Canterbury

Enne kojulendu tegime veel viimase peatuse Canterbury’s – linnas, kus ajalugu, vaimsus ja Inglismaa väikelinlik võlu põimuvad ainulaadseks tervikuks.

Jalutasime läbi keskaegse vanalinna, kus kitsad tänavad ja ajaloolised hooned loovad ajatult lummava õhkkonna. Canterbury on tuntud oma kristliku tähtsuse ja rikkaliku kultuuripärandi poolest. Linna krooniks on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Canterbury katedraal, üks Inglismaa olulisemaid usukeskusi, mis on olnud palverändurite sihtpaigaks aastasadu.

Lõunatasime Westerham’is ühes vanas panga hoones, mis on tänaseks muudetud hubaseks restoraniks. Ehe näide sellest, kuidas britid oskavad väärika ajalooga hoonetele uue elu anda.

Viimased hetked Inglismaal andsid veelkord kinnitust, et elu väljaspool Londonit pakub tõelist avastamisrõõmu. Neile, kes ei ihka pealinna rahvamasside saginat, on Lõuna-Inglismaa maapiirkonnad ideaalne paik, kus kogeda rahu, ilu ja kohaliku elu ehedust.

Tagasi vaadates tundub, nagu oleksime mööda Inglismaad tiirutanud mitu nädalat, kuigi tegelikkuses mahutasime seitsmesse päeva ligi 2000 kilomeetrit, kümneid peatusi ja rohkelt toredaid emotsioone.

Olgu veel öeldud, et vasakpoolne liiklus ja teistsugused mõõtühikud tekitasid algul veidi segadust, ent sellega harjusime kiiremini, kui oleksime osanud arvata.

Cambridge ja "ABBA Voyage"

Peale hommikusööki istusime taas autosse ja võtsime suuna Cambridge’i. Minu jaoks on tegu taaskohtumisega, sest 12 aastat tagasi õnnestus mul seda ajaloolist ülikoolilinna esmakordselt külastada.

Cambridge on kuulus oma ülikooli ja akadeemilise pärandi poolest. 1209. aastal asutatud Cambridge’i Ülikool kuulub maailma vanimate ja mõjukaimate sekka. Kolledžid nagu King’s College, Trinity College ja St John’s College on arhitektuurilised meistriteosed, mille väärikus ja ilu jutustavad lugu sajanditepikkusest haridustraditsioonist.

Cam’i jõgi, mida mööda saab sõita traditsiooniliste paatide ehk puntidega, pakub kauneid vaateid kolledžite tagahoovidele ja lopsakatele aedadele – piirkonnale, mida tuntakse kui The Backs. Seekord jätsime paadisõidu vahele ning kulgesime hoopis rahulikult jalgsi mööda jõe kallast, nautides ajaloolist atmosfääri ja kolledžite väärikust.

Jalutuskäigu lõpetasime Midsummer House’i restoranis, kus kogesin maitsvat kulinaarset elamust.

Õhtuks suundusime Londonisse, kus ootas ees hoopis teistsugune kogemus – "ABBA Voyage". See ei olnud lihtsalt kontsert, vaid visuaalselt rabav ja tehnoloogiliselt innovaatiline elamus, kus nostalgia ja digimaagia ühinesid üllatavalt liigutaval viisil. Kogu saal elas muusikale kaasa – justkui oleks ansambel ABBA ise taas laval. See show jääb pikaks ajaks meelde.

Perekond Crawley'i radadel ja Oxfordi akadeemiline võlu

Ärgates oli väljas kõigest kolm kraadi sooja. Tundub, et talvemantel ei olegi asjata kaasa võetud. Enne hommikusööki otsustasin proovida midagi kohalikku ja tegin paar lööki inglaste kroketit. Pall osutus oodatust raskemaks ja veeres palju vähem kui eeldasin.

