Viimane päev Matterhorni vaatega

Täna sõitsin veel korra üles mäkke, sedapuhku metrooga, kuid suuski enam alla ei pannud. Istusin hoopis beebiga kohviku terrassil, jõin kakaod ja vaatasin, kuidas suusatajad meist mööda tuhisevad. Taustaks otse loomulikult imeline Matterhorn.

Ilmaga vedas seekord täielikult. Kui eelmisel nädalal möllas siin lumetorm ja paljud rajad olid kinni, siis meie saime seitse päeva kevadist päikesepaistet ja imelisi suusaradu.

Täna on Zermattis üle 360 km suusaradu, aastaringne liustikusõit ja maailmatasemel restoranid. Aga kui õhtul kirikukellad helisevad ja mäetipp roosaks värvub, on lihtne ette kujutada seda iidset küla, kust kõik kunagi alguse sai.

Võib-olla just see kontrast, metsik loodus, sügav ajalugu ja kaasaegne mugavus, teebki sellest kohast midagi enamat kui lihtsalt järjekordse suusakuurorti.

On kohti, mis näevad piltidel ilusad välja. Ja on kohti, mis päriselus on veel ilusamad. Zermatt on kindlasti üks neist.

Kevadine veebruar

Eile näitas termomeeter külas päikese käes kohati juba 22 soojakraadi. Mõned inimesed jalutasid juba lühikeste varrukatega ringi ning lumi külast on praktiliselt kadunud.

Täna käisin jälle rongiga täitsa tipus ära ja sain lõpuks pilvitu ilmaga nautida imelisi panoraamvaateid ning mõnusaid suusaradu. 

Lõunaks tulin tagasi külla. Beebi tudus kärus kiriku taga vaikuses ja rahus, jõe vulin taustaks. Mina istusin pingil ja lasin päikesekiirtel endale pai teha. Siin on kevad igal juhul käes.

EV108

Eile jalutasin Zermatti risti-põiki läbi. Kitsad tänavad, puidust chalet’d, kirikukellad ja hobukaarikud. Autovaba külasüda on siiani säilinud ja annab kohale erilise rahu ja unikaalsuse.

Täna sõitsin rongiga üles Gornergrat’i, lootuses näha kuulsat panoraamvaadet. Pilved olid ees, kuid isegi ilma selleta oli kõik imeline.

Hiljem iglupargis päikese käes peesitades ja jalgu puhates tuli pilvedesse auk ja legendaarne tipp ilmus taas nähtavale. Need paar minutit olid ootamist väärt.

Rajad olid mõnusalt tühjad ja ilm uskumatult soe. Iga päevaga läheb järjest soojemaks. 3000 meetri kõrgusel ilma kinnasteta ja lahtise jopega suusatada veebruaris tundus täiesti ebareaalne.

Õhtul sõime traditsioonilisi kiluvõileibu ja kalamarja. Taustaks Eesti presidendi kõne ja kleidiparaad. Väike Eesti keset Alpe.

Toblerone’i mägi

Eile maandus lennuk vihmasajus. Õhtuks jõudsime Zermatti, kus nähtavus oli praktiliselt null. Pilved rippusid madalal ja mägesid polnud nähagi. Olime nagu paksu vati sees. Tegelikult peaks Šveitsi sümbol Matterhorn meie aknast paistma, aga mida pole, seda pole.

Täna hommikul kardinaid eest lükates avades postkaardi vaade. Seal ta oligi. Täiuslik kolmnurk keset sinist taevast. Toblerone’i šokolaadilt tuttav Matterhorn.

Päev möödus mägikülas jalutades. Raske uskuda, et see kuulus suusakeskus oli kunagi vaid oru lõpus asuv väike ja vaikne põllupidajate küla, kus elu kulges lehmade, heinateo ja aastaaegade rütmis, kuni üks mägi muutis kõik. 

Pildistasin seda legendaarset tippu igast võimalikust nurgast ja tundub, et sellest ei saa kunagi küll.

Just see sama mägi tõi Zermatti kunagi maailma kaardile. Aasta siis oli 1865, kui alpinistid jõudsid esimest korda Matterhorni tippu. See sündmus, triumf ja tragöödia korraga, jõudis Euroopa ajalehtede esikülgedele ning muutis väikese mägiküla maailmakuulsaks sihtkohaks. Sealt edasi tulid hotellid, raudtee ja tõstukid.

Täna seisan keset moodsat suusaparadiisi, aga vaatan ikka seda sama metsikut mäetippu.

