Laupäev, 26. veebruar 2022

Lõpuspurt

Peale kahe päeva tagust ülepingutust sain selgeks, et tervis veel päris korras ei ole. Jaksust jääb puudu. Siit ka põhjus, miks tuli teha siia vahele üks taastumispäev. Kõlab nagu päris sportlase jutt kohe.

Täna hommikul näitas termomeeter -15 ℃ ja tuulekülm pidavat lausa -20 ℃ olema. Kuna päike paistab, siis tegelikult nii külm ei tundu. Kõrgemal tõstuki peal hakkas nina mõnel korral külmetama, aga tegelikult oli äge suusapäev.


Lõunaks koguneme La Cave Des Creux’i prantsuse köögikunsti klassikat nautima. Tuleb võtta viimast, sest kõik hea saab ükskord otsa.


Oli see siis nüüd suusa- või gurmeereis? Oli vist mõlemat. Imeline ilm ja parim seltskond ning kõigematest kõigemad suusarajad. Lisaks maailmatasemel kokakunst ning taustajõudude täisteenindus. Merci!

Neljapäev, 24. veebruar 2022

EV104

Täna läks suurem osa meist matkale, mis mind isiklikult väsitas rohkem, kui kõik eelmised päevad kokku. Taaskord tõestatud, et mägedes jalgsi läbitud kilomeetrid ei ole võrreldavad meie koduvabariigis sama arvu kilomeetritega.


Julgen väita, et esimest korda siin oldud aja jooksul läks kõht päriselt tühjaks. Siit ka põhjus, miks premeerisin ennast lisaks sibulasupile ka Mont Blanci nimelise magustoiduga. Tegemist on prantsuse klassikaga, mis on tegelikult pärit hoopis Itaaliast Piemontest. Maitse üle ei vaielda, aga ootasin enamat. Tegemist on vermišelli kujuliseks vormitud magustatud kastanipüree ja vahukoorega, mis näeb antud juhul äge välja.


Täna võtsime korraks köögi üle ja meisterdasime kiluvõileibu. Õpetasin Costa Ricast pärit kokale Didierile selgeks esimese eestikeelse sõna „kiluvõileib“ ning pidulik õhtusöök sai alata.

Kolmapäev, 23. veebruar 2022

Gurmee³

Päikseline päev hommikust õhtuni. Enamusel meist õnnestus prillid ette päevitada. Mägedes on juba kord nii, et ükskõik kuhu suunas vaatad, ikka on miljonivaade.


Mul oli hea plaan, et võtan lõunaks ainult eelroa, et siis jaksab õhtul ka süüa, aga läks nii nagu tavaliselt. Mulle toodi hiigelkogus foie gras’ terriini, millest said teisedki osa. Nagu sellest veel vähe oleks, siis telliti jagamiseks Wagyu veiseliha ja kartuligratääni. Kas ma suutsin sellele kõigele ei öelda? Ilmselgelt mitte.


Peale lõunat veel paar kiiremat laskumist ja siis juba kodu poole punuma, sest täna on külakeskuses juustuturg. Kus on juust, seal olen ka mina. Ilma juustuta Prantsusmaalt lihtsalt ei minda koju. Aamen.

Õhtul tuli dressid kleidi vastu vahetada ja lokid pähe teha, sest kolme tärniga prantsuse peakokk Yannick Alléno juba ootab.

Lõunasöögil valisin teadlikult ainult eelroa just sellepärast, et täna on meie kokal vaba päev ja õhtul lähme restorani Le 1947. Kogemus õpetab, et seal mul sõnaõigust ei ole ja tuleb süüa täpselt nii mitu käiku, kui keegi kuskil köögis otsustab. Levinud reegel on seegi, et süüa saab pigem rohkem kui vähem, sest lisaks menüüs olevale tuleb lauda suurem hulk eel- ja järelkäike. Ja nii täpselt oligi. Võrratu maitseelamus.

Teisipäev, 22. veebruar 2022

Talvemuinajutt

Vastupidiselt eilsele on täna pilvitu taevaga karge talveilm. Nii kaugele kui silm ulatub katab kogu maad kohev lumevaip. Kuna öösel sadas, siis tuli täna pehmes lumes suusatada. See lihtsalt peab meeldima, isegi siis kui tegelikult eelistad töödeldud radu.


