Päev Champagne’is

“Ma joon šampanjat ainult kahel juhul – siis, kui olen armunud ja siis, kui ma seda ei ole.”

Coco Chanel

Pariisi elu osaks on mõnusad kohvikud, õhtusöögid ja loomulikult pokaal šampanjat. Kust see paljude lemmik ning Prantsusmaa ja kogu maailma vahuveinide hierarhia tippu kuuluv jook siis ikkagi pärit on.

Kas sina teadsid, et šampanjaks tohib nimetada vaid Champagne´i piirkonnas toodetud vahuveine. Pariisist 150 kilomeetri kaugusel kirde Prantsusmaal asuv Champagne’i piirkond on tuntud oma lubjakivise ja kriidise pinnase poolest, mis talletab suurepäraselt viinamarjade kasvamiseks vajalikku niiskust. Just hoolikalt valitud marjasortide omavaheline sobivus, piirkonna jahe kliima ja omapärane pinnas annavadki õige valmistamistehnoloogia rakendamisel tõelise šampanja.

Seesama kriidine ja lubjakivine pinnas ongi andnud šampanjale tema nime ja maitse, mida üheski teises piirkonnas kopeerida ei õnnestu. Sellist pinnast mujal lihtsalt ei ole.

Pariis on alati hea mõte. Aga päev Champange’is veel parem. Nii nad räägivad. Lähen nüüd ja vaatan oma silmaga šampanja kodukandi üle.

Alustasime Chanoir Yves et Fils veinimaja tuuriga, mis lõppes fotosessiooniga viinamarjapõllul. Tegemist on pereettevõttega, mis on juba neljandat põlve kolmel hektaril viinamarju kasvatanud ja neist šampanjat valmistanud. Lisaks teevad ka koostööd viinamarjakasvatajate ühistuga, et tagada oma šampanjade kvaliteet ja regulaarsus. Siin aetakse jonnakalt oma asja ja ei saa väita, et nende mullijook millegi poolest maailma kuulsatele brändidele alla jääks.

Tegelikult on nii, et 80% viinamarjadest kasvatavad väiketootjad, kellelt suured maailmakuulsad brändid need ära ostavad ja lõpuks toodavad needsamad suured brändid 60% kogu maailma šampanjast.

Nagu ühest suust räägivad šampanjameistrid, et šampanja valmistamiseks on vaja keskmisest vastikumat ilma ja kui Pariisis hakkab päike pilvede taha kaduma, siis Reimsis on ilm juba tõenäoliselt üsna sügisene. Läks aega, enne kui prantslased kehva ilma võlust aru said. Ehkki juba vanad roomlased hakkasid siinkandis viinamarju kasvatama, ei saatnud kehva kliimaga regiooni veinimaailmas edu – kuni 17. sajandil “leiutati” šampanja.

Edasi liikusime Champagne piirkonna keskusesse Reimsi, kus resideerub ridamisi kuulsaid šampanjatootjaid. Üks loss on uhkem kui teine.

Meid viidi Madame Pommery valdustega tutvuma. Tegu on vana ja väärika šampanjamajaga, mille asutas 1836. aastal villakaupmees Narcisse Greno. 1856. aastal sai firma osanikuks monsieur Pommery, kes peagi suri ning 1858. aastal asus šampanjamaja juhtima tema lesk Louise Pommery. Proua tähtsaimaks panuseks loetakse 1874. aastal loodud brut šampanjat, esimest päris kuiva šampanjat maailmas.

Aastatel 1868-1888 ehitati madame Pommery eestvedamisel Reimsi linnaservale uhke neorenessansstiilis loss ja tootmishooned. Mõisa umber on 50 hektarit veiniaedu (kokku on neil ca 500 hektarit) ning maja all on mitmeid miljoneid pudeleid mahutav veinikelder, mille käikude pikkus on 18 kilomeetrit. Esimese hooga ei saagi aru, kas olen veinikeldris või kunstisaalis, sest siin on vaheldumisi mõlemat.

Mitmete šampanjamajade keldrid pärinevad osalt juba Ceasari ajast, kes lasi need kaevata lubjakivi saamiseks. Kaevandustegevuse lõppedes võtsid šampanjamajad need kiiresti keldritena kasutusse perfektse ja väga stabiilse temperatuuri tõttu. Mõne aja eest lisati need kriidikivisse uuristatud veinikeldrid ja neid ühendavad käigud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Päev Champagne’is möödus nii kiiresti, et Reimsi katedraal jääb järgmiseks korraks.

Väike hingetõmbepaus hotellis ja siis jalutuskäik Bouillon Republique’sse õhtusöögile. Legendaarne koht sai alguse 19. sajandil revolutsiooniaegses Pariisis, kui Duvali lihunik avas karni, kus serveeriti erineval viisil küpsetatud lihalõike ja nende puljongit, prantsuse keeles „Bouillon“. Kvaliteetne toit tagas edu. Nii ongi töölissööklast tänaseks kasvanud välja restoranide kett, mida armastavad eelkõige pariislased ise ja kuhu turistid tavaliselt ei satu.

Menüü on rikkalik ning hinna ja kvaliteedi suhe paigas. Olgu öeldud, et nii odavalt meil mujal Pariisis süüa ei õnnestunud. Vähemalt tunniajased järjekorrad ukse taga olla tavapärased.