Selleks korraks kõik

Kõik hea saab ükskord otsa. Lõpetuseks kihutame taksoga lennujaama poole kõrvus helisemas Chopini klaverikontserdi helid. Ideaalne lõppakord reisile. Võimalik vaid Itaalias.

Õppisin midagi uut ka enda kohta. Olen alati arvanud, et orienteerumine pole mu tugevaim külg. Siin olles selgus, et kui puudub juhtoinas, kelle sabas muretult lonkida, siis saan kaardi lugemisega edukalt ise ka hakkama.

Paavstile külla

Viimasel päeval tutvusime naabruskonnaga. Paari kvartali kaugusel meie idüllilisest kodust astusin üle riigipiiri ja koputasin paavsti uksele. Püha Peetruse basiilika, Sixtuse kabel ja Vatikani muuseum said kiirkorras üle vaadatud. Lisaks ronisin Michelangelo pool projekteeritud Püha Peetruse basiilika kuplile, kust avanesid kaunid vaated Vatikanile ja Roomale.

Nelja tunniga sain turistidest üledoosi ja kõik siinsed tähtsamad kohad üle vaadatud. Maailmatasemel kunsti leidub siin kuhjaga. See on kirjeldamatu ja võtab ahhetama. Suur rõõm tunnistada, et kunstipisik pole minust kuhugi kadunud.

Peale pisikest mõtte- ja puhkepausi rõdul avastasin, et kohvris on veel ruumi. Et see väike viga parandada, sõitsin liftiga alla ja seisin poodidega ääristatud tänaval. Elukoha valik oli täiesti juhuslik ja alles kohale jõudes selgus, et paremat paika annab otsida.

Viimase õhtusöögi tegime oma nn kodurestoranis. Kelnerid juba kaugelt tervitavad ja teavad küsimata, millist veini pakkuda. Elu nagu filmis.

Kõigi jumalate tempel

Just siis kui loodad, et ilmaennustus täppi ei lähe, on kõik sekundi pealt nii nagu lubatud. Tegin silmad lahti veidi varem kui vaja ja rõdule astudes sain kaela virgutava ämbri täie vett. Õnneks oli ilmataat meile armuline ja peagi keeras kraanid kinni.

Alustasime päeva kireva ajalooga turuplatisilt Campo de’ Fiori ehk lillede väli.

Seejärel peale mõningast ekslemist kitsastel tänavatel leidsin ennast taas kunstiajaloo tunnist. Seisan koos tuhandete teiste turistidega sammastega hoone ees ja loen kirja "M·AGRIPPA·L·F·COS·TERTIVM·FECIT", mis tõlkes tähendab, et Marcus Agrippa, Luciuse poeg, konsul kolmandat korda, ehitas selle. Rooma Panteon ehk kõigi jumalate tempel on ainus Vana-Rooma tempel, mis on terviklikult säilinud. Tegemist on tõelise arhitektuurilise imega.

Ammu teada tõde on, et Itaalias ükski kilo kaduma ei lähe. Ka jäätisekohvik Gelateria della Palma hoolitseb selle eest. Valikus on 150 sorti jäätist ja külmutatud jogurtit. Need kolm, mis mina läbi raskuste suutsin välja valida, viisid igal juhul keele alla. Tuleb tunnistada, et ka jäätist oskavad itaallased hästi teha.

Peale mõnda eredamat poeskäiku läksin iluund tegema. Koduteel möödusin taas Hispaania treppidest. Täna meeldis mulle siin oluliselt rohkem. Istusin keset saginat maha. Sulandusin massi ja tundub, et olen lõpuks harjunud siinse elutempoga. Hea on olla.

Peale õhtusööki sõitsime metrooga Trevi purskkaevu ka pimeduses uudistama. Paduvihmast hoolimata voorib siia inimesi igast ilmakaarest. Mitte miski ei peleta turiste ja kohalikke romantikuid sellest maagilisest kohast. Tundub, et kõik teed tõesti viivad Rooma ja täpsemalt just siia Trevi purskkaevu äärde.

Sidrunisaar

Varahommikul istusime bussi ja sõitsime sadamalinna Napolisse, kust viib praam meid lauludes taevani kiidetud Capri saarele.

Kas teadsite, et Capri saare pindala on kõigest 10,4 m². Alustuseks sõitsime mööda kitsaid mägiteid saare ühest otsast teise. Seejärel istusime aerupaatidesse, kus saime käsu selili visata, sest koopasuu Grotta Azzurra’sse ehk sinisesse koopasse on väike. Päikesevalgus, mis mööda vee-alust süvendit koopasse tuleb, tekitab läbi merevee sinise peegelduse koopa seintele.

Peale imelise koopa külastamist tutvusime Anacapri linnaga. Sõitsime köisraudteega siinse kõrgeima mäe Monte Solaro tippu, kust avanevad kõige kaunimad loodusvaated.

Kui pensionile jään, siis seilan mööda maailmamerd ja minu alaline elukoht saab olema Capri saar. Nii võrratult ilus on siin. Meri on olnud minu suur armastus täpselt nii kaua kui ma mäletan. Nüüd leidis südames koha ka Capri saar. Unistama peab ja ikka suurelt.

Elu nagu filmis

Uni läks vara ära. Haarasin raamatu ja klaasi värskelt pressitud apelsinimahla ning astusin rõdule päikesetõusu tervitama. Rõdu on täpselt nii suur, et siia mahub laud, kaks tooli ja hulgaliselt lillepotte.

Peale hommikusööki asume Roomat vallutama. Üsna pea selgub, et tegemist on kompaktse linnaga, kus kõik tähtsamad vaatamisväärsused on üksteisest jalutuskäigu kaugusel. 

Ületasime jõe ja jõudsime Popolo väljakule, kust suundusime luksusbrändide poodidega ääristatud tänavaid pidi Hispaania väljakule, mille ääres kõrguvad kuulsad Hispaania trepid. Räägitakse, et siin on asunud “turistide Rooma” süda juba 18. sajandist alates. Kui aus olla, siis ootasin midagi enamat. Kõik reisiraamatud kirjutavad maikuus õitsvatest asaleadest, aga mida pole, seda pole. Tundub, et ka siin on kokkuhoid aktuaalne teema. Hoopis sügavama mulje jätsid treppe ümbritsevad värvilised pisut toretsevad hooned. 

Seejärel jalutasime edasi ning jõudsime filmidest tuntud 1762. aastal ehitatud Trevi purskkaevu äärde. Suurest rahvamassist hoolimata võttis siin kõik sõnatuks ja oli veel võimsam kui eeldasin. Levinud on uskumus, et kui visata Trevi purskkaevu münt, siis tuleb viskaja kunagi Rooma tagasi. Ka mina viskasin mündid purskkaevu. Plaan on siia pimedas tagasi pöörduda, sest siis pidi sellel kohal hoopis teine nägu olema. 

Lõpuks jõudsime kuuma ilma ja turistide horde trotsides antiikaja suurimasse amfiteatrisse Colosseumisse. Võttis sõnatuks küll. Kui ennast ajaloost taas tänapäeva suutsin tuua, tundsin, et jalad ei kuula enam sõna ja pilt hakkab vaikselt taskusse kukkuma. Mööda kunstiajaloo tundi ringi jalutades olin unustanud süüa.

Peale kosutavat puhke- ja söögipausi alustasime koduteed. Milleks minna otse, kui saab ringiga. Seda hea põhjusega. Legendaarne Via Veneto tänav tuli ka veel üle vaadata. Ootusi väga ei olnud, aga suureks üllatuseks leidsin ennast keset muinasjuttu. Kõike nähtut sõnadesse panna on keeruline. 1960.-1970. aastatel käisid siin kuulsad ja ilusad hängimas ja fotograafidele poseerimas. Istusime küpresside alla O.Dolly juurde maha ja nautisime “La Dolce Vita” radadel ilusat elu.

Päris ära väsitas päev selles suures lahtise taevaga kunstimuuseumis.

Kõik teed viivad Rooma

Tänastes ajalehtedes kirjutatakse, et Eestis on soojem kui Roomas. Uskuge või mitte, aga just nii ongi.

Elame 19. sajandil välja kujunenud Prati linnaosas, mis on väidetavalt üks Rooma ehedamaid ja turismivabamaid piirkondi. Järgmised viis päeva on meie koduks St. Peter Quiriti nimeline B&B. Esimese toreda emotsiooni sain liftis, mille uksed avatakse käsitsi. Naudin iga sekundit sellel aeglasel teekonnal ülesse. Hercule Poirot filmid tulevad meelde. Mul on armas ja hubane tuba pisikese rõduga, kus ootab tervituseks pudel vahuveini. Tunne on nagu oleksin koju jõudnud.

Täna on mu sõbrannal sünnipäev. Otsustasime selle päeva lisaks lennujaamas veedetud tundidele väärikalt lõpetada – calzone ja punase veiniga.