Hommikul tuli miljonivaade otse voodisse. Mingi nurga alt paistsid ka lumised mäetipud. Üldse ei kiirustanud ärkama. Poleks tõusnudki, kui ei oleks pidanud hakkama lennujaama poole sõitma.
Enne veel tõenäoliselt selle aasta viimane suvine õues söömine Bergamo südames. Päike oli sedakorda tähtsam kui tärnidega restoran. On ikka mõnus küll, kui oktoobrikuu viimasel päeval saab lõunatada ilma suusamütsi ja karupüksteta. Mõnele riigile kohe on antud ja kuhjaga.
Tunnistan ausalt, et sisimas isegi lootsin, et härra minister võiks jälle kõik otselennud ära keelata. Nii saaksin siia paradiisi kauemaks jääda...
Statistikast nii palju, et seitsme päevaga sai maha sõidetud 1300 kilomeetrit. Autos istutud tunde kogunes täitsa palju, aga asi oli seda väärt.
Lõpetuseks. Mina küll julgustan reisima. Tuleb arvestada mõningaste ebamugavustega ja natuke teistmoodi elukorraldusega ning rohkem peab mõtlema, et kuhu minna ja mida teha. Samas hullult ette planeerida ei ole mõistlik, sest isegi tundidega võib olukord kardinaalselt muutuda. Meie olime paindlikud ning jäime väga rahule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar