Miavana

Madagaskaril veedetud viimased päevad on olnud justkui muinasjutt – Miavana rahu ja looduse ilu pakkusid nii lõõgastust kui ka omajagu seiklusi.

Et päris mittemidagitegemisega ära ei harjuks, on siin hulgaliselt võimalusi aktiivseteks tegevusteks. Ühel hommikul käisime võpsikus leemureid otsima. Anjajavyga võrreldes on neid siin vähem, kuid sattusime hoopis suure kameeleoni peale, kes sulandus osavalt ümbritseva puutüvega ühte. 

Kohalikud väidavad, et metsas kohtab kameeleone harva ja nad eelistavad liikuda pigem majade läheduses. Hiljem õnnestuski näha üht eredavärvilist isendit – täpselt sellist, nagu nad minu unistustes Madagaskaril olema peavad. Kui tahtsin teda kätte võtta, soovitati mul ettevaatlik olla, sest kameeleonid võivad hammustada. Ja tõesti, ta hakkas rahmeldama ja kähises häälekalt.

Muide, malagasside seas pole kameeleonid väga populaarsed, sest neid peetakse koledateks. Nad sulanduvad oma keskkonda aeglaselt ja liiguvad väga rahulikult. Kameeleone on maailmas üle viiekümne liigi ja enamik neist elab just Madagaskaril.

Järgmisel päeval proovisime kätt kalapüügil ja tõime koju uhke saagi, sealhulgas ühe kauni yellowfin tuuni. Mitu päeva sai sellest kõhu täis.

Eile snorgeldasime ja sattusime hingematvasse veealusesse maailma, kus meid ümbritsesid tuhanded värvilised kalad ja korallid. Just siis, kui olime paati tagasi roninud, hüüdis keegi „merikilpkonn!“ – ja kõik see mees kargas uuesti vette. See oli minu elu esimene kilpkonnaga koos ujumine ja jääb kauaks meelde.

Looduse rütmis elamine tõi kaasa ka ootamatuid hetki – nagu õhtupoolik, mil minu reisikotist jooksis välja rott. See „lemmikloom“ muutus kohe palju armsamaks, kui kuulsin, et kõrvaltoas pesti hambaid koos väikesemat sorti maoga.

Täna otsustasin aja maha võtta ja nautida rahu oma villa juures – ujuda, lugeda ja lihtsalt olla. Isegi söök toodi koju kätte. See rahulik päev oli täiuslik lõpetus Madagaskari seiklustele.

Madagaskar oli pikka ootamist väärt unistuse täitumine. See saar on nagu suur loodusõpetuse tund – midagi palju enamat kui lihtsalt leemurid ja kameeleonid. Madagaskar on elurikkuse ja traditsioonide kirev kaleidoskoop, mille muudavad eriliseks sõbralikud inimesed, unikaalsed loodusimed ja põnevad elamused. See on maapealne paradiis, kus looduse lähedus ja igapäevaelu põimuvad harmooniliselt.

Suur aitäh imelistele kaasreisijatele, kes tegid sellest elureisi! 🩷

Tsingy'd

Üleeile lendasime Anjajavist Madagaskari põhjatippu, Antsiranana lennuväljale, kus meid ootasid helikopterid, et viia Nosy Ankao saarele. See on koht, kus saab lõpuks aja päriselt maha võtta ja puhkusest puhkama hakata.

Kuid mitte kauaks. Täna ärkasime vara, et alustada teekonda Madagaskari ühe loodusime, tsingy’de juurde, mida peetakse saareriigi kõige põnevamaks vaatamisväärsuseks.

Külastasime Ankarana rahvusparki, mis asutati 1956. aastal ja katab 182 km² suuruse ala. Tsingy’d ehk teravkarrid on kivivormid, mis meenutavad tuhandeid püsti seatud pussiterasid, ulatudes kuni 30 meetri kõrgusele. Nende lubjakiviteravike vahel kulgevad kitsad praod, kus inimeste liikumine on peaaegu võimatu, kuid kohalikud ütlevad, et leemurid suudavad osavalt nende vahel navigeerida.

