Suur seiklus

Peale mõningasi sekeldusi bussidega asusime kaks tundi plaanitust hiljem teele. Täna võtame suuna põhjapoole Gubasse, mis on põllumajanduspiirkonna keskus. Külade vahel on elu hoopis midagi muud. Lambad, lehmad ning muud karvased ja sulelised lamavad teedel, kus sõidavad ringi valdavalt arbuuse, sibulaid, õunu ja teisi põllumajandussaadusi täis topitud Žigullid. Bakuu kõrbe taoline loodus on märkamatult muutunud rohelisemaks ja lopsakamaks.

Kuna oleme graafikust oluliselt maha jäänud, siis sõidame Gubast kohe edasi mööda iidset siiditeed mägedesse. Siinsed vaated ja kitsad kuristiku serval looklevad serpentiinid jäävad kauaks meelde. Kui mõni auto vastu tuleb, siis mööda sõita pole võimalik, üks peab tagurdama. Närvikõdi ja põnevust jätkub. Kolm päeva tagasi oli toimunud varing ja teed ei olnudki. Õnneks jõudsime just sel hetkel, kui tee oli enamvähem sõidetavaks tehtud. Kui kogu selle segaduse ja hinge kinni hoidmise vahelt jäi mahti ja julgust aknast välja vaadata, siis nägime kaunite vaadete taustal tohutuid lambakarju jõeorus ja mäenõlvadel.

Lõpuks jõudsime oma sihtkohta - kahe kilomeetri kõrgusele Khinalug külasse, kus on elatud järjepidevalt 5000 aastat. Külas ringi jalutades tundus, et olen sattunud lahtise katusega lauta. Ühe mehe katus on teise mehe aed. Tegelikult elab siin reaalselt 2000 inimest, siin on kaks kooli, kauplus, muuseum ja kultuurimaja.

Ringkäik külas tehtud, kiirustasime tagasi Gubasse, kuhu pidime jõudma enne pimedat, sest seda mägiteed pimedas sõita poleks tahtnud.

Lõunasöök muutus meil jooksvalt õhtusöögiks, aga seda paremini ta maitses.

Toredaid emotsioone ja teravaid elamusi saime kuhjaga.

Linnast ära

Täna sõidame pealinnast välja. Bussiaknast on näha hulganisti naftapuurtorne nii maismaal kui vees. 1949. aastal avati Aserbaidžaanis maailma esimene naftaplatvorm merel. Tekkis juba igasugu mõtteid, aga siis selgus, et kahjuks ei saa eraisik naftat omada, kõik maavarad kuuluvad riigile.

Käisime Gobustani rahvuspargis vaatamas 10 000 aastat vanu kaljujooniseid. Seda, kas nad päriselt ka nii vanad on, ei oska öelda, aga loomade ja inimeste kujutised on selgelt ära tuntavad.

Seejärel sõitsime edasi mööda teed, millel puudusid peaaegu kõik sõiduteele omased tunnused. Kuigi kilomeetrid polnudki teab kui palju, siis võttis see teekond päris korralikult aega, aga igavaks ei jõudnud minna, sest tee äärde jäi meie jaoks palju huvitavat. Kohalikud ei mõistnud meie huvi naftaloikude ja –järvede järele. Tahtsime kõike käega katsuda ja pildistada. 

Lõpuks teatas bussijuht, et tema ei ole nõus edasi sõitma. Mis siis ikka, võtsin seelikusaba pihku ja ronisin üle küngaste. Peagi leidsime kaua otsitud mudavulkaanid üles. Väidetavalt selliseid maailmas väga palju mujal pole. 

Kui olime vulkaanide äärel ära jalutanud, selgus, et see polegi kõige ohutum tegevus. Mõned turistid on sisse kukkunud. Meil oli rohkem õnne. Tulime tagasi samas koosseisus, kui läksime.

Lõunat sõime maailma suurima järve ehk Kaspia mere ääres naftaplatvormide taustal. Kurb, et Nõukogude Liidu ajal reostati siin vesi ära. Nad üritatavad seda puhastada, aga see võtab palju aega ja raha.

Peale lõunat tegime kiirvisiidi tulekummardajate templisse Atashgahni ja siis kihutasime vaatama, kuidas mäeküngas põleb. See on koht, kus looduslik gaas tuleb maa alt ja maapind põleb 24/7 365 päeva aastas nagu põrgus. Sellist asja pole varem näinud.

Bakuu

Tänase päeva eesmärk on tutvuda naftariigi pealinnaga. Kui enne reisi Bakuud googeldasin, siis peaaegu kõikidelt piltidelt vaatasid vastu kolm kõrget torni. Alustuseks saimegi teada, et tegemist on Flame Towers’ga. Ühes tornis paiknevad korterid, teises äriruumid ja kolmas on hotell. See majade kompleks jätab unustamatu mulje nii päevasel ajal kui ka ööpimeduses.

Rahvuslipul tähendab sinine euroopameelsust, punane valge kuu ja tähtedega sümboliseerib nende rahvust ja roheline on pühendatud islamile. Nad peavadki ennast Euroopa ja islami ühenduslüliks.

Turiste siin praktiliselt polegi. Kõiki vaatamisväärsusi saame rahulikult omas tempos avastada.

1909. aastal rajati Kaspia mere äärde kolme kilomeetri pikkune promenaad. Eurovisiooni ajaks ehitati see 10 kilomeetri pikkuseks. Eesmärk on ehitada see maailma pikimaks promenaadiks.

Enne lõunasööki saime veel kiire ülevaate 28,5 meetri kõrgusest Neitsitornist, mis on Bakuu kõige tähtsam sümbol. Peale lõunat kiirustasime ajaloomuuseumisse. Selleks hetkeks oli mul informatsiooni üleküllus ja keskendumisega oli suuri probleeme.

See ei olnud veel kõik. Viimasena viidi meid vaibatöökotta, kus nägime, kuidas nobedate näppudega tädid vaipu kudusid.

Uni peaks nüüd küll magus tulema.

Aserbaidžaan

Taaskord üks sihtkoht, mida kuuldes inimesed imestavad, et mida ma sinna ära kaotasin. Kui aus olla, siis ega ma ise ka täpselt tea, aga uudishimu on suur.

Täiesti uskumatu, mis nad oma lühikese vabaduse ajaga teha on jõudnud. Täna Bakuu kesklinnast kaugemale ei jõudnud, aga see, mis õhtuse jalutuskäigu jooksul nähtud sai, üllatas positiivselt. Teist nii puhast linna ei teagi. Siin võiks rahulikult paljajalu käia. Aserbaidžaani pealinn on nagu väike Dubai.

Ei saa mainimata jätta, et kell 23:00 on 23 kraadi ja isegi minusugune külmavares jalutab mereäärsel promenaadil suvekleidis.