Täna võtsime suuna teisele poole ja jõudsime kella 9 paiku Amalfisse. Nii õnnestus enne suuri masse see võimsa mereriigi ajaloo ja algupärase arhitektuuriga linnake ära näha. Tund hiljem oli linn turistide saginat täis. Meie asusime siis juba sidrunite hingeeluga lähemalt tutvuma.
Amalfi on kuulus suurte ja krobeliste sidrunite poolest. Kuni tänaseni arvasin, et siinsed sidrunid on suuremad, kuna neil on paremad kasvutingimused, aga selgus, et see hoopis selline sort. Keskmiselt kaalub üks sidrun 1 kg. Isegi 600 aastased puud annavad korralikult saaki. Kui on hea aasta, siis võid üks puu anda kuni 60 kg sidruneid.
Praegu on viljade korjamise algus. Paari nädala pärast on kõige ilusam aeg, siis hakkavad sidrunipuud õitsema. Kasvamiseks kulub sidrunil 9-10 kuud. Praegu on hinnad kõige soodsamad 2,5 €/kg, sügiseks tõusevad hinnad kuni 7 €/kg. Euroopast välja ei tohi importida ja pole põhjust ka, sest enamus tarbitakse koduriigis ära.
Amalfi rannikul on sidrunifarmid vertikaalsed. Siinkandis lihtsalt on kõik põllud astmelised. See konkreetne perefarm kõrgub näiteks 40 meetrilt 450 meetri kõrgusele mere pinnast. Tänasel päeval on kõige tähtsam ese farmis funikulöör, millega sidruneid ülevalt alla transporditakse. Kuni 1950. aastani korjasid sidruneid ainult naised, nüüd teevad seda tööd eranditult mehed. Täna toimetab farmis kuues põlvkond.
Kui sidrunipuude vahelt treppidelt tulema saime, pakuti meile sidrunilimonaadi ja -kooki. Ma ei ole suurem sidruniarmastaja, aga kook oli täitsa maitsev. Lisaks õpetati Limoncellot valmistama. Selleks läheb vaja nelja komponenti: sidrunikoort, kanget alkoholi, vett ja suhkrut.
Sidrunitarkused kogutud trügisime läbi rahvasumma autosse ja põrutasime Ravellosse lõunasöögile. Kõrvaline Ravello sobib hästi neile, kes armastavad rahu, vaikust ja muinasjutulisi vaateid. Jalutuskäik peaaegu tühjadel tänavatel päädis jäätisepausiga. Taas tõestatud, et kui kuskil üldse jäätist süüa, siis Itaalias.
Saime omal nahal tunda tipptundi Amalfi ranniku moodi. 13 km läbimiseks läks liialdamata poolteist tundi. Kella peale minekuks tuleb siin korralikult aega varuda.
Enne õhtusööki sain hotelli päikeseterrassil suveilma nautida ja siis juba Trattoria da Armantino vol2. Oleme nagu vanad tuttavad ja meid tervitatakse naerusui. Täna on ilm ilus ja väliterrass täitub kiiresti. Broneeringuta naljalt kohta ei saa. Samal ajal on teised ümberkaudsed restoranid tühjad. Tasub kuulata kohalike soovitusi. Aitäh Brunole Sorrentost. Ei saa välistada, et tulen siia kunagi tagasi.
Amalfi ranniku köök on täis värskeid maitseid, tomateid, sidruneid ja mereande.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar