Järved

13. sajandist pärineva Scaligeride kastelli jäänused on Sirmione kuulsaim vaatamisväärsus. Kindluse külastamiseks tuleb teha eelbroneering kodulehel, kus on kirjas, et korraga lastakse sisse kuni 30 inimest ja nii iga 45 minuti järel. Nende päevadega on selgeks saanud, et tänastes oludes pole vaja asju hullult ette planeerida. Siin näiteks oli meiega koos ringi kolamas veel täpselt kaks inimest.

Kindlus vallutatud jätsime Sirmione ja Garda järvega hüvasti. Uus järv kõigi oma võludega ees ootamas. 

Kaks tundi hiljem jõudsime sihtkohta. Como on hargikujuline järv, mille uhkuseks on kaunid mäed ning jõukad linnad. Juba sajandeid on Como järve ümbrus meelitanud turiste lähemalt ja kaugemalt.

Bellagiot peetakse maalilise Como järve kõige maalilisemaks kohaks. Ega siis Euroopa kõrgklass ilmaasjata just siia hakanud 19. sajandil oma luksusvillasid rajama. Tuntuim neist on Villa Melzi d’Eril. Kaunis neoklassitsistlik hoone oli hertsog Francesco Melzi d’Eril’i, Itaalia asepresidendi residents, mille juurde kuulub üks esimesi inglise stiilis kavandatud aedu Itaalias.

Põrutasimegi otsejoones järve kolme haru ristumiskohas asuvasse Bellagiosse. Kui autost välja astusin, selgus, et olin kogemata valinud restorani, mis asub legendaarse Villa Melzi kõrval. Nii õnnestus ka see arhitektuuripärl koos oma imelise aiaga ära näha.

Selgeks on saanud, et lõunasööki tasub panustada, sest õhtul võib juhtuda, et tuleb leppida lähimas poes pakutavaga. Etteruttavalt olgu öeldud, et täna just nii juhtubki. Omal nahal kogetud fakt on seegi, et Michelini soovitusega restoranid on tihti soodsamad kui samaväärsed meil koduvabariigis. Kõlab uskumatult, aga nii on.

Kõht maitsvat toitu täis otsustasime teisele kaldale praamiga sõita. Piletid ostetud, ootasime oma korda. Praam tuli ja osad autod lasti peale. Hetk hiljem sõitis praam minema. Peale mõningast hämmingut selgus, et seisime vales järjekorras ja siit saab mitmesse kohta. Nii läksime Varenna asemel hoopis Cadenabbiasse.

Kuna öömaja oli võetud teisele poole järve Dervio lähistele, siis tänu praami intsidendile saime järvele praktiliselt ringi peale tehtud. Mida põhja poole jõudsime, seda lähemale tulid lumised mäetipud ning liiklusmärgid teavitasid, et Šveits pole enam kaugel. Tõdesime, et järve põhjaosa rannik on hõredama asustusega kui lõunaosa rannik, aga looduse iluga pole siin kuskil kokku hoitud. Kirjeldamatu vaatega valge häärber Maison Blanche oli seda pikka sõitu igati väärt.

Ega siin muud teha polegi, kui imetleda mägesid ja järve ning veel kord mägesid ja siis jälle järve. Tõeline puhkus!