Peale hommikusööki sõitsime Highclere lossi, mis on tuntud ka kui perekond Crawley’i kodu menuseriaalist "Downton Abbey". Paari päeva eest selgus, et loss polegi igapäevaselt külastajatele avatud, vaid ainult loetud kordadel kuus, sest tegemist on eraomandis oleva hoonega. Meie õnneks juhtus just täna olema üks neist päevadest, kuid kodulehelt selgus kurb tõsiasi, et piletid on ammu välja müüdud. Otsustasime siiski kohale minna ja lootsime heale õnnele. Imekombel saimegi piletid. Juba ainuüksi vaade parklast sellele legendaarsele hoonele tegi südame soojaks, aga pääs lossi tuurile oli tõeline jackpot. Kuigi siseruumides on pildistamine keelatud, siis hoones ringi jalutades meenuvad nii mõnedki hetked seriaalist. Käik Highclere’i on "Downton Abbey" fännile kahtlemata kohustuslik.

Järgmiseks võtsime suuna Oxfordi – linna, mida tunnevad hästi kõik krimiseriaalide austajad. Just siin kandis ajasid asju inspektorid Morse ja Lewis.

Enne nende radadele asumist lõunatasime Oxfordi äärelinnas ühes prantsuse restoranis. Maitsesime karulaugu-mädarõika-angerja suppi ning selgus, et vana hea lumepallisupp pärineb tegelikult prantsuse kokakunsti klassikast.

Seejärel suundusime jalutuskäigule läbi Oxfordi ajaloolise linna. See “unistavate tornide linn” on kuulus oma maailmatasemel ülikooli ja rikkaliku ajaloo poolest. 12. sajandil asutatud Oxfordi Ülikool on vanim ingliskeelne ülikool maailmas ning selle kolledžid on arhitektuurilised pärlid – justkui ajamasinad, mille kivimüüride vahel voolab sajanditepikkune akadeemiline vaim. Üks külastatumaid paiku on Christ Church College, mille katedraal on ühtlasi ka Oxfordi piiskopkonna peakirik ja mille suursugune arhitektuur on tuttav ka "Harry Potteri" filmidest.

Edasi sõitsime Hampshire’i, kus meid ootas järgmine hotell keset lammaste karjamaid, eemal linnakärast.

Bath

Ärkasin linnulaulu ja kardinate vahelt piiluvate päikesekiirtega. Väljas on kõigest kolm kraadi sooja, aga rahu, mida ümbrus pakub, on hindamatu. Oleme sõna otseses mõttes in the middle of nowwhere – rohkem pärapõrgusse annab üht hotelli rajada. Siin ei ole midagi muud kui looduse hääled ja vaated.

Pärast hommikusööki viis tee meid Bathi – aristokraatlikku kuurortlinna, mis on tuntud oma Rooma saunade ja elegantse georgiaanliku arhitektuuri poolest. Juba roomlased teadsid Bathi ravivete tervendavast mõjust ja ehitasid siia 1. sajandil termid.

Ent Bathi võlu ei piirdu ainult antiikajaga. Linna arhitektuuriline süda on George’i ajastu hiilgus – täiuslikult sümmeetriline The Circus ja graatsilises kaares kulgev Royal Crescent. Võimas gooti katedraal kõrgub linna kohal ja on olnud sajandeid palverändurite sihtkohaks.

Jane Austeni fännidele on Bath tõeline maiuspala. Kirjanik elas siin ning temast inspireeritud keskus pakub pilguheitu tema elule ja loomingule.

Tänapäeval on Bath jätkuvalt elav kultuuri- ja heaolukeskus, kus saab nautida kuumaveeallikate rahustavat mõju ka moodsates spaades.

Peale lõunat sõitsime tagasi hotelli. Otsustasime vahelduseks aja maha võtta ning anda jalgadele puhkust eelnevate päevade käimismaratonist. Mina kasutasin võimalust spaas lõõgastumiseks ja tegin värskendava uinaku, mis mõjus lausa imeliselt.

Õhtusöök pidi olema mugavalt hotellis, kuid nagu viimastel päevadel tavaks, siis just täna on põhirestoran kinni. Kord on kokk haige, kord satub olema just see ainus päev nädalas, kui restoran on suletud. Sellest on kujunenud omamoodi muster, mida võtame nüüd juba kerge huumoriga.

Cornwalli hingus: saared, kaljud ja kitsad külateed

Cornwalli maastik on ühtaegu metsik ja kaunis. Ookean heitleb järskude kaljudega, kuid vaid mõne sammu kaugusel rannast ootavad ees paradiislikud aiad ja rohelusse uppuvad pargid.

Alustasime päeva St Michael’s Mounti külastusega, mida kutsutakse sageli ka Briti Mont-Saint-Micheliks. See “poolsaare moodi saar” on mõõna ajal jalgsi ligipääsetav, tõusu ajal aga ainult paadiga. Meil vedas, kuna elame endiselt Eesti ajas, siis jõudsime esimeste hulgas saarele ja saime siin rahulikult ilma suuremate rahvamassideta ringi uudistada.

Saart troonib graniidist loss, mille ajalugu ulatub kloostrite ja palverännakute ajastusse. Sajandite jooksul on seda valitsenud kaupmehed, sõdalased ja lõpuks St Aubyn'i perekond, kes küll andis omandi National Trustile, ent omab saart rendilepingu alusel veel mitmeid sajandeid. Ülevalt lossist avanevad vaated ja ajaloohõng loovad unustamatu atmosfääri.

Järgmisena viis tee meid Minack Theatre’i juurde. Väidetavalt on tegemist ühe maailma maalilisema vabaõhuteatriga, otse kaljunukil. Kuigi meil polnud pileteid ja sisse ei pääsenud, olid vaated juba iseenesest vaatamisväärsus omaette. Just mereäärne panoraam on põhjus, miks siia tulla.

Lõunaks jõudsime St Justi, kus nautisime ehtsat pubikogemust. Tellisin fish and chipsi ning klaasi vett ja saime lisaks portsjoni briti huumorit. Gaseeritud vett neil polnud, kraanivett lõpuks siiski anti. Kohalikud naersid kõhud kõveras ja ilmselt räägitakse veel mõnda aega “nendest kummalistest turistidest, kes pubis vett tellisid”.

Järgmine peatus oli St Ives – ikooniline mereäärne linn, kus elu kihab igal sammul. Kunstigaleriid, lai liivarand, kitsad tänavad ja valgeks lubjatud majad loovad koosluse, mis on juba 19. sajandist alates olnud loomeinimeste lemmik. Selge valgus, inspireerivad vaated ja loov energia annavad linnale erilise hingamise.

Päeva lõpetas taas närvikõdi kitsastel Cornwalli külavaheteedel. Kuid Gidleigh Park hotelli kohale jõudes, tasus kõik see vaev end taas ära. Cornwall on tõeliselt lummav, nii oma looduse, ajaloopärandi kui ka inimeste lihtsuse ja soojuse poolest.

Devon ja Cornwall: maitsed, vaated ja närvikõdi kitsastel teedel

Peale hommikusööki pakkisime end taas autosse ja võtsime suuna Devoni poole. Esimeseks peatuseks oli Lympstone Manor – tõeline rahuoaas ja kulinaarne elamus ühes. Terrassid, vaade ja lõunasöök, mis väärib kahte Michelini tärni, tekitasid paradiisitunde. Siia tuleks iga kell tagasi ja mitte ainult toidu pärast.

Kui nädala halvim ilm tähendab 22 kraadi sooja ja päikesepaistet, siis võiks kogu reis just selline “halb” ilm ollagi.

Et päeva veidi liikumist lisada, tegime peatuse Totnes’is, väikeses keskaegses linnakeses, mille kitsad tänavad, vanad hooned ja rahulik õhkkond viivad mõtetes ajas tagasi.

Pärast lühikest jalutuskäiku võtsime taas suuna lõuna poole ja peagi tervitas meid silt “Welcome to Cornwall”. Justkui stsenaristi käsu peale muutus ka ilm – temperatuur langes 15 kraadini, tuul tõusis ja valgus muutus sumedaks. Täpselt nagu filmides: veidi karm, aga samas lummav.

