Maastricht

Kolm on kohtu seadus. Kaks aastat on seda reisi edasi lükatud, kuna kontserdid olid Hollandis koroona piirangute ajal keelatud.

Viiulivirtuoos ja dirigent André Rieu on miljonitele tuntud kui valsikuningas ja tema Johann Straussi orkestriga antud kontserdid kodulinna Maastrichti peaväljakul pakuvad alati ülevaid emotsioone ja orkestrimuusika kõrgtaset.

Nii nad räägivad. Tänase õhtuni ei teadnud ma, kuhu tulen. Arvasin, et tegemist on mõne klassikalise muusika kontserdiga, kus külastajad istuvad rahulikult toolidel, aga võta näpust. See pidu ja pillerkaar, mis siin lahti läks oli pehmelt öeldes üllatav.

Laval olid korraga ja vaheldumisi 150 liikmeline meeskoor, erinevad solistid ning orkester, mis koosnes 14 erineva rahvuse esindajatest.

„Ilusal sinisel Doonaul“ saatel hakati valssi keerutama. Seda tegi ka Maastrichti linnapea. Hea turundustrikk oli see, et tund aega lõpetati kontserti. Nii tõmmati rahvas käima. Lõpuks meenutas kontsert lõbusat šlaagripidu, kust ei puudunud lumehelbed, kullasadu ja ilutulestik. Olgu öeldud, et valdava osa publikust moodustasid üle maailma kokku sõitnud 70+ prouad, kellele ei olnud mingi probleem näppu visata ja tantsu vihtuda.

Jõudsin järeldusele, et minu teadmatus võis olla tingitud sellest, et olen natukene valest vanusegrupist. Igal juhul oli muusika võimas ja lõi positiivse meeleolu.

Amsterdam vol2

Madalamaade õitsengu perioodi maalikunsti uurides võiks Hollandis veeta kuid, kui mitte aastaid. Rijksmuseumi korralikult läbi vaadata nagunii ei jõua ja nii proovisin üles leida olulisemad meistriteosed sellistelt tuntud tegijatelt nagu Rembrandt, Johannes Vermeer, Jan Steen, Frans Hals. Vincent van Goghi ei õnnestunudki tabada.

Peale maalikunsti ja ajaloo üledoosi viis tee The Seafood Bar’i lõunasöögile. Mereannihuvilistele kohustuslik. Julgemad võtsid nii eelroaks kui ka magustoiduks austreid, sest, et iga päev kella kolmest viieni on austri happy hour, siis maksab auster 1 €.

Mitte et kõht oleks tühjaks läinud, aga linna peal ringi kolades meenus korraga, et Amsterdamis tuleb süüa putkast ostetud heeringat, mida serveeritakse saial hapukurgi ja sibulaga. Väidetavalt on nii, et kui seda söönud pole, siis pole Amsterdamis käinudki. Mina olen nüüd Amsterdamis käinud.

Ei saa mainimata jätta, et sõin õhtust restoranis, kus oma vaieldamatu lemmiku foie gras leidsin dessertide menüüst. Ka eelnevad käigud olid maitsvad, aga magustoit oli ülivõrdes.

Mul on lapsepõlve trauma punaste laternatega tänava osas, aga ikka tahtsin selle kurikuulsa linnaosa uuesti üle vaadata. Midagi pole muutunud. Võimalik, et lisandunud on kanepilõhn.

Amsterdam. 28 aastat hiljem.

Viimaste uudiste valguses saabusin lennujaama kaks tundi varem, aga kilomeetristest järjekordadest võib ainult und näha. Nii inimtühja Tallinna lennujaama pole kaua nähtud. Pigem on reegel see, et enne õhku tõusu saab lennukis istuda, kuna sihtkoht ei ole võimeline meid vastu võtma. Nii juhtus tänagi.

Minu elu esimene lennureis toimus aastal 1994 ja just Amsterdami. Siis oli meil rahvuslik uhkus Estonian Air. Nii mõnedki lennureisid on peale seda toimud, aga see kõige esimene on siiani eredalt meeles.

Peale maandumist õnnestus veel pool tundi lennukis istuda, kuna eelmine lennuk oli ees. Kui lennukist pääsesime, ootasime tund aega kohvreid, aga kätte saime. Sellist pagasikaost polegi varem näinud. Kõik kohad olid hunnikutes hilinenud kohvreid täis.

Õigust räägivad need, kes ütlevad, et praegu tasub lennata käsipagasiga ja jätkulendude puhul tuleb oluliselt suuremad vahed planeerida. Meil vedas, sest kaks tundi peale maandumist istusime bussis ja ekskursioon sai alata.

Alustuseks sõitsime mööda Amsteli jõe kallast. Siin luksusvillade, tuuleveskite ning kauni looduse keskel kogus inspiratsiooni ja maalis palju Rembrandt ise.

Esimesed teated Amsterdamist pärinevad aastast 1270, mil Amsteli jõele ehitati esimene tamm. Amsterdami võlu ja sarm on tema kanalid. Kanaleid ei tehtud ilu pärast, need on praktilise väärtusega, sest soisele alale linna rajamiseks, tuleb maad kuivendada. Enamus linna territooriumist on allpool merepinda. Kanalite süsteem ehitati välja juba algusaastatel ning praeguseks on linnas veeteid üle 100 kilomeetri ja sildu 1200.

Amsterdami ja kogu Hollandi sümboliks on ka jalgrattad. Ainuüksi pealinnas on 2,4 miljonit jalgratast, mis on rohkem kui inimesi. Aastas varastatakse 60 000 jalgratast. Enamus selleks, et teha üks sõit ja siis kanalisse visata. Saime hoiatatud, et kui kõndida jalgrattateel, siis võid suure tõenäosusega õnnetusse sattuda, sest ratturid helistavad küll kella, aga ei pidurda.

Hollandi sümboliks on punane tulp. Lõputud tulbiväljad murravad südameid kevadeti. Suvel tuleb leppida puutulpide ja ujuva turuga, kus müüakse kõiksugu lillesibulaid. Ei õnnestunud minulgi tühjade kätega lahkuda.

Elame Amsterdami vanimas ja kuulsaimas hotellis, mis pärineb 17. sajandist. 2016. aastal täielikult renoveeritud hoone asub Amsteli jõe kaldal linna ajaloolise keskuse südames. Siin on peatunud kõik alustades kuninganna Victoriast kuni biitliteni välja.

Punkt kell 19.00 ootas paat meid hotelli tagaukse juures. Astusime mööda kummist punast vaipa trepist alla ja astusime pardale. Järgmise kolme tunni jooksul sõitsime kanalitel ringi ja nautisime pidulikku õhtusööki neljateistkümnele. Elu nagu filmis 😊