Hüvasti, Provence!

Hommikul pakkisime asjad ja jätsime hüvasti Aix-en-Provence’iga. Teel lennujaama tegime peatuse Avignonis – paavstide linnas, mille ajalugu on muljetavaldav.

Iidsetel aegadel oli Avignon päris pealinn. Mitte küll Prantsusmaa oma, vaid osa Püha Rooma Keisririigist. 14. sajandil kolis siia paavst Clement V, tuues endaga kaasa kardinalid, kaupmehed ja diplomaadid. Linnast sai kogu kristliku maailma süda tervelt 72 aastaks.

Kuigi Avignoni ajalugu ulatub kaugesse roomlaste aega, köidab enim siiski Paavstide palee. See imposantne ja muljetavaldav hoone meenutab aega, mil kogu Euroopa süda tuksus just siin, Rhône’i jõe kaldal.

Kui vanalinna müüride vahelt tulema saime, siis vaatasime üle ka kuulsa pooliku Pont Saint-Bénézeti silla.

Nii lõppebki meie seekordne Provence’i peatükk – päikese, veinide ja lavendliväljade maal. See on paik, kuhu südamega jääd ja kuhu alati tagasi tahaks tulla. Ainult et järgmine kord kindlasti koos sääsetõrjega. 🙈

Aix-en-Provence

Hommikul tegime jalutuskäigu vastassuunas tavapärasele – lihtsalt selleks, et linna teise nurga alt näha. Ülejäänud päeva veetsin hotellis, sest kerge tõbi andis endiselt tunda ja basseini ääres puhkamine tundus sel hetkel maailma parim mõte.

Vahel ongi vaja lihtsalt olla. Mitte midagi teha ja mitte kuhugi kiirustada. 

Aitäh, Villa Saint Ange! 💕

Provence on paik, mis ei suru end peale, vaid lubab rahulikult kulgeda. Ta õpetas, et ilu peitub lihtsuses, et parimad hetked sünnivad siis, kui plaane pole, ja et aeg, mis näiliselt seisab, pole kunagi raisatud – see on kingitus.

Cézanne’i jälgedes

Olen seda meelt, et kui Euroopas reisida, siis pole vaja kogu elamist igaks juhuks kaasa tassida. Kui midagi puudu on, saab ju alati osta. Täna tuli seda põhimõtet praktikas rakendada. Ärkasin kurguvaluga ja pärast hommikusööki leidsin end apteegist, kust sain kõik vajaliku ja rohkemgi veel.

Oleme kaks päeva paiksed olnud, aga täna otsustasime jälle natuke ringi sõita. Kohalike soovitusel võtsime suuna Bimont’ tammi poole, kust avanevad imelised vaated ja saavad alguse paljud matkarajad. Tasub ikka kohalikke uskuda!

Siit paistis ka kaljune Sainte-Victoire’i mägi – kunstnik Paul Cézanne’i suurim inspiratsiooniallikas. Ta maalis seda lugematu arv kordi.

Edasi sõitsime mööda legendaarset Route Cézanne’i. Teed, mis ühendab Aix-en-Provence’i ja Le Tholoneti küla. See pole lihtsalt üks ilus maantee, vaid ainus tee Prantsusmaal, mis on kantud ajalooliste monumentide nimekirja. Seda põhjusega, sest vaated on siin erakordsed.

See ongi see sama tee, kus Cézanne seisis molbertiga ning jäädvustades oma kodukandi mägesid, oliivisalusid ja valguse muutlikkust. Alates 2022. aastast on Route Cézanne osa rahvusvahelisest Impressionism Routes võrgustikust, kuhu kuuluvad Euroopa suurimaid kunstnikke inspireerinud paigad.

Jalutasin ka ühel lavendlipõllul, mis praegu, oktoobris, küll ei õitsenud, aga isegi ilma lillade laineteta oli see võluv. Provence’is on ilu igal sammul, isegi lavendlita lavendlipõllul.

Lõunaks olime tagasi hotellis ja nautisin fine dining restoranis kokakunsti meistriteoseid – soolakoorikus küpsetatud vasikaliha ja maailma parimat kohvisufleed.

Õhtusöögiks suundusime taas Ramose restorani – kindla peale minek ja mis peamine, et süüa saab enne kella seitset.

Aix-en-Provence

Pärast mitut seikluslikku päeva Provence’is otsustasime võtta paar autovaba päeva, et lihtsalt olla ja puhata.

Hommikud algasid rahulikult: pikemalt hommikusööki nautides ja aknast välja vaadates, kuidas päike vaikselt üle kivikatuste tõusis.

Kella üheteistkümneks olime juba tuttaval rajal vanalinna poole teel. Jalutasime muuhulgas mööda tänavaturge, kus müüdi värskeid viinamarju ja lavendlit, ning suundusime mõnda mõnusasse kohta lõunat sööma.

Seejärel naasime hotelli ja suundusime basseini äärde, kus olime enamasti ainsad mõnulejad. Vesi sillerdas, õhk oli soe ja ümberringi valitses täielik rahu.

Kuna tahtsime õhtust süüa varem kui prantslaste tavapärane kell seitse, hakkasime otsima kohti, mis oleks varem avatud. Eile leidsime ühe sushi putka, kus õues söömine oli puhas nauding. Ilm oli nagu Eesti suvi oma parimatel päevadel.

Täna avastasime lõpuks, et meie lemmikrestoranis Ramos saab samuti süüa enne kella seitset – tõeline haruldus Prantsusmaal!

Nii olimegi juba kella kuueks hotellis tagasi, mis tundus peaaegu nagu lotovõit.

Aix’is on mingi eriline rahu. Päevad kulgevad omas tempos, aeg venib ja päike paitab nii, nagu ainult Lõuna-Prantsusmaale omane.

Cassis – tagasi mere ääres

Kuigi ärgates polnud veel ühtegi plaani, tekkis hommikusöögi lauas tore mõte – võiks üle vaadata koha, mis on mulle siin kandis juba ammu armsaks saanud, Cassise. Mõeldud, tehtud.

Sadamas müüakse värsket kala, terrassidel istuvad inimesed naudivad sooja ilma ja merekohinat. Vahemere kaldal jalutades meenus, kuidas kord siin samas pargipingil pikka saia ja foie gras’d sõime ning hiljem kaluripaadiga merele läksime. Kõik tundus nii tuttav ja samas nii ajatu.

Enne tagasiteele asumist sõime roosikujulist jäätist, sest täna oli lõpuks tõeline suvepäev. Päike küttis mõnusalt, meri sädeles ja kõik oli täiuslik.

Pärast lõunasööki Aix-en-Provence’i vanalinnas jalutasin läbi inimmasside tagasi hotelli, kus sain lõpuks jälle aja maha võtta, basseini ääres peesitada ja niisama olla.

Arles

Pärast hommikusööki sõitsime Arles’i – linna, kus ajalooline arhitektuur on hämmastavalt hästi säilinud. Pole ime, et just see maaliline paik inspireeris Vincent van Goghi nii sügavalt, et ta lõi siin aastatel 1888–1889 üle 300 maali ja joonistuse.

Van Goghi radadel jalutades sattusime pooljuhuslikult ühte sisehoovi. Selgus, et just siin asus haigla, kus kunstnik toibus närvivapustusest ja maalis ühe oma kuulsaima teose – "Le Jardin de l’hôpital à Arles". Tänapäeval kannab paik nime Espace Van Gogh, kus tegutsevad linna raamatukogu, näitusesaalid, väikesed poekesed ja kohvikud. Sisehoov on täis värve ja rahu – nagu tema maal oleks ellu ärganud.

Arles’i peamised vaatamisväärsused jutustavad selle kirevast ajaloost. Linna asutasid VI sajandil eKr kreeklased (või mõnede allikate järgi hoopis liguurid), hiljem valitsesid siin keldid, foiniiklased ja lõpuks roomlased. Just roomlaste ajast on säilinud linna kuulsaimad ehitised – linnamüür, antiikteater, amfiteater ja võidukaar.

Kui olime need vaatamisväärsused üle vaadanud, otsustasime korraks jõe äärde tuult trotsima minna. Selgus aga, et see tahtis meid endaga kaasa viia – nii et põgenesime targu tagasi vanalinna paksude kivimüüride vahele.

Pärast lõunasööki sõitsime tagasi Aix-en-Provence’i, kus tuul oli lõpuks vaibunud ja sai rahulikult basseini ääres peesitada. Tõeline Eesti suvi Provence’is – isegi sääsed olid kohal!