Viimased kümmekond kilomeetrit olid kui stseen seiklusfilmist. Tee muutus nii kitsaks, et iga vastutulev auto nõudis osavat manööverdamise ja tagurdamise oskust. Kuid kogu see närvikõdi ununes hetkega, kui sihtkohta jõudsime.

Vaade oli justkui postkaardilt. Nare hotell Cornwalli lõunarannikul pakub subtroopilist kliimat, kus kasvavad palmid ja agaavid. Muide, kui siin peaks kunagi lund sadama, saavad kõik külalised neli tasuta ööd. Minul isiklikult ei oleks selle vastu midagi, kuigi väidetavalt on seda juhtunud vaid korra hotelli ajaloos.

Brighton – Stonehenge – Salisbury – Longford Castle

Päev algas varajase jalutuskäiguga Brightoni südamesse, kus seisab üks Lõuna-Inglismaa tuntuim arhitektuuripärl – indo-gooti stiilis ehitatud suurejooneline ja kuninglik Royal Pavilion. See ei ole lihtsalt palee, see on justkui unenägu, mille on kujundanud keegi, kes on korraga fantaasiarikas ja ekstravagantne. Kuningas George IV tellimusel valminud paviljon ühendab India ja Hiina esteetika Regency ajastu luksusega ning hoone eksootiline välisilme paneb hetkeks unustama, et viibid Inglismaal.

Edasi viis tee mööda The Lanes’i kitsaid ja looklevaid tänavaid, kus unikaalsed poekesed ja kohvikud loovad boheemlasliku atmosfääri. Hommikul oli seal veel vaikus ja rahu, kuid aimata võis, et peagi täituvad need tänavad sagimise ja eluga.

Brightonist liigume edasi Stonehenge’i poole. See eelajalooline ja UNESCO maailmapärandisse kuuluv monument ei jäta kedagi külmaks. Massiivsed, enam kui 5000 aasta vanused kivid seisavad salapäraselt keset avarat maastikku. Teooriaid selle päritolu ja tähenduse kohta on palju, kuid täielikku tõde ei tea keegi. Just see seletamatus annabki paigale tema müstilise jõu.

Seejärel külastasime Salisbury katedraali, mis on tuntud oma graatsilise gooti arhitektuuri ja Suurbritannia kõrgeima kirikutorni poolest. Katedraali õhkkond on vaikne ja pühalik ning siinses raamatukogus asub üks neljast säilinud Magna Carta originaalkoopiast.

Päeva viimane peatus oli Longford Castle. Loss, mis on tegelikult eraomanduses ja tavapäraselt avalikkusele suletud. Juhuse tahtel ja teadmatusest õnnestus meil see klassikalise arhitektuuriga ja lopsaka haljastusega uhke hoone siiski väljastpoolt ära näha, enne kui meid inglaslikult viisakal kombel “välja visati”. 

See ootamatu vahejuhtum lisas päevale annuse seikluslikkust ja tegi sellest meeldejääva kogemuse.

Brighton

Kui päike hakkas silmapiiri taha vajuma, jõudsime Brightonisse. Linna, mis on mulle tuttav juba lapsepõlvest – Brighton Pier, rand ja need armsalt nostalgilised mänguloomade automaadid. Uskumatu, aga 25+ aastat hiljem on nad kõik endiselt siin, justkui ootamas, et keegi tuleks ja oma mälestustel taaselada laseks. Just seda täna tegingi.

Erinevalt eelmisest külastusest, mil vihma kallas ja tuul ulus, tervitas meid seekord suvine õhtupoolik. 23 kraadi sooja, mahe mereõhk ja rõõmsad inimesed, kes päevast viimast võtsid. Vot see on ideaalne algus puhkusele.

