Nüüd on selge, miks head toitu armastavad maailmakodanikud novembris just siia kanti asja teevad. Trühvlihooaeg on täies hoos. Isegi hotelli hommikusöögil riivitakse praetud munale trühvlit. Minul isiklikult esmakordne kogemus.
Lisaks veinidele on Piemonte maakonna uhkuseks just need samad Alba kandis kasvavad valged trühvlid, mida peetakse kõige maitsvamateks ja väärtuslikemateks. Trühvlihooaeg kestab oktoobrist detsembrini. Trühvlikütte võrreldakse tihti kullaotsijatega. Hind ületab nii kulla kui musta kaaviari oma. Valge trühvli hind poes oli täna näiteks 7 808 eurot kilogrammi kohta. Ise nägin.
Minu tungival palvel tegime kiire jalutuskäigu mõnusa atmosfääriga väikelinnas Albas. Linn, mis lõhnab trühvlite järele. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Valge trühvli korjamise ajal toimub siin trühvlilaat. Isegi vihm ei heiduta kedagi. Kohal on nii nõudjad kui pakkujad.
Tänu kõrgele hinnale ja intensiivsele maitsele kasutatakse trühvleid kokkuhoidlikult. Valgeid trühvleid serveeritakse üldjuhul toorelt: riivitakse kas auravale võiga kaetud pastale, salatitele või praetud munadele. Viimast varianti soovitavad gurmaanid, väites, et tegemist on parima maitsekooslusega. Nüüd tean, miks kõik endast lugupidavad restoranid pakuvad pearoogade all praetud mune. Lihtsuses peitub võlu.
Vabas looduses otsitakse neid maaaluseid kulinaarseid kalliskive trühvlisigade või koerte abil. Sigade eeliseks on loomulik omadus trühvleid otsida, aga koerad vajavad koolitus. Samas on sigadele omane trühvlid ära süüa. Koerad ei tea, mis hea on, sest nemad seda nii lihtsalt ei tee.
Trühvlikuningriigist kiirustasime edasi või õigem oleks vist öelda tagasi Milanosse. Nüüd on õige aeg üle tunnistada, et kui mind novembris reisile kutsutakse, siis ma väga pikalt ei mõtle. Kui sain teada, et plaanis on külastada maailmakuulsat La Scala ooperiteatrit, siis oli asi sekundiga otsustatud. Juba muusikaajalootunnist alates olen tahtnud siia tulla. Ja siin ma siis nüüd olen keset seda kulda ja imelist muusikat. Kindlasti külastamist väärt kogemus. Väga võimas.
Päevane etendus on mõnus, keegi ei haiguta, rahvas elab emotsionaalselt kaasa. Kella ei vaadata ning aplaus ei taha lõppeda. Ja pärast jõuab veel rahulikult nädal tagasi oma esimese Michelini tärni saanud restoranis õhtust süüa.
Keegi kuskil lähiajal ütles, et ära unista, vaid ela unistustes. Tundub, et itaallased juba oskavad nii, vähemalt suur osa neist. Mina proovin siis ka.