Vaateplatvormile jõudmiseks tuli läbida kaks kilomeetrit matkarada lõõskava päikese all, kuid vaated olid seda pingutust väärt. Tagasitee kujunes tõsisemaks katsumuseks, sest tumedal kivipinnal kerkis temperatuur kohati juba 40 kraadini. Kohalike soovitus varakult liikuma asuda osutus vägagi asjakohaseks.

Seejärel suundusime helikopteriga edasi roosade tsingy’de juurde, mis avastati alles 1985. aastal, kui mets maha raiuti ja tornaado pinnase minema viis. Nii paljastusid maa seest need ainulaadsed liivakivist vormid, mis on sellest ajast alates ilmastikutingimuste tõttu pidevas muutumises, pakkudes igal külastusel midagi uut.

Lõunaks jõudsime tagasi oma saarele, kus jätkasime "puhkamise rasket tööd". Õhtusöögi ajaks saabus ka kauaoodatud vihm, mis tuli taas korraliku padukana.

Elu kalurikülas

Hommikul, enne suuremat kuumust, külastasime kohalikku kaluriküla. Kuna teid sinna ei vii, sõitsime paadiga otse randa. Kohale jõudes oli osa kaluritest veel merel, kuid üks seltskond võttis võrgust sardiine välja.

Jalutasime läbi Anjajavi küla, kus majad on ehitatud palmilehtedest katustega ning koosnevad tavaliselt köögist ja elutoast. Külas on ka lasteaed ja kaks kooli, mille õpetajate palga maksab hotell, kus me peatusime. Suur osa hotelli töötajaist on pärit sellest külast, mis muudab hotelli piirkonna suurimaks tööandjaks. Kogukonnatunne on siin selgelt tajutav.

Küla elanikest pooled on moslemid ja teine pool kuulub kohalikku sakalava hõimu. Igal perel on oma kookospalm. Kui oma kookosed otsa saavad, siis võib naabrilt küsida, kuid neid ei müüda ega osteta. Malagassid paistavad õnnelikud ning nende elu toimib looduse ja kogukonna harmoonias.

Tagasi hotelli jõudes sain lõpuks oma kaua oodatud puhkuse basseini ääres. Kui palusin kookosvett, ronis üks kohalik palmi otsa ja viskas mõned kookospähklid alla. Mõne minuti pärast sain nautida värsket kookost.

Leemurid ja kalad

Hommikul sõitsime Mosambiigi kanalisse kalale ning pooleteise tunniga õnnestus püüda kaks kuningmakrelli (king fish). Seejärel suundusime korallide juurde snorgeldama, kus küll liikus kalu, kuid nad olid väikesed ja arvukus pigem tagasihoidlik.

Lõunaks viidi meid privaatsesse randa, kus rannaliivale oli spetsiaalselt meie jaoks laud kaetud. Pärast mõningast ootamist serveeriti oma püütud kalast valmistatud carpacciot ja grillfileed – tõeline maitseelamus.

Hommikuti tervitavad mind terrassil suured sisalikud, õhtuti aga naudin võrkkiiges leemurite mängu saatel päikeseloojangut. Olen õppinud leemureid märkama pea igal sammul. Alguses arvasin, et eksootilised häälitsused kuuluvad lindudele, kuid need on hoopis leemurid, kes pakuvad oma külg ees hüpleva liikumisega unustamatut vaatemängu. Nad on ikka täiega nunnud ja ägedad!

Leemurid on Madagaskari endeemilised poolahvid ja kuuluvad primaatide hulka. Nad armastavad üle kõige banaani, kuid turistidel pole lubatud neid toita. Leemurid on primaatidest ühed kõige sotsiaalsemad, suheldes häälitsuste ja lõhnade abil.

Madagaskari kontrastid panevad mõtlema. Uskumatu, et aastal 2024 eksisteerib riik, kus pool elanikkonnast on kirjaoskamatu. Siin kulgeb elu rahulikult, eemal tehnoloogia ja kiirustamise maailmast. Telefonilevigi on haruldus. Kuigi hotellides pakutakse Wi-Fi-ühendust, pole see alati kättesaadav – see annab omakorda võimaluse tõeliselt puhata ja täielikult kohal olla.

Anjajavy

Pärast kuut tundi lendamist, sh kahte kütusepeatust maandusime Anjajavy rahvusvahelises lennujaamas. Siinne lühike lennurada pani tahes-tahtmata küsima, et kui palju välisriigi lennukeid siia tegelikult maandub. Passikontrolli võib soovi korral endale ise teha. Ei teagi, kas see on neil suurushullustus või lihtsalt oskus suurelt unistada.

Kohale jõudes tervitas meid 39-kraadine palavus. Istusime džiipidesse ja sõitsime Anjajavy Lodge ja loodusreservaati, kus saime alustuseks teada, et siin kehtib muust Madagaskarist erinev ajaarvestus – kohalik kellaaeg on tund aega rohkem. Miks? Esimese omaniku loodud traditsioon, mis küll pisut segadust tekitas, kuid millega on võimalik harjuda. See läheb kategooriasse, võimalik vaid Madagaskaril.

Iga päev toimub kellaviietee (so lodge aja järgi), kus siis tunni aja jooksul pakutakse teed ja küpsist ning kohalik loodusteadlane näitab kätte leemurite peidukohad. Just nii õnnestus täna leemuritega kohtuda.

Pimeduse saabudes haarasime taskulambid ja suundusime metsa, kus nägime maailma kõige väiksemat leemurit – hiirleemurit, samuti kameeleoni, krabi ja viiemeetrist boamadu. Ehkki boa ei ole mürgine, tekitas tema läheduses viibimine siiski veidi kõhedust.

Madagaskar on saar, kus võib üsna muretult ronida paksu metsa, kartmata ohtlikke metsloomi või mürgiseid madusid, sest neid siin lihtsalt pole. Küll aga tasub olla ettevaatlik mageveejärvede ja jõgede ääres, kus võivad pesitseda krokodillid.

Anjajavy Lodge on tõeline looduse pelgupaik Madagaskari läänerannikul, pakkudes avastamisrõõmu ja unustamatuid kohtumisi elusloodusega. Järgmised kaks päeva naudime siinset loodusparadiisi täiel rinnal.

Isalo rahvuspark

Päev algas varakult, sest temperatuur tõotab tõusta 35 kraadini, mis on põhjamaalase jaoks tõeline katsumus. Selga läksid õhukesed, kuid katvad riided, pähe kübar, kaasa veepudel ja päikesekreem, sest ees ootas Lonely Planeti arvates Madagaskari sihtkoht number üks – Isalo rahvuspark. See on paik, kus saab rännata aladel, mis oli juura-ajastul merepõhi.

Isalo on nagu Madagaskari oma Jurassic Park, kus aja ja ilmastiku poolt lihvitud liivakivimassiivid moodustavad vikerkaarevärvilisi kanjoneid, platoosid ja orge, ümbritsetuna tihedast metsast. Avarad rohumaad vahelduvad ainulaadsete taime- ja loomakooslustega ning kõrbelised platood vahelduvad varjuliste, kristallselge veega basseinide ja mitmeastmeliste koskedega.

Matkates tuli kuumas ja kuivas kliimas läbida vahelduva maastikuga ala. Kohalike jaoks võib see olla lihtne jalutuskäik, kuid minu jaoks tähendas see keskmisest raskemat matka mööda kivitreppe ja libedaid kuristikuääri.

Täna õppisime ära kohaliku väljendi „mura, mura“, mis tähendab „võta rahulikult”. See väljendab malagasside rahulikku elustiili ning ka troopikas matkates oli see asjakohane. Võtsime rahulikult ja kulgesime omas tempos. Meid saatis kohalik loodusgiid, kes rõhutas, et siinseid taimi ja puid ei tohi ilma loata puudutada, sest mitmed neist on mürgised, mõned isegi surmavad.