Edelweiss’i radadel

Plirts-plärts, käes on märts! See lause sobis eilsesse nagu rusikas silmaauku. Hommikul sadas vihma, mis muutus päeva peale lörtsiks ja lõpuks lumesajuks.

Seesama ilm oli ka põhjus, miks otsustasin taaskord murdmaaradadel suusakilomeetreid koguda. Tegin juba tuttava ringi Zug’i ja tagasi. Seejärel kiire riiete vahetus ja siis juba auga väljateenitud lõunasöök Oberlech’is.

Täna ärgates paistis päike. Hommikusöök ootas laual nagu ka kõigil eelnevatel hommikutel. Oleme saavutanud taseme, kus soove loetakse silmist. Üsna kiiresti võib harjuda sellise kuninga kassi eluga, aga tuleb hoopis asjad pakkida ning hüvastijätuks lehvitada.

Poole tunniga jõuame mägedest alla ja sama kiiresti on kadunud ka lumi. Madalamal on suur kevad käes.

Kuidagi ootamatult ületame riigipiiri ja enne veel kui puhkus päriselt otsa saab, seikleme Šveitsi mägismaal. Kui kiirteelt maha keerame, siis leian end keset „Heliseva muusika“ filmist tuttavaid rohelisi alpiaasasid. Kaugemal paistavad lumised mäetipud. Kui Gupf’i mäetipus bussist välja astun, siis ununeb kõhutühjus sekundiga ja seegi, et meil tegelikult kiire on. Värske õhk ja need muinasjutulised vaated võtavad sõnatuks.

Suusareiside pluss on see, et igat päeva saan kujundada täpselt nii nagu ise tahan. Ühiselt koguneme hommiku- ja õhtusöögilaua taha, aga kõik muu on igaühe vabakava. Kui tahan lähen mägesid vallutama, kui tahan kogun kilomeetreid murdmaaradadel või panen end hoopis matkarajal proovile. Kodus kamina ees raamatu lugemine on ka täitsa lubatud 💖

Šveits on rohkem kui mägede maa

Eile õnnestus lõpuks ära oodata päev, kui nähtavus on null. Mind see ei heidutanud, sest plaanisin niikuinii siia lõppu ühe puhkamisest puhkamise päeva teha. Olgu öeldud, et pilved võivad ju olla, aga lund neist ikka ei saja.

Kodus olemise eelis või hoopis nuhtlus on see, et kui ahjust võetakse välja aftrer-ski keeks, siis sa lihtsalt pead seda kohe maitsma. See lõhn lihtsalt ei lase rahulikult raamatut lugeda. Võite kolm korda arvata, kas piirdusin ühe tükiga 🙈

Kokaga on meil täiega vedanud. Kui saaks, siis võtaks ta koju kaasa. Päriselt ka. Siin veel mõned näited tema šedöövritest.

Tänaseks koju sõidu päevaks jõudsime karge ilma ära oodata. Müts ja kindad tuleb heaga kotipõhjast välja õngitseda ning jopelukk kinni tõmmata. Nii külm polegi meil siin olnud.

Šveitsi tuntuimateks turismimagnetiteks peetakse alpimaastikke ja -kliimat, mis kutsuvad kohale eeskätt mäesuusahuvilisi ja mägimatkajad. Lisaksin omalt poolt, et Šveits on rohkem kui ainult mäed. Maaliliste järvede ääres paiknevad linnakesed kutsuvad tagasi ühte pikemat nädalalõppu veetma.

Bussiaknast vilksamisi nähtud Montreux Genfi järve ääres on kindlasti koht, kuhu tuleb tagasi tulla. Sama lugu ka Zürichiga, kus tegime enne lennukile minekut kiire lõuna.

EV105

Mõni hommik on pidulikum kui teine. Alustasime päeva kiluvõileibadega.

Siis rõõmsalt mägesid vallutama. Lõunaks sõin Šveitsi saksakeelsete alade rahvusrooga rösti’t ehk röschti’t. Olenevalt piirkonnast lisatakse sellele riivitud kartulitest panniroale erinevaid lisandeid. Minu valikuks osutus täna peekoni, juustu ja munaga variant.

Üldiselt on šveitsi köögikunst segu saksa, prantsuse ja itaalia köögi parimatest paladest, kust igaüks leiab oma.

Seejärel suusasammul koju ja hakkasime sättima. Tuba on muutunud üleöö sinimustvalgeks. Riietuski sobib teemasse. Teine voor kiluvõileibu on laual. Kõik on valmis presidendi kõneks.

