Nagu lubatud oli, siis kaks saia ja oma aia apelsinidest värskelt pressitud mahl toodigi voodisse. Ei midagi üllatavat. Selline ongi hommikusöök Itaalia moodi. Kui šokolaadi-croissant’i suutsin ära süüa, siis suhkrusaia pakkisin kaasa. Ei või iial teada, millal jälle süüa saab.
Täna jalutasin mineviku radadel. Lõpuks ometi õnnestus aastasadadeks 6-7 meetrise tuhakihi alla mattunud Pompeis ära käia. Reisikirjad soovitavad, et mine kohale avamise hetkeks, siis saad suuremate massideta antiiklinna varemetes ringi uudistada. Kuna istusime Sorrentos ummikus, siis jõudsime Pompeisse 15 minutit peale kella 9. Õnneks olime piletid veebist ette ostnud ja nii pääsesime järjekorrata kiiresti sisse.
Jalutuskäik vanade roomlaste radadel toob üllatavalt hästi välja sajandite taguse maailma: elamud, saunad, teatrid, ärid, hotellid, tänavavalgustid, liiklusmärgid. Suur Vesuuv kõrgub otse Pompei varemete kohal.
Tund hiljem olid turistid Pompei vallutanud. Ma ikka ei ole suurte rahvahulkade inimene. Natuke üle kahe tunni suutsime sammaste, kivimüüride ja inimeste vahel vastu pidada, siis tekkis tahtmine üks kohalike poolt soovitatud Sorrento poolsaare tipus asuv privaatrand Baia di Ieranto üle vaadata. Täna ei ole küll rannailm, aga sobib hästi matkamiseks. Just see, mida vaja.
Teel avastasime, et sööma peab ka. Nii sattusime alustuseks Marina del Cantone’sse Mary rannarestorani. Toit on super ja teenindus ka. Sellise surfi ilmaga tulevad siia ainult põhjamaise karastusega eestlased. Kuna tahtsime õues istuda, siis tuli kotist jope välja otsida.
Peale tiramisud olin valmis matkaks. Kokku läbisin ainult neli kilomeetrit, aga tunne on nagu oleksin maratoni jooksnud. Mitte et ma päriselt teaks, mis tunne see on. Kui minnes läks tee valdavalt allamäge ning pool aega tegelesin pildistasime ja uudistamisega, sest iga järgmise nurga taga oli veel parem vaade. Tagasiteel tegin täpselt null pilti. Mööda konarlikke kivitreppe ja muud sarnast üles ronida oli katsumus omaette. Tegelikult on mega kogemus ja kindlasti külastamist väärt ettevõtmine. Õppige minu vigadest ja võtke vesi kaasa. Olgu öeldud, et meil vedas, kuna saime olla ainsad nii rannas kui ka teel sinna ja tagasi. Ideaalne vaheldus hommikusele rahvamassile Pompeis.
Costiera Amalfitana ehk Amalfi rannikutee on kindlasti Itaalia kauneim, piki rannikut kõrgel mere kohal kulgev maantee. See on vaatamisväärsus omaette. Kindlasti kohustuslik sõita ja soovitavalt valges. Hoolimata sellest, et tee on kitsas, tihti tekivad ummikud ning linnade juures on teeääred tihedalt täis pargitud, on selles kõiges oma võlu. Mäletasin valesti, et itaallased on liikluses kärsitud. Otse vastupidi, nendega võrreldes on eestlastel närvid läbi. Täiesti normaalne on, et kui keegi pargib või teeb muid manöövreid nii, et paneb kogu liikluse minutiteks seisma, siis teised ootavad kannatlikult. Kordagi ei kuulnud signaalitamist. Meil eestlastel on siit ikka kõvasti õppida.
Järgmised kolm päeva elame kahe kuulsa linna Positano ja Amalfi vahel asuvas Furores. Hotell „voolab“ mööda kaljut ülevalt alla. Iga tuba on eraldi korrusel ja õuest läheb trepp alla mereni välja. Lained loksuvad vastu kaljut ja vaade on võrratu.
Täna on tunne nagu elaksin telgiks, sest lained möllavad nii kõvasti nagu polekski kiviseinu vahel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar