinimahla ja seenepiruka. Uskuge mind, La Bogueria väärib külastamist ka täis kõhuga.

Kõht head-paremat täis siirdusime Gaudi radadele. Teele jäid Casa Batlló, Casa Milà ja Casa Vicens. Üks uhkem kui teine. Ja seal ta siis lõpuks oli.

Güelli parki on rohkem kui park. See on unikaalne kooslus loodusest ja arhitektuurist. Pargi rajamist alustati 1900. aastal, mil krahv Eusebi Güell ostis suure nõlval paikneva maa-ala ja palus Gaudil sinna aedlinnaku kujundaja. Sellest ei saanud asja, sest rangete piirangutega alale ei tahtnud keegi eriti maad osta. Nii tehti hoopis park, mis valmis 1914. aastal.

Igal endast lugupidaval Barcelona külalisel on kohustuslik jalutada Güelli pargi piparkoogimajade vahel ja teha mosaiikdraakonile üks pai.

Kui pargi lummusest lõpuks tulema saime, selgus, et Sagrada Familia piletid on tänaseks välja müüdud ja see meistriteos tuleb mõneks teiseks päevaks jätta. Kuna olime juba nii lähedal, siis otsustasime kirikule väljast ringi peale teha. Nii õnnestuski hilist lõunat nautida Barcelona kuulsaima sümboli taustal. Hoolimata sellest, et sattusime turistilõksu, maitses mereanni-paella ikkagi hästi.

Peale pikka jalutuskäiku tagasi koju sõin La Ramblal ühe korraliku crema catalana'.

Hispaaniast Katalooniast pärit crema catalana’t nimetatakse ka vaese mehe crème brûlée’ks. Esimest korda mainitakse desserti Kataloonia kokaraamatus juba 14. sajandil. Prantslased ja hispaanlased vaidlevad siiani magustoidu päritolu üle, süüdistades teineteist retsepti varguses ja nime muutmises. Siiski, klassikalisest vaniljemaitselisest crème brûlée’st eristavad hispaanlaste versiooni riivitud tsitruseliste koored, kaneel ja küpsetusviis (kreem valmib pliidil, mitte ahjus) ning karamellikihti ei saada mitte leegitamise tulemusel, vaid spetsiifilise ümmarguse metallist rauaga kõrvetamisel. Algselt serveeriti Katalooniast pärinevat magustoitu peamiselt 19. märtsil, pühak San Jose päeval. Meie õnneks saab tänapäeval kreemiga maiustada 365 päeva aastas.

Kui lõpuks koju jõudsime olid jalad ümmargused, aga tunne mega. Seljataha oli jäänud 20 kilomeetrit kõnniteid. Siit ka põhjus, miks õhtuseid tapasid sööme praktiliselt koduõues. Jalad lihtsalt ei taha enam koostööd teha. Õnneks asub kohe teispool La Rambla jalakäijate tänavat Plaça Reial. See on purskkaevu, palmide ja majesteetlike arkaadidega väljak. Ideaalne koht õhtuseks ampsuks. Elu nagu filmis.

Aix-en-Provence

Eile ei uskunud ma silmi, kui Valencia-Madridi rong lumiste põldude vahelt läbi kihutas. Ka kohalikud olid hämmingus. Suur suvi muutus minutitega millekski talve sarnaseks. Seda õnneks ainult aknast vaadates. Madridis lund ei olnud, aga paari päeva tagune suvi oli kadunud. Seda nagu polekski olnud. Kui juba tundus, et jope sai põhjuseta kaasa tassitud, siis päris nii see ka pole. 

Täna Lõuna-Prantsusmaal maandudes sadas vihma. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli ka ainus kord nende 13 päeva jooksul. 

Selleks ajaks, kui sugulased Aix-en-Provence’st üles leitud ning end nende ägedas korteris sisse seatud, oli ka vihm otsa lõppenud. Peagi asusime kõik koos nende keskaegset kodulinna avastama. 