Kuna meie kokal on vaba õhtu, siis tuli dressid pääsukestega kleidi vastu vahetada. Pidulikule päevale kohaselt õnnestus restoranis La Table d'Adrien üheksa käiku nagu naksti kõhtu mahutada. Toidud maitsesid hästi ja nägid seejuures ka suursugused välja. Kokakunsti tärn on neile põhjusega antud.

Peadpidi pilvedes

Ennustuste järgi pidi eile pilves olema, aga mida polnud olid pilved. Tõe huvides olgu öeldud, et peale lõunat hakkasid nad siiski kogunema ja kõrgemad mäetipud läksid peitu. Niikaua kui mina mägesid vallutasin, paistis igal juhul päike. Ajastus on oluline.

Eile oli teenindaval personalil vaba päev. Mis omakorda tähendas, et hommikul viskasime ise croissant’id ahju ja ka munapraadimisega saime hakkama. Lõunaks sõin juustufondüüd mägede taustal. See ongi Šveits.

Täna ärkasin taas croissant’i lõhna peale. Kuigi lubas nädala pilvisemat ja külmemat ilma, siis juba hommikul on selge, et ega tänagi pole päikesest pääsu. Kolm päeva mäel käidud, otsustasin, et teen siia vahele ühe suusavaba, õigem oleks vist öelda suusasaabaste vaba päeva ja lähen jalutama. Teised mäele saadetud, lugesin tunnikese Erich Maria Remarque raamatut „Taeval ei ole soosikuid“. Paneb mõtlema küll, et kui oled sunniviisiliselt Alpidesse sanatooriumisse saadetud, siis tunned end siin nagu vangis ja tahad esimesel võimalusel põgeneda. Veel õigemat kohta selle raamatu lugemiseks ei ole. Aitäh, soovituse eest 🙏

Seejärel lasin ennast Verbieri keskusesse sõidutada ja kihutasin gondliga üles. On tavaline, et koertega jalutajad, murdmaasuusatajad ja ka niisama jalutajad sõidavad üles mäkke, kus igaühe jaoks on oma rada – jalutajal oma, mäesuusatajal oma ja murdmaasuusatajal oma. Ei mingit isetegevust. Spetsiaalselt jalutamiseks mõeldud matkarada lookleb mäeserva pidi Les Ruinettes’st La Chaux’i. Kirjade järgi oleks pidanud aega minema 45 minutit, aga mul õnnestus koos pildistamispausidega poole tunniga hakkama saada.

La Chaux’s puhkasin jalga, nautisin vaateid ja päikest ning siis kiirustasin tuldud teed tagasi. Kui tulles lõõskas päike, siis tagasiteel õnnestus pilve sees orienteeruda. Taas tõestatud, et matkamine teeb kõhu tühjemaks kui mäest alla laskumine. Mõnikord on vaatedki huvitavamad. 

Minutipealt kell 12.30 astusin restorani uksest sisse. 

Mägede lummuses

Aastad ei ole vennad. Veebruarile iseloomulikku paksu ja koheva lumega talvemuinasjuttu ei ole, aga suusatamiseks on tingimused imelised. Minule isiklikult sobib, et temperatuur on +10 ℃ ringis. Isegi kõrgemates tippudes ei lange see alla nulli. Nii sooja ilmaga väga tihti ei õnnestu suusatada. Suusapesu jäi kappi ja kinnastestki loobusin üsna ruttu. Kahe mäel käidud päeva jooksul ei ole kordagi külm hakanud. Toolitõstukitel ei taha keegi katet peale tõmmata ning lõunalauas saab mõnusalt päikese käes peesitada. Täiuslik puhkus.

Kirjade järgi pidavat täna olema nädala kõige päikselisem ilm. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegelikult tuleb neid kõige päikselisemaid päevi veel mitu tükki. Seda teadmata, otsustasin igaks juhuks kõige kõrgemal 3330 meetri peal Mont Fortist ära käia.

Pikk tee üles ja alla tagasi võttis oodatust kauem aega ja nii juhtuski, et hilinesin lõunale tunni võrra. Aga need imelised 360° panoraamvaated olid kõiki neid suusatrammide ja -gondlite järjekordi ning ajakulu väärt. Teiste hulgas paistsid ülevalt maailma katuselt kätte ka Šveitsi sümbol Matterhorn ning Mont Blanci massiiv.

Peale lõunasööki liikus osa seltskonda koju soojaveetünni mõnulema. Seekord ei ole vaja isegi mütsi pähe panna. Linnud laulavad. Räästastest voolab lumesulavesi sõna otseses mõttes jõgedena alla. Üht liblikatki õnnestus näha. Olukord siin veebruarikuises suusakuurordis hakkab vaikselt võtma juba keskmise Eesti suve mõõtmeid.

Kui nii edasi läheb, siis saab suusahooaeg Alpides sel aastal tavapärasest oluliselt varem otsa.

Seiklused ei hüüa tulles

Eestis on ööga maha sadanud arvestatav kogus lund. Varahommikune sõit lennujaama kulgeb talvemuinasjutus. Lisaks tuiskab korralikult. „Ideaalsed“ tingimused lendamiseks. Jõudu kõigile, kes neis karmides tingimustes Tartu maratoni rajale lähevad.

Lend möödus viperusteta, aga edasi läks huvitavaks. Meie juurde astus härra ja küsis, kas sõidame Verbieri. Nõustusime pikemalt mõtlemata, sest just sinna teel olemegi. Pakkisime ennast bussi ja sõit võis alata. Veerand tundi hiljem sai bussijuht kõne. Selgus, et tema pidi võtma peale seltskonna Islandilt. Kuna sihtkoht sama, siis tegime ettepaneku busside vahetamiseks, aga meie meelehärmiks tehti esimesel võimaluses kiirteel tagasipööre. Kui olime ennast vastumeelselt bussist kokku korjanud ja seisime uuesti lennujaama ukse ees, ainult et paarkümmend minutit hiljem, siis selgus, et meie õige buss koos islandlastega on teel Verbieri. Siinkohal said kõik sõnad otsa ja tunded olid pehmelt öeldes vastakad.

Mõned tunnid hiljem peale ekslemist tüüpiliste alpimajade ehk chalet’e vahel jõudsime kohale. Meid võeti vastu lillede, šokolaadikoogi ja šampanjaga. Päike paistab kevadiselt ning õhutemperatuur on +15 ℃. Ma ei olnud ainus, kellel tekkisid küsimused, et kas oleme ikka õiges kohas ja kas siin suusatada ikka saab.

Oma silmaga nähtud, et täna on Eestis kordades rohkem lund kui Šveitsis. Lauskmaal on suur kevad käes. Alumistes mägedeski on lumest ainult riismed. Näiteks siinsamas 1500 meetri kõrgusel meie kodukülas Verbieris õitsevad krookused ja inimesed käivad lühikeste varrukatega. Väidetavalt on kõrgemal suusatamine siiski võimalik.

Murdmaasuusatamise paradiis

„Kihutan“ mööda neid samu Davosi suusaradu, kus meie tublid sportlased on pidanud lahinguid teiste maailma tippsuusatajatega. Nendega võrreldes liigun ma teo kiirusel. Hoolimata sellest olen oma suuskadel veedetud kilomeetrite üle uhke. Kus siis veel suusatada, kui mitte siin?

Raske on kirjeldada seda ilu, rahu ja võlu. Kõrgete lumiste mägede vahel mööda orgu laiuvad maailma parimad suusarajad. Kõikjal on super vaated ning tohutu avarus. Oluline märksõna on sõbralikkus, isegi koerad naeratavad. Päike on uskumatult soe. Minu jaoks paneb i-le täpi see, et varbad ja sõrmed ei külmeta, saab rahulikult kõike nautida.

Kõik vana aasta toimetused tuleb vana aasta sees ära teha. Seda vanarahva tarkust teavad ka šveitslased, sest täna hommikuks jõudis kohale meie kaduma läinud pagas, sh minu vanad ja head suusad. Omad on ikka omad!

Nüüd kutsuvad kirikukellad kõiki selle aasta viimasele jumalateenistusele.

Davos anno 1981

Tundub, et Euroopa lennujaamad on suutnud taastada oma tavapärase töökorralduse ning suurem kaos on möödas. Meil õnnestus igal juhul lumisest ja tormisest Eestist õnnelikult sihtkohta jõuda, kuid mingil salapärasel põhjusel on osa pagasit endiselt kadunud. Oleme suusaparadiisis ilma suuskadeta.

Peale kahe aasta pikkust pausi hingan taaskord mägede õhku, seekord tuntud talispordikeskuses Davosis Lõuna-Šveitsis. Kodust kaasavõetud haigusepisiku tõttu tuleb mul esialgu muinasjutulisi vaateid nautida hotelli terrassil istudes ja Kristina Šmiguni raamatut lugedes.

PS. Esialgu oli Davos küla, kus raviti tuberkuloosi haigeid. Alles palju aastaid hiljem kasvas pisike küla linnaks ja muutus üheks maailma hinnatuimaks suusakeskuseks.