Kuigi plaanisime õhtustada hotelli restoranis, otsustas meie pere kõige noorem liige, et tuleb hoopis munakividele kärutama minna. Nii jõudsime taas eilsesse jaapani restorani, kus tellisin täpselt sama angerjaga riisikausi nagu eilegi. Lihtsalt nii hea oli, et teisiti ei saanud.

Puhkus

Öösel ärkasin tormituule peale, mis pani vana maja uksed kääksuma ja tõi tuppa karget jahedust. Oli tunne, nagu magaks telgis – veidi salapärane ja rahustav. Selleks ajaks olid ka peohelid akna taga vaibunud.

Hommikusööki alustasin kolme hiiglasliku croissant’iga. Aga kus siis veel, kui mitte Prantsusmaal. Siin on see mitte ainult lubatud, vaid lausa kohustuslik.

Lõuna paiku algas pulmapidustuste kolmas päev, seekord brunch’i ja basseinipeoga. Tuul polnud küll veel vaibunud, kuid päike säras ning küpresside vahel asuvas välibasseinis valitses imekombel täielik tuulevaikus. Vapramad põhjamaalased ujusid, teised nautisid päikesepaistel elavat muusikat ja mõnusat olemist.

Lõpetuseks said kõik külalised kingituseks Provence’i stiilis punutud koti ja pudeli selle sama veinimõisa roosat veini. Liialdamata, kõik oli nagu filmis. Või isegi parem.

Aitäh, Liisa ja Henrik! 💕

Kui juba siia kanti tulla, siis tuleb ikka veidi kauemaks jääda. Millal siis veel suve pikendada, kui mitte nüüd? Nii võtsimegi suuna La Coste veinimõisa poole. Seal ootas mind isiklik äratundmisrõõm, sest just nende samade viinapuude vahel jalutasin ka 2017. aastal, nautides kunsti ja vaateid, mis on sama lummavad ka täna.

Sealt viis tee edasi Aix-en-Provence’i, kus olen korduvalt käinud, aga see linn kutsub alati tagasi. Seekord jään siia nädalaks – väljateenitud puhkus algab nüüd ja kohe.

Kuigi tuul ei tahtnud vaibuda, otsustasime õhtusöögile ikkagi jalutada, umbes kilomeetri kaugusele linna südamesse, vaid mõne sammu kaugusele peatänavast. Pühapäeva tõttu olid enamik restorane suletud, kuid hotelli soovitus osutus tõeliseks pärliks. Jaapani restoranis Le Yen Koï sõin maailma parimat riisikaussi angerjaga. Olgu öeldud, et angerjaga siin ei koonerdata ja järjekord ukse taga ei tahtnud lõppeda.

Pulmad Provence'is

Ärgates avasin akna, kust kostis linnulaul ja paistis päikesetõus, mis valgus vaikselt üle küpresside ja viinamarjapõldude. Õhus oli veel karget jahedust, mis kõigi ennustuste kohaselt pidi päeva peale muutuma täiuslikuks suvesoojuseks.

Mõisa kõrvalhoone kööki oli püsti pandud pop-up ilusalong, kus keerlesid lokitangid ja ripsmetušid, samal ajal kui peamaja köögilaua ääres joodi alles hommikukohvi ja vahetati eilseid muljeid.

Soengu ja meigi vahepeal õnnestus mul põigata kõrvalküla Ansouis’ tänavatele. Vaikne ja romantiline paik, kus kivimajad kumasid päikese käes kuldselt. Astusime sisse ka kirikusse.

Pealelõunaks oli viimanegi pilv kadunud ja päike lõõmas lagipähe. Sadakond pidukleitides ja tumedates ülikondades põhjamaalast otsis varju. Kõik, mis järgnes, oli nagu lõik romantilisest armastusfilmist – imeliste inimeste imeline pidu imelises kohas, imelise looga. Kõik tundus korraga nii ehe ja samas täiesti ebamaine.

Ka õhtusöögilauas oli kõik detailideni läbi mõeldud. Isegi lauakaunistusi sai süüa. Kui su ees seisavad hiiglaslikud viinamarjakobarad, otse kõrvalpõllult korjatud, oleks patt neid raisku lasta – ikka tuleb ära süüa. Nii tegimegi.

Isegi hommikusöögiks pakuti meile sama põllu viinamarju. See oli justkui Provence’i viis öelda: “Tere hommikust, elu on ilus!”

Õhtu sulas vaikselt öösse. Muusika kõlas pehme ja rahulikuna, tuul mängis puulehtedes ja kuskil klirisesid klaasid. Uinusin nende helide saatel – väsinuna, õnnelikuna ja tänulikuna.

"Soirée en Provence” ehk õhtu Provence’is

Hommikul astusin lennukisse ja vaid kolm tundi hiljem tervitas mind Avignoni lennuväljal suvine soojus. Mõnus vaheldus Eestisse ootamatult saabunud sügisele. Kui tahad teada, miks sadakond eestlast selleks nädalavahetuseks just Provence’i on kokku sõitnud, siis loe edasi…

Alustuseks kiire lõunasöök ühes tüüpilises Prantsuse külakeses nimega Châteauneuf-de-Gadagne. Värske baguette, oliivid, külm vesi ja päikesest soojad tomatid – lihtne, aga täiuslik algus puhkusele.

Seejärel suundusime edasi Sannese poole, kus meid ootas samanimeline veinimõis. Kuigi inimesed olid kusagil askeldamas, tervitas meid köögilaual maaliline segadus – pikad saiad, rohelised salatilehed, oma aia viinamarjad ja poolik pudel šampanjat. Viimased jäid küll pildilt välja, aga selge oli see, et oleme kohale jõudnud.

Kui lõpuks oma tuppa jõudsin, püüdis pilku ootamatu detail – WC-pott. Jah, just see! Oma välimuselt täiesti autentne, meenutas see nii mõnelegi lapsepõlve suvesid Saaremaal, kus “asjaajamine” toimus laudas asuvas kuivkäimlas. Siin polnud küll mingit kuivkäimla hõngu, pigem ikka vallatu interjöörilahendus, mis sobis ideaalselt viinamarjapõldude vahel asuvasse vanasse mõisahoonesse.

Jalgu seinale visata ei saanudki. Tuli hoopis suviselt pidulik kleit selga panna ja uuesti autosse istuda, sest kutsel seisis “The Night Before – Soirée en Provence”. Nii algas üks muinasjutuline pulmafestival maailma kõige romantilisemas paigas.

Lisaks maitsvale toidule ja heale seltskonnale viis programm meid ka jalutuskäigule läbi Provence’i ühe võluvaima küla. Kujuta ette – sajapealine eestlaste kamp vallutamas Lourmarini munakivitänavaid. See kõik oli nagu filmis! Kui küla keskel kohtusime samaaegselt pulmi pidava kohaliku pruutpaari seltskonnaga, oli tunne tõesti meeliülendav.

Lourmarin ise on kindlasti külastamist väärt – ronivate viinapuudega kaetud fassaadid, armsad butiikhotellid, väikesed kohvikud, poed ja loss.

Õhtul, pärast kõike seda melu ja ilu, tõmbas mõis meid tagasi maaelu vaiksesse lummusesse.

Suvised pärlid koduvabariigis: Karepa ja Villa Dombrovka

Mõned arvavad, et suve nautimiseks tuleb osta lennupilet, pakkida kohver ja põrutada maailma teise otsa, kus palmid õõtsuvad ja kookospähklid pähe kukuvad. Mina usun, et vahel piisab vaid autosse istumisest ja kaardil ühe väikese täpi otsimisest. Mõni neist täppidest on kohe eriti kuldne ja see, mille täna leidsin, asub Lahemaa rahvuspargis, Karepal.

Just see on ehe näide sellest, miks mina ilma mõjuva põhjuseta suvel Eestist eemale ei kipu. Millal siis veel, kui mitte praegu, nautida kõike seda, mida kodumaa meile pakub?

Üks eriline suvepärl peidab end Villa Dombrovkas, kus tundsin end nagu kuninga kass paradiisis. Külalislahkus, mille soojus ei kao ka pärast lahkumist, maitseelamused, mis jäävad pikalt meelde ja villa ise – stiilne, hubane ning viimse detailini hoolikalt läbimõeldud.

Siia tulen kohe kindlasti tagasi. Kuigi kiusatus on seda kõike vaid endale hoida, siis olen seda meelt, et häid asju tuleb ikka teistega jagada. Seega soovitangi seda “kuurortielu kalurikülas” kogemust kõigile, kes otsivad rahu, ilu ja killukest luksust Eestimaa suves.

Canterbury

Enne kojulendu tegime veel viimase peatuse Canterbury’s – linnas, kus ajalugu, vaimsus ja Inglismaa väikelinlik võlu põimuvad ainulaadseks tervikuks.

