Positano

Tänaseks lubas 24/7 paduvihma. Kui hommikul silmad avasin, polnud aga sadu kuskil. Mitte midagi tegemise plaanile tuli restart teha ja tekkis mõte Positanosse minna. Väidetavalt on tegu ühe rahvarohkeima kohaga Amalfi rannikul. Olime valmis kõigeks. Samas on teada ka, et normaalne turist magab kauem ja naudib hommikusööki pikemalt. Nii õnnestuski natuke peale kella 9 leida parkimiskoht Positano südames otse Santa Maria dell’ Assunta kiriku kõrval.

Ise ka ei usu, aga siin me oleme. Paljudest filmidest nähtud ja raamatutest loetud Positanos. Teisi meiesuguseid veel pole. Kõik kitsad tänavad on tühjad ja rannaski tervitab ainult tuul. Sellest, et kohe läheb mölluks annavad märku poemüüjad, kes valmistuvad suveniiripoodide uksi avama. Kes siis ei tahaks sidrunitega uut kleiti või uusi plätusid Made in Italy.

Oleme kõikjal teistest paari sammu võrra ees. Mulle väga meeldib hommikuselt unine Positano. Läks ainult 15 minutit ja linnapilt oli sootuks teine. Tänavad täitusid turistihordidega ja meil tekkis soov põgeneda. Aga kuhu?

Kunagi enne laussajust ilmaennustust oli plaanis matkata nn kuningate teel Agerolast Positanosse. Kuna juba Agerolas olla imelised vaated, siis mõtlesime, et kontrollime üle, kas ikka on. Sisimas on mul hea meel, et täna matkaks ei läinud. Jalad on eilsest ainult natukene kanged. Kui mööda kaljuserval looklevat teed lõpuks üles jõudsime, oli nähtavus null ja tuul kogus tuure. Ja nüüd ta siis lõpuks tuli, see kauaoodatud paduvihm. Vaated jäid nägemata ja tõdesime fakti, et hea on, et matkama ei läinud.

Mis sa vihmaga ikka muud teed, kui sööd mõnes toredas kohas ja kujutad ette, milline imeline vaade siin ilusa ilmaga olla võiks.

Peale lõunauinakut vaatasime üle Praia lahesopi, kus muuhulgas asub Trattoria da Armandino. Vanahärra Armandi isiklikult võtab kõigilt tellimuse. Nii tore kogemus, et panime homseks ka laua kinni. Minu soovitus on sellel kohal igal juhul olemas!