Isadepäev

Mõni hommik kohe on pidulikum kui teine. Üllatasime isasid šokolaadikoogi ja puuviljadega. Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult tahtsime sushit, aga nii vara ei olnud võimalik seda ka kõige parema tahtmise juures saada. Nii tuligi härradel magusa suutäiega leppida 🙈

Positiivne üllatus oli, kui avastasin, et lennuk läheb alles hilisõhtul. Mis omakorda tähendab, et sain kingituseks ühe terve päeva paradiisielu juurde. Aitäh!

Mauritius ongi paradiis - suurepärane kliima, võluvad loodusvaated, idülliline rannajoon türkiissinise ookeaniga ja imeline veealune maailm.

Üks asi siiski on ka, mille üle saab nuriseda. Hoolimata sellest, et saar on väike, võib transport ühest saare otsast teise võtta päris mitu tundi. Tee ääres kõndimine väljaspool suuremaid linnu on välistatud, sest teed on kitsad ja kõnniteedest võib ainult unistada. Lisaks on neil kombeks kihutada ja parkida keset teed. Kui soovib paradiisi elu paremaks teha, siis palun tule Mauritusele transporditaristut planeerima ja ehitama. Kui oskaks, siis jääks ise kohe siia.

Gurmee³

Väntasin jalgrattaga kompleksi teise otsa, sest mingis meeltesegaduses otsustasin esimest ja viimast korda hommikusöögile minna. Valik on muljetavaldav, igaüks leiab oma.

Mauritiuse köögikunst on kirjumatest kirjum. Euroopa kolonisaatorid, Aafrika orjad, India tööjõud ning Hiina sisserändajad on kõik jätnud siia oma jälje ja kokku keeranud ühe korraliku supi. Toidud on vürtsikad, aga mahedamad kui Aasias. Palju süüakse riisi ja karrisid ning sinna vahele maiustatakse mereandidega merisiilikutest krabide ja kõikvõimalike kaladeni välja.

Mitte palju peale hommikusööki astun paati, sest lõunasöök on täna katamaraanil. Enne veel viidi jõe peale koske vaatama. Kuna vihma ei ole, siis tegemist nende mõistes nirega, aga vihmaperioodil pidavat see ülivõimas olema. Minu arust on juba praegu muljetavaldav.

Seejärel viidi katamaraanile, kus algas otsatu lõunasöök. Peale viiendat kaussi ei suutnud keegi enam käike kokku lugeda. Meie lemmikrestorani peakokk oli isiklikult kohal ja täitis kõik meie soovid. Sellise eluga võib ära harjuda.

Ookean on Mauritiusele elutähtis ka muus mõttes peale toidu. Saart ümbritseb peaaegu katkematu koralliriff, mis hoiab eemal suured laineid ja haid. Just tänu sellele on rannad niivõrd maalilised ja rahulikud ning pakuvad ideaalseid võimalusi ujumiseks, snorgeldamiseks ja teisteks veega seotud tegevusteks.

Söömise vahepeal snorgeldasin korallidele lähemale. Veealune maailm on imeline nagu suures akvaariumis ujuks ringi. Hoovustega võitlemise ja kaladega võidu ujumise tulemusel läks kõht natukene tühjemaks ja lõputu lõunasöök sai jätkuda. Tagasiteel kohtusime delfiinidega. Imeline päev.

Mitte et kõht oleks tühjaks läinud, aga kui külla tulevad mauritiuselased ja toovad kaasa kohalikku toitu, siis lihtsalt tuleb süüa. Ahjusoojad kolmnurksed juustupirukad on minu lemmikud. Ja nagu sellest veel vähe, siis lõpetasime päeva õhtusöögiga prantsuse restoranis. Inimvõimetel on siiski piirid. Siit ka põhjus, miks piirdusin ainult eelroaga.

Päev täis ekstreemsusi

Mauritiusel ei saa üle ega ümber loodusparkidest. Saare olulisemaks vaatamisväärsuseks peetakse unikaalset värvilist maastikku, mille on loonud vulkaanilised protsessid ja vihmavesi. Pinnased jahtusid erineva kiirusega ja erinevate temperatuuride juures. Selle protsessi käigus moodustusid neis erinevate metallide oksiidid, tänu millele näemegi siin vikerkaarevärvilist maa-ala.

Külastasime La Vallée des Couleursi loodusparki. Lisaks eelpool kirjeldatud värvilisele maastikule, kus pidavat olema lausa 21 erinevat värvitooni, on siin troopilised metsad ja kõrged kosed. Selle imelise looduse imetlemiseks valisin trosslaskumise. Süvenemata, kuhu ennast mässin, õnnestus mul läbida 11 trosslaskumist. Esimesest laskumisest peale nautisin vaateid. Ka maailma pikima laskumise tegin ära, siin läks kiirus kohati 90 km/h peale. Ma ei jõudnud mõtlemagi hakata, kui juba saigi otsa. Kuna ma ei osanud oma õiget kaalu öelda ja igaks juhuks liialdasin natukene, siis ei jõudnud ma lõppu välja ja jäin trossi külge rippuma. Instruktor tuli appi ja päästis mu ära.

Kui teised ületasid ennast juba trosslaskumistega, siis minu isiklik eneseületus oli 350 meetrise rippsilla ületamine. See oli massipsühhoos, et teised ju lähevad, kuidas mina siis ei lähe. Lähen ikka küll. Adrenaliin oli laes ja süda peksis sajaga. Võtsin julguse kokku ja hakkasin sammuma. Keskosas hakkas korralikult kõikuma. Ei saa öelda, et mul oli mahti vaateid nautida. Pigem vaatasin pingsalt otse ette ja üritasin fotograafile naeratada. Alla vaadata ei olnud mõistlik, korra tegin seda, aga siis hakkas pilt virvendama ja rütm läks sassi.

Tegelikult kardan ju kõrgust, aga läksin vabatahtlikult puulatvadest 80-100 meetrit kõrgemale jalutama. Tõe huvides olgu öeldud, et olin trossi külge kinnitatud. Erakordne kogemus, mis ei olnud pooltki nii hull, kui arvasin. Teinekordki 😏

Põhjarannik. Vesilennuk.

Täna suundusime põhjarannikule. Sõitsime läbi Grand Baie kuurorti ja Cap Malheureux’i kaluriküla. Oma silmaga nähtud, et põhiline elu keebki just siinkandis. Tänavad ja rannad on rahvast täis. Väidetavalt on saare kõige vilkam ööelu ka Grand Baies. Meie tulime siia vesilennukiga sõitma. Nüüd üks uus kogemus juures. Ülevalt vaadates on tegemist tõelise paradiisiga. Siinkohal räägivad pildid rohkem kui sõnad.

Kontrollitud fakt seegi, et põhjarannikul on Mauritiuse kõige päikesepaistelisemad päevad ja tuult ei ole üldse. Minu jaoks isegi natuke liiga palav. Tundub, et oli õige otsus, et resideerume idarannikul, kus päike on natukene peidus ja aeg-ajalt kostitatakse meid ka õrna briisiga. Oluliselt rahulikum on ka. Ideaalne koht põhjamaalasele puhkamiseks.

Suhkruroog. Botaanikaaed.

Eile sõna otseses mõttes tegelesin ainult puhkamisega. Lugesin raamatut, käisin massaažis ja sõin oma püütud tuunikalast kahekäigulist lõunasööki. Aitäh peakokale. Üleeilseni ei olnud ma suur tuunikala fänn, aga see värske kala siin pani meelt muutma. Mega!

Tänu eraldatud asukohale on Mauritiusel kirju ajalugu. Teadaolevalt külastasid esimesena Mauritiust araabia meresõitjad, kaardile kanti saar 1502. aastal. Esimese püsiva asustuse rajasid hollandlased. Just nemad on paljuski süüdi saare tänases ilmes – nad võtsid maha eebenipuumetsad ja rajasid asemele esimesed suhkrurooistandused, tõid neid harima orjad ning sõid ära Mauritiuse rahvuslinnu dodo. Õigemini sõid ära nende munad. Hollandlased jätsid endast maha rotid ja haigused. Kohalikega rääkides on tunda, et hollandlased ei ole nende lemmikud. Suhkruroo kasvatamisega jätkasid prantslased, kelle asutatud on pealinn Port Louis. Prantsuse valitsusajal laiendati suhkrurookasvatusi ning rajati teede võrgustik. 1810. aastal otsustas Briti valitsus Mauritiuse hõivata. Sel ajal keelustati orjandus.

Läbi ajaloo on Mauritiuse lahutamatuks osaks olnud suhkruroo kasvatamine. Kui 19. sajandi lõpus tootis Mauritius 7% kogu maailma suhkrust, siis alates 20. sajandi keskpaigast on suhkru tootmine aina vähenenud. Hoolimata sellest ei saa veel nüüdki suhkrust üle ega ümber. Samas mööda saart ringi sõites on näha, et paljud suhkruroopõllud on asendatud banaanisaludega. Seda tähelepanekut kinnitavad ka kohalikud ning lisavad, et banaani olla täna kasumlikum kasvatada kui suhkruroogu.