Jalutasime läbi keskaegse vanalinna, kus kitsad tänavad ja ajaloolised hooned loovad ajatult lummava õhkkonna. Canterbury on tuntud oma kristliku tähtsuse ja rikkaliku kultuuripärandi poolest. Linna krooniks on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Canterbury katedraal, üks Inglismaa olulisemaid usukeskusi, mis on olnud palverändurite sihtpaigaks aastasadu.

Lõunatasime Westerham’is ühes vanas panga hoones, mis on tänaseks muudetud hubaseks restoraniks. Ehe näide sellest, kuidas britid oskavad väärika ajalooga hoonetele uue elu anda.

Viimased hetked Inglismaal andsid veelkord kinnitust, et elu väljaspool Londonit pakub tõelist avastamisrõõmu. Neile, kes ei ihka pealinna rahvamasside saginat, on Lõuna-Inglismaa maapiirkonnad ideaalne paik, kus kogeda rahu, ilu ja kohaliku elu ehedust.

Tagasi vaadates tundub, nagu oleksime mööda Inglismaad tiirutanud mitu nädalat, kuigi tegelikkuses mahutasime seitsmesse päeva ligi 2000 kilomeetrit, kümneid peatusi ja rohkelt toredaid emotsioone.

Olgu veel öeldud, et vasakpoolne liiklus ja teistsugused mõõtühikud tekitasid algul veidi segadust, ent sellega harjusime kiiremini, kui oleksime osanud arvata.

Cambridge ja "ABBA Voyage"

Peale hommikusööki istusime taas autosse ja võtsime suuna Cambridge’i. Minu jaoks on tegu taaskohtumisega, sest 12 aastat tagasi õnnestus mul seda ajaloolist ülikoolilinna esmakordselt külastada.

Cambridge on kuulus oma ülikooli ja akadeemilise pärandi poolest. 1209. aastal asutatud Cambridge’i Ülikool kuulub maailma vanimate ja mõjukaimate sekka. Kolledžid nagu King’s College, Trinity College ja St John’s College on arhitektuurilised meistriteosed, mille väärikus ja ilu jutustavad lugu sajanditepikkusest haridustraditsioonist.

Cam’i jõgi, mida mööda saab sõita traditsiooniliste paatide ehk puntidega, pakub kauneid vaateid kolledžite tagahoovidele ja lopsakatele aedadele – piirkonnale, mida tuntakse kui The Backs. Seekord jätsime paadisõidu vahele ning kulgesime hoopis rahulikult jalgsi mööda jõe kallast, nautides ajaloolist atmosfääri ja kolledžite väärikust.

Jalutuskäigu lõpetasime Midsummer House’i restoranis, kus kogesin maitsvat kulinaarset elamust.

Õhtuks suundusime Londonisse, kus ootas ees hoopis teistsugune kogemus – "ABBA Voyage". See ei olnud lihtsalt kontsert, vaid visuaalselt rabav ja tehnoloogiliselt innovaatiline elamus, kus nostalgia ja digimaagia ühinesid üllatavalt liigutaval viisil. Kogu saal elas muusikale kaasa – justkui oleks ansambel ABBA ise taas laval. See show jääb pikaks ajaks meelde.

Perekond Crawley'i radadel ja Oxfordi akadeemiline võlu

Ärgates oli väljas kõigest kolm kraadi sooja. Tundub, et talvemantel ei olegi asjata kaasa võetud. Enne hommikusööki otsustasin proovida midagi kohalikku ja tegin paar lööki inglaste kroketit. Pall osutus oodatust raskemaks ja veeres palju vähem kui eeldasin.

Peale hommikusööki sõitsime Highclere lossi, mis on tuntud ka kui perekond Crawley’i kodu menuseriaalist "Downton Abbey". Paari päeva eest selgus, et loss polegi igapäevaselt külastajatele avatud, vaid ainult loetud kordadel kuus, sest tegemist on eraomandis oleva hoonega. Meie õnneks juhtus just täna olema üks neist päevadest, kuid kodulehelt selgus kurb tõsiasi, et piletid on ammu välja müüdud. Otsustasime siiski kohale minna ja lootsime heale õnnele. Imekombel saimegi piletid. Juba ainuüksi vaade parklast sellele legendaarsele hoonele tegi südame soojaks, aga pääs lossi tuurile oli tõeline jackpot. Kuigi siseruumides on pildistamine keelatud, siis hoones ringi jalutades meenuvad nii mõnedki hetked seriaalist. Käik Highclere’i on "Downton Abbey" fännile kahtlemata kohustuslik.