Brightoni võlu peitub tema ajaloos ja tänases elujõulisuses. 1841. aastal ehitatud raudtee muutis linna populaarseks kuurordiks Londonist tulijatele ning tänapäeval külastab Brightoni igal aastal üle 8,5 miljoni inimese. Kuid Brighton pole ainult rand, vaid elav kultuurilinn, kus kohtuvad sädelev promenaad, ajaloolised ehitised ja värvikas tänavakunst.

Tegu on Inglismaa ühe kõige omanäolisema mereäärse linnaga, kus harmooniliselt põimuvad eba-britilikult pompöössed hooned, konservatiivne viktoriaanlik arhitektuur, kuldsed liivarannad ja kaasaegsed kunstigaleriid.

Ajalooga kaubamaja

Viimase kahe päevaga olen kondimootori abil 40 kilomeetrit läbinud. Täna ei tahtnud jalad enam sõna kuulata. Seega otsustasin enne lennujaama minekut kodulinnaosas suvitada.

Muuhulgas astusin sisse maailma ühte luksuslikumasse kaubamajja Harrodsisse. Paarikümne aasta tagusest ajast mäletan ainult suuri Harrodsi sildiga karusid. Seekord jättis kustumatu mulje toidumaailm. Nagu oleks kunstisaali sattunud, lihtsalt nii ilus on. Siin on kõik olemas, mida üldse soovida on võimalik. Lisaks saab toidupoes süüa, nt sushit, austreid jpm. Kui tagasisõidupiletit poleks, siis võiks siia lausa elama jääda.

Turist

Samal ajal kui teised tööd rabavad, otsustasin vanad ja tuttavad kohad üle vaadata. 

Alustuseks võtsin suuna Buckinghami palee poole. Lootsin oma silmaga kuningannat näha. Seekord jäi ta tabamata, aga tema legendaarseid musti mütse ka punaseid kuubi kandvaid ihukaitseväelasi nägin hulgi. Nad marssisid parajasti tööpostile.

Siis kohtusin St Jamesi pargis julgete, võib vist isegi öelda ülbete oravatega. Jagasin nendega oma pähkleid, mille peale grupp Jaapani turiste seisma jäi ja pildistama kukkus.

Järgmine peatus Big Ben ja siis kiiresti üle Westministeri silla, et maailma kõrguselt kolmanda vaaterattaga sõitma minna. The London Eye on ainus objekt täna, mida ma varem pole külastanud. Paaritunnine ootamine erinevates järjekordades tasus ära, kuna vaated ülevalt on hingematvad. 

Siis Covent Gardeni ja Regendi pargi kaudu Madame Tusssaud’ muuseumisse, et kohtuda maailma kuulsate ja kummalistega. Teismelisena jätsid vahakujud hoopis võimsama mulje. Muidugi on tore Brad Pittiga koos pilti teha, aga see ei võta enam jalust nõrgaks. 

Õhtusöögiks jalutan juba päris aeglases tempos Sohosse Kingly Court’i. Peale väsitavat päeva ühes maailma suurimas metropolis on hea maha istuda, süüa sushit, juua üks mojito ja nautida suurlinna melu väikese restorani nurgalauas. Soho on juba 17. sajandi lõpust pakkunud naudinguid kehale ja vaimule. Siinsed arvukad restoranid, kohvikud, baarid ning poed meelitavad nii turiste kui ka põlislondonlasi. Siin on olemas see miski, mis mind Sohosse alati tagasi toob.

Jaanipõgenik

Sel aastal tulid jaanid teisiti. Siis kui enamus eestlasi šašlõkki kokku ostsid ja sõnajalaõit otsima asusid, otsustasin põgeneda. Täna keskpäeval jalutasin tuttavatel Londoni tänavatel ja nautisin suviselt sooja ilma.

Tavapärase ülesöömise asemel sõin õhtusööki tippkokk Gordon Ramsay restoranis Maze. Lisaks maitsvale söögile võtab sõnatuks teeninduse tase. Hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Seda kohta soovitan külastada.

Turule ja koju

Neli päeva teie juures on möödunud lennates ja natuke kahju on tagasi minna. Õnneks juba kuu pärast olete jälle meie õnneks kodumaal ja saame jätkata sealt, kus pooleli jäi – juustu ja lilledega.

PS. Koos minuga saabus põhjamaale tagasi ka valge lumevaip....

Lilled ja liblikad

Anglesey Abbey on endine mungaklooster, mille 1930. aastatel ehitas ümber elumajaks lord Fairhaven. See mees oskas elu nautida ja ta oli helde võõrustaja, kellele meeldis üle kõige hobuste võidusõit ja jahipidamine.

Meil toimus siin töö sektsioonides. Kultuurihuviline astus sisse raamatuid, kellasid ja teisi kunstiväärtusi täis olevasse majja ning tutvus härra Fairhaveni mõttemaailma, tavade ja kommetega. Teised imetlesid maja väljastpoolt ja jalutasid pargis, kus on väidetavalt igal aastaajal võimalik ilu leida. Lisaks õitsvatele lilledele on siin palju dekoratiivseid puid ja põõsaid. Sealne värvidemäng võttis sõnatuks. Muuhulgas nägime esimest liblikat. 

Järgmine peatus oli Audley End House and Gardens. Kommunikatsioonihäire tõttu jäi külaskäik lühikeseks, aga meil siiski õnnestus jäädvustada see 17. sajandist pärit kaunis häärber.

Kõiges leidub alati midagi positiivset. Tänu eelnevale kiirvisiidile saime sooja päikest nautida Hinchingbrooke’i pargis jalutades.

Cambridge

Londonis on käidud korduvalt. Juba mõnda aega olen mõelnud, et tahaks jalutada mõne ajaloolise ülikoolilinna tänavatel. Täna sai minu unistus teoks. Omanäolise arhitektuuriga Cambridge on suurte parkide ja imeilusate loodusvaadetega linn Cam’i jõe kaldal. Põhiline liikumisvahend on jalgratas, millega sõidavad nii hallipäised vanaprouad, kasukates daamid ja muidugi ka üliõpilased raamatud pakiraamil. 1209. aastast tegutseva ülikooli auväärsete kolledžite ja muude hoonete vahel jalutades valitseb kõikjal selline teistmoodi õhkkond. Just siin ja praegu nende lõputute nartsissipeenarde vahel tunnen kevadelõhna.

Õnneks või kahjuks ei saanud meist akadeemikuid ja otsustaime maalähedasema elu juurde tagasi pöörduda. Wimpole Estate on koht, kust igast nurgast vaatab vastu lammas või paar. Kõigest hoolimata ei saanud meist ka karjuseid. 

Koduteel tegime kakaopeatuse St.Ives’i nimelises väikelinnas, mis salvestus minu mälupildile kui üks kaunis luikede paradiis.

In the middle of nowhere

Peale lennusõitu ja tunniajast teekonda autoga tundmatus suunas võetakse mind kell üks öösel vastu ahjusoojade kitsejuustu pirukatega. Elu on ilus ja tunnen end erilisena. Algus on igal juhul paljulubav. 

Peale mõnda unetundi asusin avastama maaelu inglise moodi. Esimene peatus on 16. sajandil ehitatud Burghley House, kus alustuseks teeme tutvust hirvedega ning seejärel astume sisse kuninganna Elizabeth I jaoks ehitatud häärberisse. Siin saaks toredasti printsessi moodi elada küll. Kuna jalutamisilm on asendunud jäise tuulega, siis pikemalt mõtlemata jätkame oma päeva pisikeses Peterbourough linnas, kus peale lõunapausi asun poolkohaliku sõbranna eestvedamisel tutvuma kaubandusvõrgu parimate paladega. Minu plaan teha ainult “window shoppingut” lõppes ootuspäraselt. Sellele kuidas kõik “hädavajalikud” ostud käsipagasisse mahutada, ma hetkel veel ei mõtle.

Inglismaal ei saa minagi üle ega ümber ilmast. Ühe päeva jooksul saime nii lund, vihma, päikest kui tuult. Kus on kevad, mida otsima tulin...