Kas teadsid, et Madagaskari õistaimedest moodustavad suurima grupi orhideed? Neid leidub saarel üle 1000 liigi. Enamik neist on epifüüdid ja kasvavad puude võrades, kuid ka maapinnal kasvavaid liike võib kõikjal kohata. Huvitav on fakt, et paljud Eestis müüdavad orhideed pärinevad just Madagaskarilt. Siin on üks kaunis näide puuvõras õitsevast orhideest, mis oma ilu ja erilisusega ilmestab saare eksootilist loodust.

1962. aastal loodud Isalo rahvuspark katab umbes 815 ruutkilomeetrit ja seal leidub ligi 340 taimeliiki, 82 linnuliiki ja 14 liiki imetajaid. Matkal kohtusime muuhulgas leemurite, öökulli ja kameeleoniga.

Ülekuumenemisest päästis kosutav suplus looduslikus basseinis.

On üks loom, kellest ma veel rääkinud pole, aga keda on saarel rohkem kui inimesi. See on seebu ehk Madagaskari veis, keda eristab tavalisest veisest tema kõrge turjaküür. Seebu küür kasvab toidurohkel hooajal ja kahaneb kuiva perioodi saabudes, mil toitu napib. Maapiirkondades kasutatakse seebusid lisaks töötegemisele ka maksevahendina, ning lõuna savannides sümboliseerivad nad rikkust ja sotsiaalset staatust. Kuigi neid loomi on palju, tarbitakse seebu liha toiduks vähe – igapäevaselt vaid umbes kümnendikus peredes.

Pärast seiklusterohket päeva oli mul võimalus nautida seebu carpacciot, mis maitses suurepäraselt – tõeline delikatess, mis peegeldab kohalikke maitseid ja austust selle looma vastu.

Tänane päev pakkus mitte ainult kaunist loodust, vaid ka unustamatuid elamusi. Isalo on paik, kus kohtuvad Madagaskari metsik ilu ja rahu, jättes hinge tänutunde ja seiklusvaimu.

Baobabide allee

Juba teist aastat järjest mõjutab reisi ettevalmistusi kaalu piirang. Esialgu anti reegliks, et inimene koos riiete ja pagasiga ei tohi kaaluda üle 100 kilo. See motiveeris mind isiklikult vähem kommi sööma, et saaksin paar kleiti rohkem kaasa võtta. Paar nädalat tagasi karmistusid reeglid veelgi. Madagaskari kehvade teede tõttu toimub enamik meie liikumist väikelennukiga, mis tähendab täiendavaid pagasipiiranguid.

Täna, pärast inimeste ja pagasi kaalumist, eelneva möödarääkimise klaarimist ning lennukist ühe rea toolide eemaldamist, saime taas õhku tõusta.

Madagaskarit kutsutakse nii Roheliseks Saareks idapoolsete džunglite kui ka Punaseks Saareks läänepoolsete punakate muldade tõttu. Kumb ta siis on? Oleneb vaatenurgast – täna oma silmaga nähtud, et ta on mõlemat.

Esimene peatus on Morondava. Antananarivost sinna jõudmine maismaad mööda võtaks kaks päeva, sellist luksust meil pole. Saime siiski Madagaskari teede kvaliteeti omal nahal tunda, sest sihtkohta viiv pooletunnine autosõit oli üsna raputav. Ausalt öeldes ei sooviks seda pikemalt kogeda.

Morondava piirkond, kunagine troopiliste metsade ala, on nüüd pidanud alla vanduma uute kultuurmaastike loomisele. Siiski asub just siin kuulus baobabide ehk ahvileivapuude allee – ikooniliseim koht Madagaskaril. Maailmas leidub baobabe üheksat liiki, millest kuus kasvab looduslikult ainult Madagaskaril. Need 800-aastased hiiglased on tõeliselt muljetavaldavad.

Baobabid on kohanenud siinse kliimaga, imades vihmaperioodil end vett täis, et sellest ülejäänud kaheksa kuud elada. Kuival perioodil on nad raagus, et vältida vee aurustumist.

Julgen nüüd kindlalt väita, et Madagaskaril turiste pole. Võiks eeldada, et kui neid üldse kuskil on, siis baobabide alleel, aga võta näpust, nägin kolme tunni jooksul vaid kuut valget inimest. Lennujaam oli tühi ja meie lennuk ootas ainsana vapralt järgmist õhkutõusu.

Vahetult enne teist maandumist läks pimedaks ja algas tugev vihmasadu, mis muutis nähtavuse pea olematuks. Piloot ei märganud lennurada ja sõitis sellest esimese hooga mööda, kuid teisel katsel maandusime turvaliselt. Raputava maandumise põhjuseks oli meie hilinemine lennukile – omad vitsad peksavad 🙈

Madagaskari vihm pole naljaasi – kui sajab, siis korralikult. Õnneks püsib temperatuur üle 30 kraadi, nii et külma pole karta, isegi vihmaga mitte.

Meie hotell asub kõrgel liivakivimägedes, kust avaneb hingemattev vaade Isalo rahvuspargile. 

Täna jagus aega ka massaažiks ja varajaseks õhtusöögiks.

Antananarivo

Prantsuse mõjud on selgelt tuntavad – hommikusöögiks ei pakuta midagi soolast, isegi mitte riisi, mida malagassid väidetavalt söövad nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks. Väike vahemärkus, et riisi kasvatatakse umbes veerandil saare põllumaast, eriti siinsamas Imerina piirkonnas, ja seda tehakse endiselt sajandite taguste meetoditega.

Alustasime päeva sõiduga UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale Ambohimanga kuninglikule mäele. 25 kilomeetri läbimiseks kulus üle tunni, mis annab aimu, miks maismaatransport Madagaskaril nii aeglane on. Teede kvaliteet on pehmelt öeldes olematu. Kui juba pealinna ja selle ümbruse teedel on auk augus kinni, siis võib vaid ette kujutada, millised need kaugemal on.

Ambohimanga kuninglik mägi oli tunnistajaks Madagaskari tsivilisatsioonile 15. –19. sajandil. See koht on kuningriigi ja dünastia häll, kust sai alguse tänapäeva Madagaskari riik. Mägi pakub täiuslikku panoraamvaadet, muutes selle strateegiliselt hästi kaitstud elupaigaks ja kuningliku võimu sümboliks. Kuninglikus linnas on kaks paleed, väike paviljon, pühad basseinid ja kuninglikud hauakambrid. Mäge ümbritsev ürgmetsa jäänuk on koduks paljudele endeemsetele liikidele ja ravimtaimedele.

Tagasiteel peatusime külades, kus pildistasime kalureid, riisipõlde ja telliskivivabrikut. Turult ostsime värskeid mangosid, mille hooaeg on praegu täies hoos.

Madagaskari suurima linna Antananarivo südameks on L’Avenue de l’Indépendance – elav peatänav, mida ääristavad 20. sajandi alguses ehitatud kaubakaaristud ja mis viib ajaloolise Soarano vaksalihooneni. Loomulikult ei saanud me tänaval vabalt jalutada ega autost väljuda enne, kui olime jõudnud turvatud väravate taha.

Kuigi reisirongid enam Soarano vaksalist ei välju, tegutseb seal kohvik, kus käisime lõunat söömas. Grand Cafe de la Gare’s oli hetkeks tunne, justkui polekski Aafrikas – turvamehed jäid värava taha, klaveril mängiti biitlite lugusid ja meie nautisime foie gras’d. Ajastutruu interjöör lõi atmosfääri, mis meenutas Pariisi kohviku hubasust.