Järgmiseks võtsime suuna Oxfordi – linna, mida tunnevad hästi kõik krimiseriaalide austajad. Just siin kandis ajasid asju inspektorid Morse ja Lewis.

Enne nende radadele asumist lõunatasime Oxfordi äärelinnas ühes prantsuse restoranis. Maitsesime karulaugu-mädarõika-angerja suppi ning selgus, et vana hea lumepallisupp pärineb tegelikult prantsuse kokakunsti klassikast.

Seejärel suundusime jalutuskäigule läbi Oxfordi ajaloolise linna. See “unistavate tornide linn” on kuulus oma maailmatasemel ülikooli ja rikkaliku ajaloo poolest. 12. sajandil asutatud Oxfordi Ülikool on vanim ingliskeelne ülikool maailmas ning selle kolledžid on arhitektuurilised pärlid – justkui ajamasinad, mille kivimüüride vahel voolab sajanditepikkune akadeemiline vaim. Üks külastatumaid paiku on Christ Church College, mille katedraal on ühtlasi ka Oxfordi piiskopkonna peakirik ja mille suursugune arhitektuur on tuttav ka "Harry Potteri" filmidest.

Edasi sõitsime Hampshire’i, kus meid ootas järgmine hotell keset lammaste karjamaid, eemal linnakärast.

Bath

Ärkasin linnulaulu ja kardinate vahelt piiluvate päikesekiirtega. Väljas on kõigest kolm kraadi sooja, aga rahu, mida ümbrus pakub, on hindamatu. Oleme sõna otseses mõttes in the middle of nowwhere – rohkem pärapõrgusse annab üht butiikhotelli rajada. Siin ei ole midagi muud kui looduse hääled ja vaated.

Pärast hommikusööki viis tee meid Bathi – aristokraatlikku kuurortlinna, mis on tuntud oma Rooma saunade ja elegantse georgiaanliku arhitektuuri poolest. Juba roomlased teadsid Bathi ravivete tervendavast mõjust ja ehitasid siia 1. sajandil termid.

Ent Bathi võlu ei piirdu ainult antiikajaga. Linna arhitektuuriline süda on George’i ajastu hiilgus – täiuslikult sümmeetriline The Circus ja graatsilises kaares kulgev Royal Crescent. Võimas gooti katedraal kõrgub linna kohal ja on olnud sajandeid palverändurite sihtkohaks.

Jane Austeni fännidele on Bath tõeline maiuspala. Kirjanik elas siin ning temast inspireeritud keskus pakub pilguheitu tema elule ja loomingule.

Tänapäeval on Bath jätkuvalt elav kultuuri- ja heaolukeskus, kus saab nautida kuumaveeallikate rahustavat mõju ka moodsates spaades.

Peale lõunat sõitsime tagasi hotelli. Otsustasime vahelduseks aja maha võtta ning anda jalgadele puhkust eelnevate päevade käimismaratonist. Mina kasutasin võimalust spaas lõõgastumiseks ja tegin värskendava uinaku, mis mõjus lausa imeliselt.

Õhtusöök pidi olema mugavalt hotellis, kuid nagu viimastel päevadel tavaks, siis just täna on põhirestoran kinni. Kord on kokk haige, kord satub olema just see ainus päev nädalas, kui restoran on suletud. Sellest on kujunenud omamoodi muster, mida võtame nüüd juba kerge huumoriga.

Cornwalli hingus: saared, kaljud ja kitsad külateed

Cornwalli maastik on ühtaegu metsik ja kaunis. Ookean heitleb järskude kaljudega, kuid vaid mõne sammu kaugusel rannast ootavad ees paradiislikud aiad ja rohelusse uppuvad pargid.

Alustasime päeva St Michael’s Mounti külastusega, mida kutsutakse sageli ka Briti Mont-Saint-Micheliks. See “poolsaare moodi saar” on mõõna ajal jalgsi ligipääsetav, tõusu ajal aga ainult paadiga. Meil vedas, kuna elame endiselt Eesti ajas, siis jõudsime esimeste hulgas saarele ja saime siin rahulikult ilma suuremate rahvamassideta ringi uudistada.

Saart troonib graniidist loss, mille ajalugu ulatub kloostrite ja palverännakute ajastusse. Sajandite jooksul on seda valitsenud kaupmehed, sõdalased ja lõpuks St Aubyn'i perekond, kes küll andis omandi National Trustile, ent omab saart rendilepingu alusel veel mitmeid sajandeid. Ülevalt lossist avanevad vaated ja ajaloohõng loovad unustamatu atmosfääri.

Järgmisena viis tee meid Minack Theatre’i juurde. Väidetavalt on tegemist ühe maailma maalilisema vabaõhuteatriga, otse kaljunukil. Kuigi meil polnud pileteid ja sisse ei pääsenud, olid vaated juba iseenesest vaatamisväärsus omaette. Just mereäärne panoraam on põhjus, miks siia tulla.

Lõunaks jõudsime St Justi, kus nautisime ehtsat pubikogemust. Tellisin fish and chipsi ning klaasi vett ja saime lisaks portsjoni briti huumorit. Gaseeritud vett neil polnud, kraanivett lõpuks siiski anti. Kohalikud naersid kõhud kõveras ja ilmselt räägitakse veel mõnda aega “nendest kummalistest turistidest, kes pubis vett tellisid”.

Järgmine peatus oli St Ives – ikooniline mereäärne linn, kus elu kihab igal sammul. Kunstigaleriid, lai liivarand, kitsad tänavad ja valgeks lubjatud majad loovad koosluse, mis on juba 19. sajandist alates olnud loomeinimeste lemmik. Selge valgus, inspireerivad vaated ja loov energia annavad linnale erilise hingamise.

Päeva lõpetas taas närvikõdi kitsastel Cornwalli külavaheteedel. Kuid Gidleigh Park hotelli kohale jõudes, tasus kõik see vaev end taas ära. Cornwall on tõeliselt lummav, nii oma looduse, ajaloopärandi kui ka inimeste lihtsuse ja soojuse poolest.

Devon ja Cornwall: maitsed, vaated ja närvikõdi kitsastel teedel

Peale hommikusööki pakkisime end taas autosse ja võtsime suuna Devoni poole. Esimeseks peatuseks oli Lympstone Manor – tõeline rahuoaas ja kulinaarne elamus ühes. Terrassid, vaade ja lõunasöök, mis väärib kahte Michelini tärni, tekitasid paradiisitunde. Siia tuleks iga kell tagasi ja mitte ainult toidu pärast.

Kui nädala halvim ilm tähendab 22 kraadi sooja ja päikesepaistet, siis võiks kogu reis just selline “halb” ilm ollagi.

Et päeva veidi liikumist lisada, tegime peatuse Totnes’is, väikeses keskaegses linnakeses, mille kitsad tänavad, vanad hooned ja rahulik õhkkond viivad mõtetes ajas tagasi.

Pärast lühikest jalutuskäiku võtsime taas suuna lõuna poole ja peagi tervitas meid silt “Welcome to Cornwall”. Justkui stsenaristi käsu peale muutus ka ilm – temperatuur langes 15 kraadini, tuul tõusis ja valgus muutus sumedaks. Täpselt nagu filmides: veidi karm, aga samas lummav.

Viimased kümmekond kilomeetrit olid kui stseen seiklusfilmist. Tee muutus nii kitsaks, et iga vastutulev auto nõudis osavat manööverdamise ja tagurdamise oskust. Kuid kogu see närvikõdi ununes hetkega, kui sihtkohta jõudsime.

Vaade oli justkui postkaardilt. Nare hotell Cornwalli lõunarannikul pakub subtroopilist kliimat, kus kasvavad palmid ja agaavid. Muide, kui siin peaks kunagi lund sadama, saavad kõik külalised neli tasuta ööd. Minul isiklikult ei oleks selle vastu midagi, kuigi väidetavalt on seda juhtunud vaid korra hotelli ajaloos.

Brighton – Stonehenge – Salisbury – Longford Castle

Päev algas varajase jalutuskäiguga Brightoni südamesse, kus seisab üks Lõuna-Inglismaa tuntuim arhitektuuripärl – indo-gooti stiilis ehitatud suurejooneline ja kuninglik Royal Pavilion. See ei ole lihtsalt palee, see on justkui unenägu, mille on kujundanud keegi, kes on korraga fantaasiarikas ja ekstravagantne. Kuningas George IV tellimusel valminud paviljon ühendab India ja Hiina esteetika Regency ajastu luksusega ning hoone eksootiline välisilme paneb hetkeks unustama, et viibid Inglismaal.

Edasi viis tee mööda The Lanes’i kitsaid ja looklevaid tänavaid, kus unikaalsed poekesed ja kohvikud loovad boheemlasliku atmosfääri. Hommikul oli seal veel vaikus ja rahu, kuid aimata võis, et peagi täituvad need tänavad sagimise ja eluga.

Brightonist liigume edasi Stonehenge’i poole. See eelajalooline ja UNESCO maailmapärandisse kuuluv monument ei jäta kedagi külmaks. Massiivsed, enam kui 5000 aasta vanused kivid seisavad salapäraselt keset avarat maastikku. Teooriaid selle päritolu ja tähenduse kohta on palju, kuid täielikku tõde ei tea keegi. Just see seletamatus annabki paigale tema müstilise jõu.

Seejärel külastasime Salisbury katedraali, mis on tuntud oma graatsilise gooti arhitektuuri ja Suurbritannia kõrgeima kirikutorni poolest. Katedraali õhkkond on vaikne ja pühalik ning siinses raamatukogus asub üks neljast säilinud Magna Carta originaalkoopiast.

Päeva viimane peatus oli Longford Castle. Loss, mis on tegelikult eraomanduses ja tavapäraselt avalikkusele suletud. Juhuse tahtel ja teadmatusest õnnestus meil see klassikalise arhitektuuriga ja lopsaka haljastusega uhke hoone siiski väljastpoolt ära näha, enne kui meid inglaslikult viisakal kombel “välja visati”. 

See ootamatu vahejuhtum lisas päevale annuse seikluslikkust ja tegi sellest meeldejääva kogemuse.

Brighton

Kui päike hakkas silmapiiri taha vajuma, jõudsime Brightonisse. Linna, mis on mulle tuttav juba lapsepõlvest – Brighton Pier, rand ja need armsalt nostalgilised mänguloomade automaadid. Uskumatu, aga 25+ aastat hiljem on nad kõik endiselt siin, justkui ootamas, et keegi tuleks ja oma mälestustel taaselada laseks. Just seda täna tegingi.

Erinevalt eelmisest külastusest, mil vihma kallas ja tuul ulus, tervitas meid seekord suvine õhtupoolik. 23 kraadi sooja, mahe mereõhk ja rõõmsad inimesed, kes päevast viimast võtsid. Vot see on ideaalne algus puhkusele.

Brightoni võlu peitub tema ajaloos ja tänases elujõulisuses. 1841. aastal ehitatud raudtee muutis linna populaarseks kuurordiks Londonist tulijatele ning tänapäeval külastab Brightoni igal aastal üle 8,5 miljoni inimese. Kuid Brighton pole ainult rand, vaid elav kultuurilinn, kus kohtuvad sädelev promenaad, ajaloolised ehitised ja värvikas tänavakunst.

Tegu on Inglismaa ühe kõige omanäolisema mereäärse linnaga, kus harmooniliselt põimuvad eba-britilikult pompöössed hooned, konservatiivne viktoriaanlik arhitektuur, kuldsed liivarannad ja kaasaegsed kunstigaleriid.

Tagasi koju

Käes on kojusõidu päev, mis tähendab, et suusamäele enam ei minda. Selle asemel otsustasime veel viimaseid päikesekiiri püüda ning tegime jalutuskäigu mööda suusaraja äärt alla külla. Tagasitee serpentiinidest üles pakkus parajalt füüsilist väljakutset, kuid hingematvad vaated tegid selle kuhjaga tasa.

Keskpäeval istusime minibussidesse ja suundusime Genfi lennujaama, kust hilisõhtuks juba kodumaale jõudsime. Suusakotid jäid küll maha, aga ega nendega kiiret polegi. Oluline on, et mälestused ja elamused kaasa said.

Nagu ikka, ei möödunud ka see reis ilma kulinaarsete naudinguteta. Meie isiklik kreeklasest kokk hoolitses selle eest, et igal õhtul oleks laual midagi erilist. Punkt kell kuus oli laud kaetud ja kolmekäiguline õhtusöök võis alata.

Üks õhtu oli pühendatud täielikult kreeka köögile – nagu tavaks, oli toitu rohkem, kui süüa jaksasime. Alustuseks kreeka salat, tzatziki ja saganaki, lõpetuseks aga magusad loukoumades.