Ainuüksi imeliste vaadete pärast valisin täna kõige kõrgemad tipud vallutamiseks. Siia maailma katusele võiksin ennast kohe pikemaks ajaks unustada, isegi Mont Blanc paistab koju kätte. Kui üleval 2700 meetri peal hakkasid käed külmetama, siis all külas on päike nii soe, et eile maha sadanud lumi sulab silmnähtavalt.

Kuna lõunasöögi jätsin vahele, siis oli eriti tore, kui peale soojaveetünnis mõnulemist ootas laual sibula-juustu-spinati-quiche. Kui selle lõhna ja maitse veel pildile saaks.

Esmaspäev, 21. veebruar 2022

Tormised võlud

Nädalatagune ilmaennustus lubas, et täna tuleb üks korralik sajupäev. Ilmataat juba oskab sõna pidada. Üks jama selle asja juures muidugi on – suusamäele ei kiirusta. Kuna mulgi õnnestus lõpuks koroona läbi põdeda, siis täidan nüüd arsti soovitust ja võtan rahulikult. Täna läks nii, et just siis kui suusariided selga sain, tuli esimene entusiast peale ühte laskumist mäelt tagasi ja kinnitas minu veendumust, et õigem on see päev raamatu seltsis veeta. Veel pool tundi hiljem oli ka ülejäänud seltskond kodus tagasi. Võeti välja mängukaardid ja Ivo Linna hakkas laulma.

Mis sest, et suusataud oli mul täpselt null kilomeetrit, aga kõht läks tühjaks ikka. Võibolla ei läinud ka, aga kuna lõunaks oli broneeritud laud minu lemmikrestoranis, siis võibolla mõtlesin kõhu tühjemaks, kui see tegelikult oli. Palun mulle kaks austrit ja üks foie gras. See on selge menüüd vaatamata ja nii aastast aastasse. Tormise ilma tõttu jäid täna küll tantsud ära, aga muidu oli kõik superluks. Le Cap Horn on oma endises headuses või paremgi veel.


Algselt oli plaanis lõunale suusatada, aga viimasel hetkel mõtlesime ringi. Tagantjärele tarkus on, et suuskadel oleksin oluliselt kiiremini mäest alla saanud. Selleks et 2,5 km kauguselt restoranist koju saada, tuli istuda üle tunni autos. Lumetormile lisaks oli kitsas mägitee kiilasjääga kaetud ja kõik autod vajusid teelt välja. Kui kolm autot kraavis olid, pandi liiklus seisma. Ütlen ausalt, et ei oleks tahtnud seal kuristiku serval teelt välja libiseda. Osad kodanikud, kelle kannatus katkes, hakkasid jalgsi alla minema. Eranditult kõik nad kukkusid korduvalt – nagu komöödiafilmi vaatasin. Lõpuks tuli alt külast lumesahk ja ülevalt mäelt rajatraktor. Peale nende kahe „võimuvõitlust“ tagurdas lumesahk tuldud teed alla tagasi. Aega läks, aga tulema saime. Selle aja jooksul said mul bulgaarlasest autojuhiga kõik jutud räägitud. Muuhulgas sain teada, et sellist lumetuisku tuleb siinkandis ette kahe kuu jooksul korra. Kõlab nagu loto peavõit. Või kuidas?

Õhtul ikka veel sajab. Kindel on, et homme ärkan muinasjutulisel talvevõlumaal.

Pühapäev, 20. veebruar 2022

Courchevel

Täna keskpäeval istusime Tallinnas lennukisse ning kolm tundi hiljem maandusime Lyoni kesklinnas. Algne plaan oli minna Chambéry’sse, aga eile selgus, et õhuliiklus on nii tihe, et esimene võimalus sinna maandumiseks on alles õhtul kell 18.00. Nii otsustasime hoopis Lyoni kasuks. Kokpitis uudistamas käies sain teada, et meil veab, sest ilm on pilvitu ning üle mägede lennates pääseme suuremast raputamisest. Need võrratud vaated võtavad sõnatuks.


Kaks ja poolt tundi peale maandumist astusin välja väikebussist ja seisin ühe tuttava maja ees. Courchevel 1850, siin ma jälle olen ja hingan imelist mägede õhku.

Kuna aasta tagasi olid suusakuurordid harrastajatele suletud, siis jäi mul üks talv Alpides vahele. Viimati käisin siin täpselt kaks aastat tagasi. Oli minu viimane reis enne suurt lockdown’i.