Üks õhtu Londonis

Linn oma endises headuses. Vasakpoolse liiklusega on mul endiselt probleeme ja seetõttu leian ennast pidevalt vastassuunavööndist. Nüüd on tõestatud, et ka lumeta võib jõulutunnet tunda. Jõuludeks ettevalmistused käivad täie hooga. Kaupluste vaateaknad on nagu pildid muinasjuturaamatust. Londonil on see miski, mis mind siia tagasi tõmbab. Õnneks elab siin häid sõpru, kellele saab alati külla tulla. 

Legendaarse Queeni muusika rokib sajaga ja inimesed armastavad seda endiselt. Juba 10 aastat on Londoni muusikateatrite lavadel mängitud muusikali “We Will Rock You”. Saalid on puupüsti täis ja publik on vaimustunud. Nii juhtus ka minuga.

Norwich

Peale hilist hommikusööki Londoni katusekorteris kiirustasin keskpäevasele rongile, mis viis Norwichi. Õhtuks oli kaasmaalasi siia pisikesse Inglismaa linnakesse kokku tulnud juba 14. Siit on alguse saanud üks tore traditsioon, mille juuri asusimegi avastama.

Kuna täna tähistatakse Halloweeni, siis õnnestus meil lisaks ajalooradadel jalutamisele osa saada sellest lõbusast kõrvitsate ja nõidade peost.

London Calling

Niipea kui astusin Ühendkuningriigi pinnale, tabas mind soov kustutada nälg traditsioonilise briti rämpstoidu – praetud kala ja kartuliga. Nüüd süda rahul, sest rahvusroog – Fish and Chips on ära proovitud.

Kui metroost Oxford Circuse peatuses väljusin, haaras mind oma embusesse suur äratundmisrõõm. Kõik on täpselt nii nagu minu mälestustes. Siinne elutempo on ikka fenomenaalne. Oxford Street ja selle ümbrus on tõeline ostuparadiis. Uskumatu, aga ma polnud täna sellel lainel. Pigem jätsin tõelise turisti ja arhitektuurihuvilise mulje - kõndisin fotoaparaat kaelas sihitult mööda tänavaid ringi ja pildistasin kauneid neoklassitsistlikus stiilis fassaade, punaseid busse ja telefoniputkasid. Maailmalinnas juba igav ei hakka.

Turisti kohustused täidetud asusin Londonis elava sõbranna saatel kohaliku eluga tutvuma. Alustasime pubikultuuri nautimist vaieldamatult Londoni kõige multikultuursemas ja elavamas linnaosas - Sohos. Trügisime ühte hubasesse ja puupüsti rahvast täis pubisse sisse. Mina, kui privaatsusega harjunud põhjamaalane hakkasin tuldud teed tagasi minema, kuna esmapilgul tundus, et siia lihtsalt ei mahu rohkem kedagi. Õnneks oli meil "kohalik" pundis, kes teadis, kuidas siin asju ajada. Peagi istusime rõõmsalt ühes nurgalauas praktiliselt köögiukse taga, sõime munanuudleid, jälgisime neljapäevaõhtust melu ja meenutasime vanu aegu.

Lõpetasime oma pubitiiru ja liikusime edasi. Minu kinnisidee oli jalutada värviliste ustega majadega ääristatud rahulikel Notting Hill'i tänavatel, millele lisas värvi võimas vihmasadu. Ilma märgade varvasteta poleks tegemist täisväärtusliku Londoni kogemusega. Kõik on täpselt nii kui peab.

Peale natuke kõhedat ja salapärast õhtust metroosõitu jõudsime viimaks ühe Londonile omase maja ukse taha. Järsku kostis ülevalt tuttav hääl "oodake, saadan kohe lifti", mis avas uksed elutoas. Olen küll elevil suurlinna tuledest, sama tunnen väsimust. Hea on istuda vahelduseks rahulikult ning juua üks totaalselt hiline kella viie tee ja uinuda muusikateemalise unejutu saatel...