Antananarivo ise on kivisel seljandikul paiknev linn, mida ümbritsevad riisipõllud ja kus segunevad inglise, kreooli ja malagassi arhitektuur. Linna iseloomustavad kõrgetele vundamentidele ehitatud kitsad majad ja veelgi kitsamad tänavad, mis viivad kõrgel linna kohal asuva Manjakamiadana palee ehk Rova juurde, kust avaneb kaunis vaade. Kahjuks saime paleed imetleda vaid väljastpoolt, sest sees toimus pidulik vastuvõtt ning turiste ja teisi huvilisi sinna ei lastud.

Linna igapäevaelu ilmestab ebastabiilne elektrivarustus. Pimeduse saabudes kadus elekter ja koos sellega ka vesi, kuid mõne aja pärast taastusid õnneks mõlemad. Tänavad on siin permanentselt kottpimedad ja kuna jalgsi liikumine valgele inimesele ei ole soovitatav, tuli isegi kõrvaltänava restorani sõita autoga.

Madakaskar

Esimesed katsed viisid 2020. aastal Itaaliasse ja 2021. aastal Seišellidele, kuid kolmandal katsel jõudsime lõpuks kohale. Täna õhtul peale 12 tundi lennukis maandusime Madagaskari pealinnas Antananarivos.

Madagaskar on maailma suuruselt neljas saar, mis asub India ookeanis, 400 km kaugusel Aafrika rannikust. Kuigi kaardil näib saar väike, on selle pindala ligi 600 000 km², olles seejuures suurem kui näiteks Prantsusmaa. Endises Prantsuse koloonias elab 18 rahvusgruppi, kus kõneldakse peamiselt malagassi ja prantsuse keelt. Rohkem kui 5% maailma taime- ja loomaliikidest elab ainult siin.

Saar eraldus Aafrikast umbes 165 miljonit aastat tagasi, mis võimaldas sealsetel liikidel areneda eraldatult ja kujuneda ainulaadseks ökosüsteemiks. Madagaskar on koduks paljudele endeemilistele liikidele, nagu leemurid, kameeleonid ja fossad. Madagaskari mitmekesine maastik ulatub tihedatest vihmametsadest kuni kuivade kõrbepiirkondadeni, samuti on siin liivakivikanjoneid, viljakaid riisipõlde, mäeharju ja mangroovisalusid.

Kahjuks on saare looduskeskkond ohus, kuna viimase nelja aastakümne jooksul on intensiivne metsaraie ja põllumajanduse laienemine põhjustanud ulatusliku pinnase erosiooni, mis omakorda on muutnud idaranniku jõed mägedest alla uhutud savist punaseks.

Esimesed kaks ööd peatume Anatananarivos Maison Gallieni nimelises nelja toaga hotellis, mis asub linna ajaloolises südames. See 1879. aastal ehitatud koloniaalajastu hoone pakub suurepärast vaadet linnale. Meie käsutuses on kaks alumist korrust ja kolmandal korrusel asub Monaco konsulaat. Aafrika suurlinnale kohaselt on meil 24/7 turvamehed ukse taga.

Pühapäev Bodeni järve rahus

Hommikune vihm ja jahe ilm olid justkui loodud rahulikuks puhkepäeva hommikuks.

Kui lõpuks muinasjutulise vaatega hotellist välja astusin, oli vihm küll lõppenud, kuid taevas püsis endiselt hall. Vastupidiselt eilsele paatide ja purjekate paraadile polnud järvel ühtegi alust. Ainult üks pardipere tervitas üksikuid promenaadil jalutajaid.

Ma ei tea, kas see on siin igapäevane nähtus või ainult pühapäevane, aga täna oli promenaadile lahti pakitud portselaniturg. Pärast turu läbi käimist jalutasime vanalinna kaudu tagasi. Nagu Lääne-Euroopas pühapäeviti tavaks, olid poed kinni ja tänavad inimtühjad.

Järgmine peatus oli Reichenau saar, kus sõime lõunat, külastasime 724. aastal rajatud kloostrit ning tegime lopsakate lillepõldude ja kirikute taustal pilti.