Muinasjutuline Aix-en-Provence on Tartust natuke suurem ülikoolilinn, mis on kuulus, kuna siin sündis, elas ja suri maalikunstnik Paul Cézanne. Mainimata ei saa jätta siinset puude lõikamise stiili. Juba aastatagusest ajast on meeles need kummalised puud.

Hispaania usku

Hommikul haarasin raamatu ja jalutasin Malvarrosa randa. Jahid on. Päike on. Liivarand on. Vahemeri on. Palmid on. Suur tuul on ka. Ideaalsed tingimused purjetamiseks, aga mitte raamatu lugemiseks.

Kümmekond aastat julget arendustööd on Hispaania suuruselt kolmandast linnast teinud ühe imetlusväärseima arhitektuuriga kohtadest kogu riigis. Nii nad räägivad. Omast kogemusest tean, et Vahemere elurõõmust pakatav Valencia on külastamist väärt.

Enne rongile minemist jõuan süüa maailma parima paella restoranis Navarro. See ei ole reklaam, vaid soovitus. Läks kõigest viis päeva ja juba olengi Hispaania usku. Vähemalt poole sellest suurest armastusest saab kirjutada ilmataadi arvele.

Valencia vol2

Kunagi voolas Turia jõgi linnast läbi, kuid peale 1957. aasta üleujutust otsustati jõgi kesklinnast eemale suunata. Endine jõesäng on ümber ehitatud pargiks, mida kohalikud väga aktiivselt kasutavad jalutamiseks, jooksmiseks, rattaga sõitmiseks jms. Täna hommikul ühinesin nendega ja jalutasin mööda jõesängi mandariinipuude ja palmide vahel.

Valencias käies ei saa jätta külastamata Euroopa ühte suuremat turuhoonet Mercado Central’i. Eile õnnestus seda 1928. aastal avatud rauast, klaasist ja kahhelkivist juugendstiilis hoonet ainult väljast poolt imetleda. Täna olin targem ja läksin esimesena sinna. Ma ei pidanud pettuma. Kogu see kupatus kokku võtab sõnatusk. Nii need tuhatkond letti hooaja parima toidukaubaga kui ka hoone ise oma kuplite, vitraažide ja mosaiikidega. 

Jõin turul kahhelkividega kaetud baaris klaasi värskelt pressitud apelsinimahla. Astusin üle tänava ning vaatasin üle ka La Lonja, mis on 15. sajandi lõpus ehitatud siidivahetus punkt. See on Euroopa linnaarhitektuuri üks paremini säilinud gooti stiili näidiseid ning kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Siin on veel rida ägedaid hooneid, aga neid kõiki läbi käia ma ei jaksa ja ei taha ka. Arhitektuurist hakkab vaikselt üledoos tekkima. Kuid on veel üks hoone, millest ei saa üle ega ümber. Nende 13. kuni 15. sajandil ehitatud rooma, gooti ja baroki stiilis katedraal. Seda lihtsalt peab nägema.

Linnamelust ametlikult kopp ees. Õnneks on kilomeetri kaugusel hoopis teine maailm. Istun lilledega ääristatud sillal pargipingile päevitama ja kuulan Tõnis Mäge ja Ivo Linnat. Esimest korda leian end mõttelt, et tahaks eesti keelt rääkida. Igatsen oma inimesi. Niuks.

Tapad on kerged suupisted, mida süüakse sõrmedega veini kõrvale. Tapad ei ole tegelikult mõeldud kõhu täitmiseks. Kuna siinsed traditsioonilised söögiajad ei ühti minu kõhu tühjaks minemise graafikuga, siis on just tapad päästnud mind nälga suremast. Kuni tänaseni arvasin, et tapa tähendab erineva kattega saia- või sepikuviilu. Õhtusöögilauas selgus, et tapa on ka krevett või hanemaks jne. Ühesõnaga tegemist on Hispaanias kõikvõimalike suupistete koondnimetusega.

