Stockholm vol2

Jõulud tulnud ju. Vastava meeleolu laulud kõlasid juba eile. Täna lisandusid lumehelbed ja mandariinid.

Tahaks öelda, et terve päeva sadas laia lund, aga tegelikult oli see lörts, mis haihtus sama ootamatult nagu oli tulnud. Kultuurse nädalavahetuse jätkuks läksime läbi lörtsisaju tantsumuuseumisse.

Järgnes traditsiooniline “fika” legendaarses kohvikus Vete-Katten. See koht on alati puupüsti rahvast täis, aga peale mõningast otsimist, leiab igaüks koha. Jäime truuks kaneelisaiale. 

Samal ajal on enamike rootslaste taldrikus üks rohelise kattega hiigelsuur tordilõik. Tundub, et see on siin lausa kohustuslik. Hilisema guugeldamise käigus selgus, et tegemist on printsessitordiga, mis on rootslaste aegumatu klassika. Nüüd on selge, mida järgmine kord söön.

Stockholm

Rootsi pealinnas olen turist olnud korduvalt ja seetõttu pole tungivat vajadust teistega vaatamisväärsuste juures maid jagada. Kuna peamine ongi põhjanabale kolinud sõbrannaga kvaliteetaja veetmine, siis ei ole kiiret kuhugi. 

Selleks et mitte ainult toas passida, jalutasime Lidingö saarele, kus asub Millesgårdeni muuseum, mis oli kunagi koduks tuntud Rootsi kunstnike paarile. Neile kuulunud hoonetes saab näha antiikmööbli- ja kujude kogusid, viiel terrassil asetsevat skulptuuride aeda ning kunstigaleriid. Täna on siin kolme ägeda naise - Hilma af Klinti, Tyra Kleeni ja Lucie Lagerbielke ühisnäitus. Kõik kolm naist on jätnud võimsa jälje rootsi kunstiajalukku. 

Täna on vihmane, kuid lahkun teadmisega, et siia tuleb kindlasti tagasi tulla. Skulptuuride aias tahaks jalutada ja imelist vaadet nautida. 

Ütlen kohe ära, et poes ei olnud midagi. Ja tegelikult oligi eesmärk hoopis muu. Eelmisel aastal puhtjuhuslikult avastatud Eataly Stockholmi nimeline gurmeeoaas on vaja üles leida. Eesmärk täidetud. Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole Itaalias ja mul ei ole vaja kõike kaasa osta, kuigi väga tahaks. Lisaks sellele tehakse siin tõeliselt head pitsat. Mitte küll nii head, kui ise tehtud, aga maitsev ikka. 

Veel korraldatakse kokanduskursusi. Järgmiseks korraks on plaan paigas. Natuke veidralt kõlab, et tuled Stockholmi ja õpid pitsat tegema, aga tänapäeval on kõik võimalik, elame ju globaliseeruvas maailmas. 

Nüüd tuli tahtmine ühe korraliku magusa ampsu järele. Vaatasime üle kohalike poolt soovitatud koogikoha, aga see ei olnud päris see. Haarasin hoopis kohalikust Starbucksist kakao ja kaneelisaia. Selgus, et Rootsi on kaneelisaia sünnimaa. 4. oktoobril pidavat terve riik olema kaneelisaia lõhna täis, siis nimelt tähistatakse kaneelisaiapäeva. 

Täna sai selgeks, et Rootsis võib süümepiinadeta kaneelisaiu näost sisse ajada. Kaneelisai on oluline osa rootslaste “fikast”. Kui prantslastel on vein ja brittidel tee, siis rootslased peavad korra või kaks päevas “fikat”. See püha traditsioon tähistab hetke, kui nauditakse tassikest kohvi ja midagi magusat, milleks on tavaliselt kaneelisai.

Stockholm

See 700+ aastat vana Rootsi pealinn paikneb 14 saarel. Olen siin täitsa mitu korda käinud, aga kõik on ikka nagu uus. Tegelikult on Stockholm minu jaoks olulise tähendusega. Minu esimene välisreis toimus just siia. Aasta siis oli 1991. Sel kaugel ajal sõitis Tallinn-Stockholm liinil veel parvlaev Nord Estonia. 

Uudistes öeldi, et täna tuleb lühikesepüksi ilm. Soe on, aga mitte liiga soe. Looduse värvid on imelised. Parim päev jalutamiseks. Alustuseks läksime suure ringiga ja orkestri helide saatel kuningalossi, kus toimus mingisugune rahvakogunemine. Liiga palju inimesi liiga väiksel maaalal. Pole üldse minu teema. 

Otsustasime hoopis, et jalutame veel suurema ringiga ABBA muuseumisse. Ei saa öelda, et ma nende suurim fänn olen, aga näidake mulle inimest, kes ei teaks seda endist Rootsi kultusbändi. Muuseumis on tegemist kõigil vanusest hoolimata. Kogu bändi ajalugu on piltide, juttude ja videotena olemas. Veel on võimalik tantsida koos bändiliikmetega, laulda ABBA kuulsaid hitte ja kõike seda salvestada ning järelvaadata. Mulle isiklikult meeldis see, et sain teada, kes nad olid enne bändiga liitumist ja mis neist neljast on saanud pärast hullumeelset ABBA aega. 

Hotell asub 1900. aastate algusest pärit elegantsest hoones. Toa aknad on sisehoovi. Esmapilgul tundus, et parem oleks ikka vaade tänavale, aga tegelikult on kõik ideaalne või paremgi veel, sest džässifestival tuleb koju kätte. Pikutan teki all ja kuulan ilusat muusikat. Mis sa veel oskad tahta?

Tchaikovsky lummuses

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb minna tagasi aprilli lõppu, kui sain õnnitluskaardi sellise sõnumiga:

Vanus tuli juba varem, aga nüüd on lõpuks käes ka see reede. Pakkisin pika musta kleidi kotti ja asusin teele.

Kuigi alustasin ettevalmistusi varakult, siis ratsaniku monumendi kõrvale jõudsin paraja hilinemisega. Puhkamine ja söömine ikka kõigepealt ja siis suure jooksuga Rootsi Kuninglikku Ooperiteatrisse. Tegemist on klassikalise vana kooli ooperimajaga, mis asub Stockholmi südames.

Suurejoonelise fassaadi taga avanes veelgi kaunim interjöör. Kulda ja sametit on siin korralikult. Olin hoonest nii vaimustuses, et unustasin täpsustada, mida vaatama hakkame. Kui tuled kustusid, siis luges sõbranna kiiruga ette hunniku muinasjutu pealkirju!?! Terve esimese poole üritasin aru saada, et mis balletiga siis ikkagi tegemist on. Tchaikovsky imelise muusika tundsin ära esimestest taktidest. Lõpuks panime pildi kokku, et see on ju “Uinuv kaunitar”.

Kusjuures see on sellel nädalal teine kord, kui oma sünnipäeva raames Tchaikovskyga kohtun. Kolm päeva tagasi õnnestus samanimelises restoranis õhtust süüa. 

Nagu kord ette näeb, siis etenduse vaheajal tegime suu magusaks. Mulle ikka väga meeldib veel pool aasta hiljem sünnipäevakooki süüa. Mina tänan.