Dudutki

Valgevenelased tahavad maalt linna. Korterite järjekorrad on pikad, hoolimata sellest et Minskis on ehitusbuum täies hoos. Nagu meil mõnikümmend aastat tagasi. Ei midagi uut siin päikese all. Kui jõuad oma aja ära oodata, siis annab pank 5% korterilaenu. See võib tähendada kuni 15 aastast ootamist. Kui tahad korterit kohe, siis ka see on võimalik, aga sellisel juhul on laenuintress 40%. Valgevene on riik, kus kohtuvad nostalgia ja tänapäev.

Meie läksime täna vastupidiselt enamuse soovidele hoopis linnast maale. Külastasime Dudutkis asuvat unikaalset etnograafilist kompleksi, mis on võrreldav meie vabaõhumuuseumiga. Tegemist on ainsa eramuuseumiga Valgevenes. Nägime, kuidas töötavad keraamik, sepp, käsitöömeistrid ning degusteerisime kohapeal valmistatud jooke, soolapekki, leiba ja juustu.

Enne reisi ei olnud kindel, kas lennukid Valgevenesse sõidavad. Põhjuseks suured sõjaväeõppused. Hetkel veel ei ole kindel, kas lennukid meid siit täna koju viivad. Põhjuseks need samad sõjaväeõppused. Tagantjärele saab öelda, et hirmul on suured silmad. Tegelikult õppused igapäevaelus silma ei hakka. Mõned helikopterid lendasid ringi ja see oli ka kõik.

Mir ja Nesviž

Hommikusöögiks pakutakse imemaitsvaid sõõrikuid, pannkooke ja kohukesi. Elu nagu vanaema juures.

Kas teadsid, et kolmandik Valgevenest on metsaga kaetud? Laupäeva hommikul on sõidutee ääred autosid täis pargitud, vaba kohta naljalt ei leia. Seeneralli on täies hoos. Neil on isegi erafirma, mis tegeleb kadunud seeneliste otsimisega. Kes otsib, see leiab.

Meie leidsime Hronda oblasti, kus asub 16. sajandist pärit Miri loss, mis kuulub seitsme Valgevene ime hulka ning UNESCO maailmapärandi nimistusse. Seda uhket viie torniga lossi lihtsalt peab nägema.

Tagasiteel Minskisse jääb teele Nesviž, üks Valgevene vanimaid linnu. Ka seal külastame ilusat lossi. Stiililt hoopis teistsugune kui Miri loss, kuigi mõlemad olid Radziwilli vürsti suguvõsa residentsid.

Seejärel kihutasime suhkrupeete vedavate autode vahel tagasi pealinna, et päevavalguses ka Minskit näha.

Ostsime tee äärest ämbritäie maitsvaid pirne. Veel pakuti õunu, täna metsast korjatud puravikke, kuivatatud kala ja kartulit. Valgevene on kartulivabariik, siin tarbitakse ühe inimese kohta kõige rohkem kartulit maailmas. Nüüd tean, miks iga prae juures on kolm korda rohkem kartulit, kui jõuan ära süüa.

Minskis külastasime hiiglaslikku Kamarovka turgu, kus on kõike, mida ühel korralikul turul olema peab. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Väikese liialdusega võib öelda, et mu kohver on nüüd soolapekki täis. Õigust räägivad need, kes ütlevad, et elu Valgevenes on odav.

Viimast väidet illustreerib ilmekalt ka see, et bussipilet maksab 60 kopikat, so 26 eurosenti. Peale õhtusööki sõitsime hotelli linnaliinibussiga. MAZ-bussiga. Valgevene oma toodang. Väidetavalt sõidavad samad bussid ka Tartu linnas ja täiesti edukalt.

Kaks pealinna

Sisustasin hommikuse vaba aja Varssavi vanalinnas jalutamisega. Pühapäeva õhtuga võrreldes on pilt hoopis teine. Nüüd on siin lõpuks ruumi ringi vaadata. Varssavi Kuningatee (Trakt Królewski) on linna peatänav, kus täna uudistavad valdavalt turistid. Politseinike asemel on näha tee ääres asuvaid kirikuid, paleesid, galeriisid ja muuseume. Siin paikneb Copernicuse ausammas, Püha Anna katedraal ja Püha risti katedraal. Viimases on väidetavalt kinni müüritud Chopini süda. Mõnus jalutuskäik!

Enamus meist on kiirustanud läbi Poola Lõuna-Euroopat avastama. Aga paljud meist saavad öelda, et on tegelikult Poolat näinud. Mina täna juba saan. Soovitan.

Eile õhtusöögilauas tekkis korraks tunne, et jään parem siia, aga uudishimu sunnib edasi liikuma. Järgmine sihtkoht tekitab inimestes küsimusi, et mida ma küll sinna ära kaotasin...

Soovituslik oli reis Välisministeeriumi kodulehel registreerida – tehtud. Kohustuslik kindlustuspoliis taskus astun lennukisse, mis maandus 50 minutit hiljem Minskis.

Valgevene pealinn Minsk areneb tohutu kiirusega ning meenutab kohati hiiglaslikku ehitusplatsi. Viimase kümnendi jooksul on linnapilti kerkinud suuremas koguses pilkupüüdvaid ühiskondlikke hooneid – olümpiaküla, jäähokikeskus, presidendipalee. Rääkimata hiiglaslikest elamukvartalitest. 

Esmamulje on positiivne. Oma laiade avenüüde ja suursuguste hoonetega ei jää Minsk alla teistele Euroopa pealinnadele. Teist nii puhast ja korras suurlinna esimese hooga ei meenugi. Pealinna järgi otsustades on siin riigis kord majas.