Pühapäev, 24. aprill 2022

Veinimõis & Napoli

Amalfi ranniku teevad meeldejäävaks kaljudel rippuvad linnakesed, sidruni- ja oliivipuud ning helesinine meri. Võiksin siia kauemaks jääda, aga on aeg edasi liikuda.

Kui itaallased kutsuvad veinile, siis võib juhtuda, et satud hoopis kontvõõraks veinimõisa avamispeole. Võimalik vaid Itaalias.

Eriti tore oli see, et jõudsime kohale enne kutsujat. Seisime seal nagu peata kanad, arutades kas oleme ikka õiges kohas. Oma teada tulime tavalisele veinimõisa tuurile, aga kohale jõudes oli õu rahvast täis ning küsimuse peale, et mis siin toimub ja kas oleme ikka õiges kohas, saime vastuseks, et tutvustame täna oma uut veini ja koos sellega avame mõisa. Hiljem selgus, et olime sattunud jutule mõisa omaniku endaga. Igal juhul kutsuti meid lahkelt sisse ja paluti tunda nagu kodus. Sellist asja ei lase ma endale küll mitu korda öelda. Vähemalt olin kleidi selga pannud vastupidiselt mõnele teisele. Elu nagu filmis.


Lisaks veinile saime osa maitsvast toidust, kontserdist ja lõbusast seltskonnast. Hoolimata sellest, et kõnedest aru ei saanud, on näha, et inimesed naudivad elu. Neile pole mingi probleem pühapäeval kell kaks tants ja laul üle võtta.

Üks kohustuslik käik veel. Napolis lihtsalt peab pitsat sööma. Enne veel kiire jalutuskäik pitsa sünnilinna südames – Plebiscito väljak, Umberto I galerii, San Carlo ooperiteater ja kuningapalee. Kõik on täpselt nii nagu mäletasin.

Vaatamisväärsused nähtud sain rahuliku südamega pitsat sööma minna. Pitsarestoran Starita a Materdei on autentne ja kohalike seas populaarne. Järjekord ukse taga ei lõppenudki otsa. Meil oli siseinfo, et tellida tuleb marinara starita pitsat ja fraticellisid. Grazie!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar