Türgi - kauplemine, kebab & saun

Et näha tõelist türgilikku kauplemist, suundusime Suurele turule, kust on võimalik soetada vaipu, nahktooteid, ehteid, keraamikat, vürtse, kuivatatud puuvilju jm. See vist ei üllata kedagi, et tegelikult saab paralleeltänavalt sama kauba mitu korda odavamalt. 

Türgi rahvustoit on kebab, mille valmistamiseks kasutatakse tavaliselt veiseliha, mõnedes piirkondades ka lambaliha. Siit lihtsalt ei saa lahkuda kebabi söömata. Taas tõestatud, et süüa nad teha oskavad ja seda täiesti mõistliku hinna eest ka turistidele pakkuda. 

Saunade buum tekkis Rooma impeeriumi ajal, mil avalikkuse käsutuses olnud hamam kuulus kohustusliku hoonena ka iga mošee juurde. Hiilgeajal oli Istanbulis 237 avalikku sauna. 

Ütlen ausalt, et eelmine hamami kogemus on veel üsna eredalt meeles, aga võtsin ennast kokku ja andsin uue võimaluse. Seda korda valisime teadlikult turistidele mõeldud Çemberlitaşe hamami. Ainuüksi hoone ise on külastamist väärt. Selle 1584. aastal ehitatud hamami on projekteerinud maailmakuulus arhitekt Mimar Sinan. 

Saun on türklaste jaoks palju enamat kui lihtsalt pesemisasutus. See on sotsiaalse läbikäimise ja religioossete rituaalide osaks olnud sajandeid. Ei tea, kas asi on selles, et teadsin, mida oodata, aga see kogemus polnud pooltki nii hull kui eelmine kord. 

Kuigi ilmaga ei vedanud, siis Istanbuli eriline elurütm kutsub ikka tagasi...

Uus linn

Eilse toiduteema jätkuks. Hommikusöögiks söövad nad muna, juustu, oliive, jogurtit, mett ja loomulikult saia. Selline menüü mõningaste täiendustega vaatas ka meile igal hommikul vastu. 

Ärkasime paduvihma peale. Enam ei olnud üldse kiire. Kui lõpuks uksest välja saime, siis suundusime sadamasse. 

Bosporuse väin pole mitte ainult kitsas veelahe kahe mere vahel, vaid siit avanevad mitmed sügavale rannikusse lõikuvad lahesopid. Kuulsaim ja väidetavalt kauneim neist on Kuldsarve laht, mida sageli peetakse ekslikult Euroopa ja Aasia piiriks, kuid tegelikult eraldab see hoopis „uut“ ja „vana“ Istanbuli. Nime on sarvekujuline laht saanud selle järgi, et vesi hakkab täiskuuvalguses kuldselt helkima. 

Ilm oli laevasõiduks jahe, aga kaunid panoraamvaated nägime sellegipoolest ära. 

Tagasi maismaal, jalutame mööda kaluritega ääristatud Galata silda Istanbuli uude ossa. Juba kaugelt paistab Galata torn, mis on oma 63 meetriga üks Istanbuli kõrgemaid. Kuna torni pääsemiseks oli pikk järjekord ja ilm pilves, siis ei hakanud aega raiskama. Torn asub samanimelises kvartalis, mis oli kunagi juutide, genovalaste ja veneetslaste linnaosa. Praegu on siin palju toredaid käsitöö- ja kunstipoode, kus valitseb tunduvalt rahulikum kauplemismeeleolu kui vanalinna basaaridel. 

Romantilisust lisab ajalooline puutramm, mis sõidab piki kaasaegse Istanbuli peatänavat Taksimi väljakuni. Kosmopoliitse peatänava Ǐstiklăli ääres paiknevad ajaloolised majad, saatkonnahooned ja vanad müügipassaažid. Esimest korda siin veedetud päevade jooksul meenus siin see Istanbul, mida mina tean - tohutu rahvamass lihtsalt haarab su endaga kaasa. 

Taksimi väljakult suundume Dolmabahçe palee poole. See 19. sajandi arhitektuuripärl mängis olulist rolli Osmani impeeriumi languses. Otsus ehitada pillavalt luksuslik palee viis riigi pankroti äärele ja lõpuks oli seda võimalik üleval pidada ainult välislaenude abil. 

Kuna olime ajahädas, siis ei hakanud paleesse sisse trügima. Kiirustasime hoopis bussipeatust otsima, et sõita Emirgani parki, kus toimub tulbifestival. Alates 2006. aastast laseb linnavalitsus istutada miljoneid tulpe kõikjale, kus on natukenegi vaba pinda. Minu lemmiklille kodumaal tuleb käia just aprillis, sest seda ilu muul ajal lihtsalt ei näe. 

Kas teadsite, et Türgil ja Eestil on sama rahvusloom. Hunt. Meie teda ei näinud, aga kasse nägime küll. Kõik kassisõbrad, see linn on teie.

Tuttavatel radadel

Kordamine on tarkuse ema. Minu tänase päeva moto. Kiirustasime läbi tulbilise Gulhane pargi Topkapi palee poole, et saaksin kolmandat korda selles hiiglaslikus sultaniresidentsis ringi luusida. Kõik on täpselt nii nagu minu mälestustes. Ainus erinevus seisneb selles, et haaremi aias õitsevad punaste tulpide asemel valge äärega tulbid. 

Tehke, mis tahate, aga minu vaieldamatu lemmik on endiselt basiilikatsistern. Ikka veel ei mahu pähe, et tegemist on maa-aluse veehoidlaga, mis ehitati bütsantslaste poolt piisava veevaru tagamiseks. Tegelikult meenutab see hoopis hiiglaslikku võlvitud sammaskäikudega pühakoda. 

Kiirkäigul said üle vaadatud Vürtsibasaar ja Sinine mošee. Viimasega on natuke pahasti, sest hoones on käimas ulatuslikud renoveerimistööd. Mistõttu imeline İzniki kahhelplaatidest interjöör on suuresti peidus ja vau-efekti seekord ei tekkinudki. 

Õhtupooliku veetsime kokakoolis. Alustuseks natukene toidukultuurist üldisemalt. Paljude Aasia ja Kaukaasia rahvaste traditsioone ühendavat Türgi kööki peetakse Vahemere parimaks. Asjatundjad ütlevad, et siinne köök on maitseainete kasutuselt tasakaalustatuim maailmas. Söögi tegemise traditsioonid ulatuvad Osmani impeeriumi, kus õukonna kokad mõtlesid sultanile iga päev välja uue roa. Siit ka Türgi köögi mitmekesisus. 

Türgis süüakse palju valget leiba ehk meie mõistes saia. Leib on nende kultuuris püha. Suppe süüakse tihti ka hommikusöögiks. Baklažaan on armastatuim köögivili. Rahvas räägib, et neiu, kes ei oska baklažaanist valmistada vähemalt sadat erinevat rooga jääb vanatüdrukuks. Osad peavad Türgit jogurti sünnimaaks. Kõige rohkem armastavad türklased liha, mida valmistatakse kõikvõimalikel viisidel. Rahvuslihaks peetakse lammast, kuid palju pakutakse ka kana- ja loomaliha. Sealiha on pigem haruldus. 

Magustoidud on neil reeglina liiga magusad. Klassika on halvaa, kuid palju süüakse ka värskeid puuvilju. Avastasin enda jaoks baklava ehk siirupiga üle valatud imeõhukesest taignast valmistatud küpsetise, mis võib olla nii pähkli- kui kreemitäidisega. Tänaseni arvasin, et neil on ainult tuhksuhkrus roosilõhna ja -maitsega õudus nimega Turkish Delight, aga nüüd tean, et nad oskavad ka midagi maitsvat valmistada. Kõiki siinseid magustoite iseloomustab see, et üks väike amps tagab suhkru üledoosi. 

Peale kokanduskursust oskame valmistada läätse-tomatisuppi, täidetud baklažaani, dolmad, suvikõrvitsakotletti ning toppida Kreeka pähklit viigimarja sisse. Olles ise seejuures üdini erapooletu väidan, et täiega hästi tuli välja. 

Kõige keerulisem neist pidi olema dolmade valmistamine. Täpsemalt maitsestatud hakklihamassi viinapuulehe sisse keeramine. Siinkohal olgu öeldud, et mida peenemad on dolmad, seda rohkem austad sa oma külalisi. Ei saa mainimata jätta, et asjatundjad ütlesid, et olin selles kõige osavam. Kui kellelgi on vaja dolmade vorpijat, siis andke aga teada.

Istanbul vol3

Miks jälle Istanbul? Et kõik ausalt ära rääkida, siis on päris keeruline leida riiki, kuhu läheb otselend ja kus pole kolmest tüdrukust keegi veel käinud. Sellele mitme muutujaga võrrandile seekord vastust ei leidnudki. 

Kuna aprillikuisest Istanbulist on ainult positiivsed mälestused, siis andsin üsna kiiresti alla. Ja siin ma nüüd olengi. Minu ainus palve oli, et kogeksin ka midagi uut. 

Uudis on juba see, et Istanbulis on tuttuus lennujaam. Kõik on nii värske, et metroo ja raudtee on välja ehitamata. Seetõttu saab turist lennujaamast minema ainult bussi või taksoga. Meil vedas, mahtusime bussi, mis viis otseteed kesklinna.

Majutuse võtsime vanalinna Sultanahmeti väljaku ja Topkapi palee vahetuslähedusse, mis tähendab, et kõik turisti jaoks oluline on kiviviske kaugusel. Täna jalutasime kodulinnaosas. Lisaks maitsvale toidule jäid teele ette kaks maailma kõige tähtsamat kuppelehitist. Ka tulbid on olemas. On küll põhjust ennast homme välja ajada, et see kahe maailmajao piiril asuv hiilgus taas üle vaadata.