Talveparadiis

Päevad ei ole vennad. Täna paistis päike hommikust õhtuni. Siit ka põhjus, miks kiirustasin esimeste hulgas mäele ja nii saingi jälle värskes traktorijäljes sõita.

Suusasaapal ja suusasaapal ikkagi on vahe. Kinnitan, et minu rätsepatööna valminud saapad on nagu sussid ja tõid suusatamisse täiesti uue kvaliteedi. Mõistan, miks nad siin igal võimalusel kuulutavad, et Strolz’i suusasaapad on Lech'i suusaküla ja kogu Austria suusatööstuse uhkus. Need valuvabad saapad on inspireerinud miljoneid suusatajaid üle maailma. Tänasest kuulun ka mina nende hulka. Selliste saabaste pärast tasub Lech’i tulla küll, aga õnneks on põhjuseid oluliselt rohkem.

Näiteks tõusis nunnumeeter põhja, kui kahekesi ühe oravapoisiga mäest alla kihutasime. Paari tunniga on rajad jälle kuhjadesse sõidetud ja ega need jaladki taha enam sõna kuulata. Ainuõige aeg siin talveparadiisis üks kosutav kakaopaus teha.

Ei pidanudki kaua ootama, kui liitusid teisedki. Veel paar suusapööret allapoole ja oligi aeg kevadises soojuses austreid, šampanjat, böffi ja kaiserschmarrn’i nautida.

Kaiserschmarrn’i valmistati esmakordselt Austria keisri Franz Joseph I jaoks. Legendi kohaselt reisis keiser koos abikaasaga Alpides ja lõunasööki pakuti ühe taluniku kodus. Talumees viskas magustoidu valmistamiseks pannile parimad koostisosad. Paraku rebis pabinas talunik pannkoogi kogemata tükkideks. Lootuses segadust varjata, kattis ta selle tuhksuhkru ja ploomimoosiga. Õnneks maitsest „rebitud pannkoogi segadik“ keisrile väga ja nii sündiski Austria rahvustoit kaiserschmarrn. Mul on igal juhul keisriga sama maitse, sest liialdamata sõin seda nädala jooksul viis korda.

Viini šnitsli kõrval on kaiserschmarrn teine väga populaarne toit, mille leiab siitkandist eranditult kõikide söögikohtade menüüst. Isiklikult üle kontrollitud. Üldjuhul serveeritakse seda otse pannilt, nii et ühest portsust saab terve seltskond kõhu täis ja jääb veel ülegi.

Murdmaaradadel

Hommikuks on kogu maailm udusse mattunud. Lootus on, et lõunast hakkab taas päike paistma. Seega otsustasin laisa hommiku kasuks ehk siis peale hommikusööki pugesin uuesti teki alla.

Peale teist ärkamist olin üksi jäänud. Info mägedest on selline, et mitte miski mind täna sinna ei tõmba. Nähtavus on alla meetri. Ka kõige suuremad suusahundid näitavad loobumise märke.

Õnneks ei ole Austria ainult mäesuusariik, vaid siin on ka ohtralt murdmaaradasid. Suusatasin täna kõrvalkülla Zug’i ja tagasi. Rada kulges muinasjutulises looduses valdavalt mööda vulisevat jõekallast ning üle lagendike ümbritsetuna põlismetsa ja lumiste mäetippudega. Iga pööre tõi uue vaate ning tegin korduvalt peatusi, et seda ilu imetleda. Kõrvu kostusid vaheldumisi veekohin ja linnulaul. Kord jäi üks peale ja siis jälle teine.

Määrdemeistrile hiigelsuured tänud. Nii võiks isegi kullale sõita. Üliäge kogemus. Ei saa välistada, et tulen veel tagasi.

Maailma katusel. Suusasaapad.

Eile päikest ei näinud, aga muidu tipp-topp päeva veetsin mägedes suusarõõme nautides.

Täna hommikune lumesadu oli plaaniväline „üllatus“ ja nii suundusin süümepiinadeta tagasi Strolz’i spordipoodi, kus mu jalgadest skaneeriti 3D-mudel.

Kui koju tagasi jõudsin, siis vaatas ülejäänud seltskond meie isiklikus kinosaalis Taylor Swifti kontserti, mis kestis parajasti nii kaua, kui oli aeg lõunale minna. Hoolimata sellest, et suusatatud oli kõigil täpselt null kilomeetrit, siis kõht läks tühjaks ikkagi.

Kuna pehmes lumes suusatamine pole minu lemmiktegevus, siis sõitsin peale lõunasööki suusatrammiga 2300 meetri peale maailma katusele, kus lisaks imeliste panoraamvaadete nautimisele, õnnestus ka mööda matkarada päris mitu tõusumeetrit ja sammu koguda.

Seejärel suundusin uuesti Strolz’i. Läbi ajaloo on legendaarse spordipoe südameks olnud Strolz’i suusasaapad, mis on tuntud oma kvaliteedi ja mugavuse poolest. Valikus on erinevad mudelid. Hoolimata sellest, kas oled algaja või kogenud suusataja, ikka leiad oma. Ka mina leidsin. Seda muidugi mitte päris iseseisvalt, vaid professionaali abiga. Hommikuse 3D-mudeli põhjal on ettevalmistatud spetsiaalselt minu jalgade jaoks suusasaabaste toorikud, mis mulle peale mõningasi protseduure jalga topiti.

Kuigi olin hoiatatud, et edasine tegevus võib olla veidi ebamugav, siis seda, mis minuga juhtuma hakkas, ma oodata ei osanud. Nimelt suruti saapad võimalikult tihkelt jalga ja hakati voolikute abil mingisugust kollast vahtu juurde lisama. Lõpuks oli tunne nagu oleksid mul kolm numbrit liiga väiksed saapad jalas. Pidin seal kirjade järgi 10+ minutit seisma, et vahulaadne toode jalakuju võtaks ja piisavalt taheneks. Mul õnnestus sellest piinapingist viie minuti peal vabaneda, kuna pilt hakkas taskusse kukkuma. Mäletan, et mingi hetk hakati mu ümber kiiresti toimetama. Suusasaapad võeti jalast, mind panid istuma, jalad tõsteti üles ja sunniti Coca-Cola’t jooma. Kui naeratama hakkasin, siis pandi saapad uuesti jalga ja paluti kõndida. Esmamulje on igal juhul muljetavaldav.

Olen aastaid kuulnud nendest suusasaabastest ainult ülivõrdes kiidusõnu, aga tegelikult ei saanud lõpuni aru, et kuidas saab mäesuusasaabas olla nagu suss. Kes vähemalt korra elus on mäesuusasaabast jalga proovinud, teavad, et sellesse lausesse on juba eos vastuolu sisse kirjutatud. Kas ikka on?

Alates tänasest saan kinnitada, et mul on mugavad mäesuusasaapad. Ei tee reklaami, aga soovitan võimaluse korral selle ebamugavuse ära kannatada. Väidetavalt minestamiseks tavaliselt siiski ei lähe. Mina kuuluvat siinkohal pigem erandite hulka.

Kui võrrelda kleidiproovis käimist rätsepatööna valminud suusasaabaste tegemisega, siis kleidid on endiselt rohkem minu teema, aga nii 10+ aasta pärast olen nõus vajadusel uuesti selle saabaste katsumuse üle elama.

Lech am Arlberg. Strolz.

Austria populaarsete suusakuurortide hulka kuuluv Lech on osa Arlbergi suusapiirkonnast. Tegemist on Austria lumerikkaima piirkonnaga, kus suusahooaeg kestab detsembrist märtsi lõpuni. Parimatel aastatel isegi aprilli keskpaigani. Austria mäesuusatamine sai alguse umbes 100 aastat tagasi just siitkandist ja seda tänu oma suurepärasele asukohale ning lumeoludele.

Meie koduküla Lechi peetakse Austria suusatamise hälliks ning kõige lumisemaks ja luksuslikumaks kuurordiks. Väidetavalt armastavad ka kuulsused oma vaba aega just siinsetel nõlvadel veeta.

Lisaks Lechile kuuluvad Arlbergi tuntumate suusakeskuste hulka veel Zürs, St. Anton, St. Christoph ning Stuben. Igal külal on oma lugu ja oma võlud. Kokku on Arlbergi suusapiirkonnas rohkem kui 80 tõstukit ja 260 kilomeetrit laskumisradu.

Kõik suusakülad on omavahel radade ja tõstukitega ühendatud. Nii saab soovi korral mugavalt ühest suusakeskusest teise suusatada. Kui oma võimeid ülehindad või ilm ootamatult talumatuks muutub, siis ei pea muretsema, sest külade vahel sõidavad ka bussid, mis koju tagasi toovad.

Täna oli imeline päikseline päev, mistõttu seadsime nagu üks mees peale hommikusööki sammud suusamäele. Igal aastal avastan enda jaoks uuesti mägede ja suusatamise võlud. Endiselt naudin hommikust esimesena traktorijäljes ja inimtühjal nõlval suusatamist.

Kiiresti sõidetakse rajad päikese käes kuhjadesse. Siit ka põhjus, miks peale lõunatamist mägirestorani terrassil koju mullivanni põgenesin.

Õhtuse jalutuskäigu raames astusin sisse ka legendaarsesse spordipoodi Strolz. Miks Strolz nii eriline on, et maailmakodanikud ainuüksi sellepärast Lech’i tulevad. Nende lugu sai alguse enam kui 100 aastat tagasi, kui hr Strolz avas esimese spordipoe Lech’is. Algselt oli see väike pood, kuid hr Strolzi pühendumus ja kirg suusatamise vastu aitasid ettevõttel kasvada. Perekond Strolz on põlvkondade jooksul jätkanud traditsiooni ja pidevalt täiendanud oma teadmisi suusavarustuse valdkonnas ning pakkunud parimat teenindust.

Tegelikult tulin täna lihtsalt uudishimust kaasa, kuid selles seitsmekorruselises pealtnäha butiik-kaubamaja meenutavas spordipoes tundsin end nagu laps mänguasjapoes. Siit lihtsalt ei väljuta tühjade kätega. Kui pole vaja suusavarustust osta või rentida, siis uut mütsi ja päikeseprille on ju ikka vaja 🙈

EV106

Saalbach, Zell am See, Ischgl, Serfaus, Sölden, uuesti Saalbach jne. Olid ajad, kui sai mitu korda aastas Austrias suusatamas käidud. Unustamatud aprés-ski’d on siiani meeles. „Anton aus Tirol’i“ saatel on lugematu arv kordi suusasaabastes laua peal tantsitud. Eriti eredalt on meeles Saalbach ja tema Hingerhag Alm’i peod ning legendaarsed lendavad südamed.

Austerlastele meeldib öelda, et nad ei räägi lumest, nad garanteerivad selle. Vastupidiselt eelmisele aastale võtavadki Alpid seekord vastu suurepäraste lumeoludega. Isegi madalamates külades katab maad valge lumevaip. Mida kõrgemale jõuame seda muinasjutulisemaks kõik muutub. Ideaalsed tingimused suusarõõmude nautimiseks on looduse poolt igal juhul loodud.

Meie koduks saab nädalaks suusakülas Lech asuv Severin*s – The Alpine Retreat residents.

Kohalikule tervitusampsule lisasime pidulikkust käsipagasis kodust kaasa tassitud kiluvõileibadega. Ka pääsukestega kleit sai selga pandud.