Teel botaanikaaeda läksime ühte suhkruroopõldu lähemalt uudistama. Nagu välk selgest taevast ilmusid välja õppinud mehed, kes panid kombaini käima ja demonstreerisid meile, kuidas asi päriselt käib.

Suhkruroog annab saaki kord aastas. Mauritiusel tehakse ainult pruuni suhkrut, mis saadetakse kõik Suurbritanniasse, kus see rafineeritakse ja maha müüakse. Ise tarbivad nad Keeniast imporditud suhkrut. Päris huvitav lähenemine.

Lisaks suhkruroopõldudele ja banaanisaludele jäid tee äärde ka ananassipõllud ning mango ja litši ehk hiina ploomi puud. Veel sain teada, et greip on inimese loodud pomeli ja apelsini ristamise tulemusena ja praegu on mango-, arbuusi- ja litšihooaeg.

Peagi jõudsime Pamplemousses’i Sir Seewiisagur Ramgoolam nimelisse botaanikaaeda. Lõunapoolkera vanima botaanikaaia ajalugu ulatud 18. sajandusse, kui siin kasvatati eksootilisi vürtse. Aia kuulsaimaks vaatamisväärsuseks on hiidvesiroosid – amasoonase viktooriad. Lisaks leidub siin suur valik troopilisi taimi – üle 80 palmiliigi, sh pudelpalmid, eebenipuud, ahvileivapuud ning kohalikud endeemilised taimed ja vürtsitaimed.

Meie autojuht oli jutukas. Kui tulles saime ülevaate riigi ajaloost ja suhkruroo kasvatamisest, siis tagasiteel selgus muuhulgas, et Mauritiusel on viis linna ja 124 küla. 55% elanikest elab maal, aga 75% inimestest käib tööl pealinnas. Suurimad tegevusalad on turism, suhkrurookasvatus, tekstiilitööstus ja offshore-pangandus.

Päev ookeanil

Tänase varajase ärkamise põhjuseks on kalaleminek. Mitte lihtsalt kalale, vaid tuunikalale. Samas tuleb tunnistada, et olin sisimas natukene pessimistlik. Kuna aasta tagasi siit mitte väga kaugel Seišellidel öeldi, et praegu pole üldse tuunikala hooaeg. Seal ei õnnestunudki ühtegi tuunikala kätte saada. Pidime leppima kohalike mõistes prügikaladega, aga meile sobisid lohutuseks needki.

Seekord läks kolm korda paremini. Täpselt niimitu tuunikala saime kambapeale kätte. Üsna reaalne oleks olnud ka eelmise aasta kordumine, kuna kogu saagi saime kohe alguses ja seda ühest kohast. Edasi olid tühjad pihud. Monitoorisime veel pikalt linnuparvi, aga mida pole, seda pole. Õigusega öeldakse, et kalale tuleb varakult minna, sest päeval kalad magavad.

Kella ühe paiku andsime loksumisele alla ja põgenesime kahe kilomeetri sügavusega avaookeanlit tagasi turvalisse laguuni. Ankur lasti vette ja hakkasime nautima. Oma püütud tuunikala carpaccio, homaarid ja kõik muu sinna juurde kuuluv viisid keele alla. Muuhulgas õppisin tuunikala puhastama. Õigem oleks vist öelda, et vaatasin, kuidas profid seda teevad. Teoorias olen nüüd vähemalt maailma tark.

Oli võimalus tagasi avaookeanile minna, aga täis kõhuga ei olnud see enam ahvatlev. Sõitsime hoopis mööda laguuni kodu poole kõlaritest kostmas Karl-Erik Taukari „Ookean“. Teel kohtasime merikilpkonna.

Kuna meie alus oli randumiseks liiga suur, siis saadeti meile järele meretakso. Veetase muutub päevas mitu korda ja seda silmnähtavalt. Täna jõudsimegi tagasi mõõna kõige madalamal hetkel. Suhteliselt keeruline oli õiget kohta leida, kust üle korallriffi saab, aga nad on osavad ja tõid meid õnnelikult kodusadamasse.

Puhkus³

Täna alustasin hommikuvaikuses raamatu lugemisega. Parim koht selleks on palmi all. Nii ei paista päike pähe ja tuul ei keera omavoliliselt lehti.

Peagi tuli asjad kokku pakkida, kuna lõunasöögile lähme kõrvalsaarele, kus on ainult liiv, palmid, päevitustoolid ja üks välirestoran. Tõeline jalad liivas kogemus. Mõnus.

Tean küll, et keset ookeani peaks kala ja mereande sööma, aga minu kõht nõuab täna liha. Õnneks leidsin menüüst kõigi nende kalade ja teiste mereelukate vahelt ühe veiseliha burgeri. Nämma.

Eestlased Mauritiusel

Kuna eile läksin liiga vara magama, siis ärkasin kell 6. Puhkust ei saa ju maha magada. Nii tõmbasingi kleidi selga ja läksin õue. Nautisin basseini ääres looduse hääli, mittemidagitegemist ja mõnusalt sooja ilma. Olen justkui üksinda paradiisis. Seda muidugi täpselt niikaua kui teised ärkasid.

Sõbranna soovitas hommikusöögi vahele jätta, kuna nad on korralikult toitu varunud.

Paari päevaga on selgeks saanud, et täpsusega nad siin just ei hiilga. Buss saabus tellitust täpselt pool tundi hiljem. Uskuge või mitte, aga lõpuks sõitis ette üks Toyota Hiace. Küsimuse peale, et kus teine on, et meid ju 10, saime vastuseks, et kõik on korras, siin on 14 istekohta. Uskuge või mitte, aga just nii oligi.

Kui olime ennast kuidagimoodi ära mahutanud, saime ekskursiooni mööda auklike külavaheteid. Huvitav kogemus. Hea, et hommikusöögi vahele jätsin. Palusime peatust ühes külakeses, kus tee ääres lõõskava päikese käes müüdi värsket kala, mis kubisesid kärbestest. Selle kõrval jättis juurviljalett hoopis parema mulje. Aafrika ikkagi.

Peagi hakkas paistma türkiissinine vesi ja eestlaste taas kohtumine sai ametlikult alata. Tihti ei juhtu, et saad minna külla sõbrannale, kes elab rohkem kui 9000 kilomeetri kaugusel paradiisisaarel Poste Lafayette nimelises kalurikülas. Terrassilt välja astudes oled lumivalge liivaga rannas ja türkiissinise ookeani lained loksuvad rahulikult vastu jalgu. Nüüd saan aru küll, miks sündis otsus kiire Londoni elu selle idülli vastu vahetada.

Enne kreooli kokakunstiga tutvumist viidi soovijad paadiga sõitma. Üks ujumispaus laavakivist laiul mahtus ka graafikusse. Hetkel tundub küll, et november on ideaalne aeg Mauritiuse külastamiseks - vesi 27 ja õhk 29 kraadi. Kirjade järgi võib siin praegusel ajal ka hoovihma sadada, aga mida pole, seda pole.

Oli meeleolukas pärastlõuna heade sõpradega. Suured tänud külalislahkuse ja kõige muu eest. Jõulude ajal Eestis kohtume.

Tagasi palusime sõita mereäärset teed pidi, mis pidavat olema kilomeetri võrra pikem, aga kohale jõudsime oluliselt kiiremini. Teed olid aukudeta ja asfaldiga. Majadki olid majade moodi ja üldpilt oluliselt vähem aafrikalik.

Teel paradiisi

Mark Twain on öelnud, et kõigepealt loodi Mauritius ja alles siis kopeeriti selle järgi paradiis. Kirjanikuhärral võib isegi õigus olla, sest peale 15 tundi teel olemist paistab lennuki aknast see korallriffide ja türkiissinise veega ümbritsetud saar justkui muinasjutust. Lisaks mäed, palmid ja liivarannad. Piloot ütles just, et õhutemperatuur on 28 kraadi. Ongi vist paradiis.

Lõuna-Aafrika ranniku lähedal India ookeanis paiknev vulkaanilise päritoluga saareriik Mauritius on mõõtmetelt veidi väiksem kui Saaremaa ja elanikke on 1,2 miljonit. Riigi ametlik keel on inglise keel, kuid kohalikud kasutavad omavahelises suhtluses palju ka prantsuse ja kreooli keelt.

Lennujaamast tunnise autosõidu kaugusel Anahitas asub Four Seasons Resort hotell, mille tagumises nurgas asuvast villast saab järgmiseks 10 päevaks meie kodu. Aknast paistab privaatrannaga laguun ja saare rannajoont erosiooni eest kaitsvate mangroovisaludega saarekesed. Eelmisest aastast tuttav lendrebane on kohal. Ja mina ka.

Miks just Maurituse idarannik? Kui tahad piltpostikaardi väärilist Mauritiuse vaadet, soovitatakse peatumiseks valida just saare idaosa, kus ootavad lõputud liivarannad ja türkiissinine ookean. Samas on see ka saare tuuliseim rannik, mis tähendab, et suvisel ajal saab kuumusele kosutavat värskendust ning talveperioodil võib imetleda ookeani laineid püüdvaid surfareid, kui just ise surfata ei taha.