Täna on Itaalias vähemalt üks maakond, kus saab peale kella kuut süüa. See selgus muidugi eile õhtul peale seda, kui täis kõhuga Riva del Gardasse jõudsime. Üllatus oli seegi, et Garda järve põhja osa asub Trentino-Alto Adige maakonnas, kus on oluliselt leebemad reeglid kui mujal riigis.
Põhjusega öeldakse, et hommik on õhtust targem. Ärgates avastasin ennast kõrgete mägede ja Itaalia suurima järve vahelt. Riva del Garda on imeline pärl Garda järve loode osas. Siiani arvasin, et Garda on surfarite ja jalgratturite paradiis ja minul siia asja ei ole. Täiesti vale ettekujutus. Isegi oktoobrikuu eel-eelviimasel päeval on siin meie mõistes suviselt soe. Ja ilus on ka.
Jalutuskäigule Riva del Garda promenaadil järgnes matk mööda Busatte-Tempesta matkarada. Tõusime kohati päris kõrgele. Vaated järvele ja alla linnale võtsid sõnatuks.
Statistikast nii palju, et läbisime kuus kilomeetrit. Aega läks natuke alla kahe tunni ja võtsime 261 tõusumeetrit. Numbrites pole kuigi palju, aga ära väsitas küll. Mask aitas sellele korralikult kaasa.
Siinkohal olgu öeldud, et kahe kuu taguse ajaga võrreldes on mask muutunud kohustuslikuks peaaegu kõikjal. Lisaks kauplustele ja restoranidele tuleb maski kanda ka tänaval. Maskis on teiste hulgas ka jalgratturid, jooksjad ja isegi looduses matkajad. Isiklikus autos ja toas ei pea maski kandma.
Peale matka sõitsime järve ida poolset külge pidi lõunasse ning jõudsime päikeseloojanguks Sirmionesse. Linn asub samanimelisel poolsaarel, mida ühendab Garda järve lõunakaldaga kitsas maakael.
Kui kella kuueks oli kõht korralikult pitsat ja kala täis, siis tegelesime majutumisega. Kui uksest taas välja astusin, lõid kirikukellad seitse korda. Siin on lisaks söögikohtadele suletud ka kõik poed. Liialdamata saab väita, et kella seitsmeks on linn välja surnud. Polegi nagu Itaalia. Teadjamad väidavad, et tavaolukorras on tegemist selle kandi ühe suurima turismikeskusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar