Sorrento

Olen Amalfi ranniku kohta kuulnud ainult kiidusõnu. Põhjusel või teisel pole ise Napolist ja Capri saarest kaugemale jõudnud. Asungi nüüd seda viga parandama.

Lennuk maandus Napolis korraliku hilinemisega. Kuna aega oli kulunud piisavalt, siis sõitsime otsejoones Sorrentosse. Alustuseks jalutasime vanalinna kitsastel tänavatel, mida ääristavad sidrunite ja Limoncello pudelite letid. Kollaste lettide vahele on eksinud ka mõned nahktoodetega kaubitsejad. Enam pole kahtlustki, et olen jõudnud Itaaliasse. Praegu on siin ilusaim aeg, kõik õitseb. Peaväljakult mere poole jalutades sattusime imelisse õisi täis aeda, mis viis ühe hotelli terrassile, kust üle mere paistab ka kurikuulus Vesuuvi mägi.

Õhtusöögiks olime broneerinud laua Lorelei restorani. Teenindus ja maitsed - perfetto! Kui tavaliselt tuuakse lauda menüü ja joogikaart, siis siin toodi lisaks ka õlikaart. Selles vallas esmakordne kogemus. Ei osanudki kuskilt otsast alustada. Kas valida pudeli, maakonna, lõhna või hoopis värvi järgi. Peale pikemat arutelu sai valitud õli, mille kohta on kirjutatud nii: emerald green with subtle shade of temperature yellow. Kõlab ju ilusti. Täna läks nii hästi, et magustoit ei mahtunudki. Nagu siinkandis kombeks, siis koos arvega toodi kõigile pits Limoncellot.

Öömaja Bruno ja tema proua juures on kogemus omaette. Sellist külalislahkust ei kohta just tihti. Tulles pakutakse soovijatele tass kohvi ja antakse tuppa kaasa pudel Itaalia vahuveini ehk spumantet, saad valida kuiva ja magusa vahel ning hommikusöök lubati voodisse tuua. Puhkus on päriselt alanud.