Valencia

Enne rongile minekut hommikusöök La Libre kohvikus. Ma küll täpselt ei tea, mida tähendab hipsteri koht, aga tundub, et just see on see. Avastasin, et raamatuid saab siit kaasa osta. Mind kõnetas teos pealkirjaga “How to Sleep on a Camel”. Avasin raamatu suvalisest kohast ja seal oli lause “Katmandu is one of the few places in the world untouched by tourism; there are no McDonalds…” Kuna Nepal ikka veel täiega südames, siis on otsustatud. Kui teistel on õnneks vaja ühte pokaali hommikust Cava’t, siis mulle piisab ühest vanast raamatust. Iroonia seisneb selles, et tulin kaheks nädalaks reisile käsipagasiga. Pooled eluks vajalikud asjad jäid maha, aga üks raamat mahub alati…

Kiirong sõidab Madridist Valenciasse ühe tunni ja 35 minutiga. Kiirus kohati 300 km/h. Kui raudteejaamast väljusin, mõistsin, et olen mere äärde jõudnud. Siinne tuul on kargem kui pealinnas.

Paella tähendas kohalikus murrakus algselt laia õhukest praepanni. Kuid sellel valmistatud toit saavutas terves riigis sellise populaarsuse, et tänapäeval nimetatakse paellaks sellel valmistatud toitu. Kus siis veel süüa paellat, kui mitte Valencias. On ikka hea küll.

Kuuldavasti on kilomeetrite pikkused liivarannad üks põhjusi, miks turistid siia tulevad. Kuigi rannahooaeg pole veel alanud, siis on liivaluited ja helesinine merevesi ka praegu olemas. Täna on siin pisut tuuline, mistõttu pikemalt unelema pole põhjust jääda.

Valencia pole tüüpiline kuurortlinn, kus kesklinn asub ranna ääres. Kesklinna jõudmiseks tuleb pikalt jalutada. Enne veel jääb teele nüüdisaegse Valencia silmapaistvam futuristlik hoonetekompleks. Üha enam muutub see kunsti- ja teaduslinnak (Ciutat De Les Arts I Les Ciencies) tuleviku Hispaania sümboliks. Liialdamata tunnen, et olen Singapuris. See on kõigest muust erinev, aga võimas. Seejärel kiire põige linna ajaloolisse südamesse, millega tutvun homme põhjalikumalt. Täna ei taha jalad enam sõna kuulata.

Kevad südames

Korteris elamise pluss on see, et saad valida hommikusöögi koha. La Libre kohvik/kasutatud raamatute pood on selleks just ideaalne. Istud sõna otsese mõttes raamatute vahel, jood teed ning sööd järjekordse kuhja maitsvaid võikusid. Homne hommikusöögi menüü on ka juba paigas.

Järgmine peatus Prado kunstimuuseum. See on Madridi külastamisel kohustuslik. Olen kindel, et kaks ilma kolmandata ei jää. Ükspäev olen jälle siin.

Keskpäevaks on kõik tubased tegemised tehtud. Nüüd Grand Via’le jalutama. See osa linnast meenutab Londonit. Tänu päikesele jäid kõik poed külastamata. Lõpuks jõudsin ringiga Palacio Real’i kõrvale jäätisekokteili nautima. Elu on ilus. Astronoomilise kevade esimesel päeval on kätte jõudnud suvi.

Inglise keelega pole siin suurt midagi peale hakata. Õnneks on kehakeele abil võimalik enamus asju aetud saada. Inimesed on sõbralikud ja keegi ei vihasta, kui 10 korda ühte ja sama küsimust esitad. Sellepärast vist ongi suur hulk turiste kogunenud San Miguel’i turule, et siin saab näpuga näidata, mida tahad. Ka mina olen jälle siin.

Madrid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et õnneks või kahjuks tuleneb seadusest kohustus aeg-ajalt puhata. Lubasin meie personalitöötajale, et hakkan kiiremas korras oma eelmise aasta puhkust kulutama. Kuna mu tädipoeg resideerib veel viimaseid nädalaid Lõuna-Prantsusmaal, siis kasutan ära tema külalislahkust. Esialgne plaan talle nädalaks külla sõita pikenes nädala võrra, kuna ilmakaart annab lootust, et Hispaanias on juba praegu eestlaste suvi. Samas on kevadine ilm kõikjal heitlik. Hoian pöialt, et näen päikest rohkem kui vihma.

Peagi selgus, et lennukikapten luiskas, kui teatas, et sihtkohas on imeline ilm ja +21 kraadi. Tegelikult on Madridis nelja kraadi võrra soojem. Kui mõned nädalad tagasi lennukipileteid ostsin, siis ei osanud sellist õnne lootagi. Siin on talve viimasel päeval soojem kui meil viimaste suvede kõige soojemal päeval. Jackpot!

Kohalike eeskujul naudin imelist kevadilma vanalinnas jalutades. Muuhulgas õnnestub taas üle vaadata pealinna keskväljak Plaza Mayor ja endine kuningate palee Palacio Real. Eelmisest Madridi külastusest mäletan, et keeldusin härjavõitlusel osalemast ning teisena on eredalt meeles Mercado de San Miguel’i toiduturg. Õhtusöök selles ajaloolises hoones koos sadade teiste turistidega on endiselt tore elamus.

Väga vanad viinapuud

Toro linna lähedal asub Teso La Monja veinimaja, mis kuulub samuti Egureni perekonnale. Nende viinapuuaedu mõjutavad kõige rohkem Duoro jõgi ja Atlandi kliima, kus suved on kuivad ja kuumad ning talved jäised ja külmad. Veiniaiad on peamiselt liivased, savise alamkihiga ja väga vaese pinnasega, kus on kivirahnud, mis päeval endasse soojust koguvad ja jahedatel öödel pinnast soojendavad. Ühelt hektarilt saab 600 pudelit veini.

Tegime läbi kõik veini valmistamise etapid. Alustasime 110-aastaste viinapuude aias viinamarjade korjamisega. Veini valmistamiseks olid need marjad küll välja praagitud, aga kõhtu sobisid suurepäraselt. Saime osa veinitootmise protsessist: viinamarjakobarate käsitsi sorteerimine, viinamarjade fermentatsiooniprotsess suurtes mahutites ja sinna juurde kuulub kummiülikonnas mees sõtkumas neli päeva tagasi korjatud viinamarju.

Seejärel maitsesime seda sama „veini“, mida oskuslikult sõtkuti. Veiniks on seda muidugi vara nimetada, pigem on tegemist väga hea viinamarjamahlaga, mis on just käärima hakanud. Sellest saab kindlasti kõrgelt hinnatud kvaliteetvein – Victorino 2011. Jään ootama. Eelmise aasta Victorino pole veel pudelitesse villitud ja seda saime maitsta otse vaadist. See oli juba veini moodi. Lõunasöögi kõrvale pakuti 2008. aasta Victorinot. Õigusega öeldakse, et mida vanem, seda parem.

Peale järjekordset fantastilist lõunasööki tegime jalutuskäigu Toro linnas ja asusime teele. Huvitav on jälgida, kuidas suhteliselt tasane sügishõnguline kuivanud maisi- ja päevalillepõldudega Hispaania muutus koos riigipiiri ületamisega mägiseks oliivipuude saludega roheliseks Portugaliks.

Ikka veinid

Pago de los Capellanes veinimaja asub lühikese autosõidu kaugusel Pedrosa de Duero külast, Ribera del Duero piirkonna südames. Eelmisel aastal lõplikult valminud veinimaja ja rohkem kui 70 hektarit piirkonna parimaid viinapuuaedu kuuluvad Rodero-Villa perekonnale. Veinimaja on stiilne ja suurepärane näide kaasaegsest arhitektuurist. Siin võiksin mõnda aega elada küll.

Enne tavapärast veinikeldrite külastamist ja veinide degusteerimist vaatasime südamlikku lühifilmi „aasta Pago de los Capellaneses“, mis andis suurepärase ülevaate kuude lõikes toimuvatest muutused looduses ja tegevustest veinimõisas, nt viinapuude lõikamine jaanuaris või viinamarjade korjamine septembris. Taustaks kõlas südamlik ja kaasahaarav teemaga sobiv muusika. Nii filmi kui ka muusika on teinud perepoeg ja igast pisemastki detailist on näha, et ta on hingega väga sügaval asja sees. Mul ei ole lihtsalt sõnu.

Peale veinimajaga ja tootmisprotsessiga tutvumist nautisime tõelist hispaaniapärast lõunasööki, mis läks sujuvalt üle õhtusöögiks. Siin riigis ikka osatakse hästi süüa teha ja oma kokakunsti nautida. Sõime traditsioonilisi ja maitsvaid toite: verivorsti, viinapuu sütel küpsetatud lambaribisid ja magustoiduks oli restorani omaniku vanaema retsepti järgi valmistatud Crema Catalana.

Enne veel kui saime oma ***** hotelli puhkama ja sealseid hüvesid nautima, külastasime Emilio Moro veinimaja, kus anti meile KIIRE ülevaate sealsetest tegemistest.

In Vino Veritas

Varahommikul jõudsime Rioja maakonna suurimasse linna Logroñosse, kus meie suureks üllatuseks ei valitsenudki öörahu, vaid inimesed jalutasid ülevas meeleolus tänavatel. Olime sattunud keset igaaastast nädal aega kestvat San Mateo festivali, mille käigus linnaelanikud naudivad oma puhkust ja meelelahutusprogrammi.

Peale mõnetunnist uinakut alustasime raske tööga. Rioja on kuulus veinitootmise piirkond ja see on tegelikult ka ainus põhjus, miks me siin oleme. Täna külastasime kolme Egureni perekonna valdustesse kuuluvat veinimaja: Viñedos de Páganos, kus asuvad vägevad maaalused veinikeldrid; Sierra Cantabria ja Señorío de San Vicente.Viimane on koht, kus 1870. aastal kõik alguse sai. Saime põhjaliku ülevaate nende veinitootmise protsessist ja veinide maitsest.

Peale ülimalt hõrku lõunasööki Señorío de San Vicente veinimajas jalutasime mööda romantilise San Vicente kitsaid tänavaid ning jõudsime mäe tipus asuva kiriku jalamile, kust avanes kaunis vaade.

Õhtul pöördusime tagasi Logroño linna, kus võtsime osa San Mateo festivalist. Külastasime linnavolikogu, astusime sisse kultuurikeskusesse, kus saime ülevaate rahvariietest, käisime kirikus ning jälgisime ronkkäiku. Hispaanlased oskavad pidutseda.

Linnast maale

Hommikuse linnaekskursiooni käigus tutvusime Madriidi arhitektuuriga, vaatasime üle hispaanlaste äärmiselt armastatud vaatemängu – härjavõitluse areeni. Tegime pilti nende rahvusspordi hälli – Real Madrid’i staadioni väravas. Külastasime Hispaania esimestele Bourbonidest kuningatele ehitatud hiiglaslikku ja luksuslikku paleed – Palacio Real’i, mida kasutati kuni 1931. aastani.

Kiire lõunasöögi võtsime ühes kõrvaltänava restoranis. Kuigi uksel särasid julgustavad Michelini soovitused, tundus, et tegemist on täieliku urkaga. Esmamulje oli petlik. Läbi köögi juhatati meid õdusasse valgete laudlinadega saali, kus kohalikud nautisid 2in1 sööki: esimene käik - nuudlid puljongiga, millele järgnes teine käik - selle sama puljongi põhi, so ubadest ja mingisuguse looma siseelunditest pajaroog. Mina nautisin hubast õhkkonda, sõbralikke inimesi ning väga maitsvat ja kodust toitu. Lihtsuses peitub võlu. Viis pluss kogemus.

Pärastlõuna veetsime Prado muuseumis, mis on väidetavalt üks maailma suurimaid kunstigaleriisid. Siin asub suurim hispaania maalikunstikogu. Lisaks palju teisi Euroopa maalikunsti tipptegijate teoseid.

Õhtul jäid suurlinna tuled selja taha ja algas sõit kirdesse Rioja maakonda saatjaks suur ümmargune kuu...