Bodeni järvele täisringi peale teha ei jõudnud, sest tuli suunduda Zürichi lennujaama poole. Enne veel tegime Šveitsis ühe jalutuskäigu läbi viinamarja- ja maisipõldude, sinna, kus Tössi jõgi suubub Reini jõkke.

Kiire õhtuoode ja oligi aeg lennukit ootama hakata. See on viimasel ajal pigem reegel kui erand, et pühapäevaõhtused kojulennud hilinevad. Nii ka täna. Homme tõotab tulla üks unine tööpäev 😴

Boden. Bodensee. Constance.

Ühest päevast suurlinnas piisas ja nii võtsime täna suuna Münchenist edelasse, et kogeda järveäärset elu. Aastate jooksul olen Bodeni järvest korduvalt mööda sõitnud või seda kaugelt mägedest imetlenud, kuid lähedale pole kunagi jõudnud.

Nüüd saab see viga parandatud. Saksa keeles Bodensee, prantsuse ja inglise keeles Constance on järv, mis asub Saksamaa, Šveitsi ja Austria piiril. Heal lapsel mitu nime, kuid tegelikult on tegemist ühe ja sama järvega.

Esimene peatus on Bodeni järve idapoolses otsas asuv Lindau linn, tõeline järveäärne paradiis. Jalutasime läbi maalilise vanalinna veel maalilisemasse sadamapiirkonda, kus kõndisime mööda promenaadi, et näha siinset kuulsaimat maamärki – 1856. aastal ehitatud tuletorni. Sellega lõppes meie teekond Baierimaal.

Lindausse tuleb kindlasti tagasi tulla, aga meie kiirustasime edasi, sest olime lõunasöögi broneerinud Konstanzis.

Peale toidu nautimist jalutasime Konstanzi vanalinnas, tegime kiire ostlemise ja seejärel kõndisime järve äärt pidi tagasi autosse, et teha tänane viimane pikem sõit Überlingenisse, kuhu jääme ka ööbima.

Kuigi 30-kraadine kuumus oli päeva lõpuks oma töö teinud ja meid korralikult ära väsitanud, võtsime siiski jõu kokku ja sõitsime õhtusöögile Meersburgi restorani Casala – das Restaurant. Ei pidanud kahetsema ja tõdesime taaskord, et vendade Michelinide kontseptsioon töötab edukalt ka tänapäeval.

Walchen. München. Adele.

Lossis on ka hommikusöök kui pidusöök. Valikusse kuulub muuhulgas näiteks 17 sorti juustu ja Saksamaale omased brezelid ehk soolakringlid. Tellimise peale tuuakse lauda kõikvõimalikud soojad toidud. Kui eile läksin kindla peale välja, siis täna otsustasin proovida midagi kohalikku ja sain valged vorstid soolakringliga. Ups!

Selgus, et vorsti söömine polegi nii lihtne, aga alustame algusest. Hallikasvalge värvusega, seasoole sisse aetud sardellisarnane Weißwurst ehk valgevorst on Baierimaal traditsiooniline hommikusöök, mis pannakse mõneks minutiks kuuma vette ja serveeritakse koos brezeli ja magusa sinepiga. Siin on aga üks konks – enne söömist tuleb vorst ära koorida. Lisaks on tavaks juua kõrvale Weißbier’i ehk valget õlut. Jah, sa lugesid õigesti – hommikul juuakse õlut. Õnneks mulle keegi õlut ei pakkunud ja üleüldse sõin ma vorsti valesti. Kes enne on sardelli koorima hakanud? Mina küll mitte! 🙈

Üllatuslikult maitsesid vorstid siiski hästi, isegi koorimata kujul. Soolakringi fänniks ma aga veel saanud pole.

Teel Münchenisse peatusime Walcheni järve ääres. See suurejooneline alpijärv, mis laiutab Alpide keskel 75 kilomeetri kaugusel Münchenist lõunas, võlus oma rahulikkuse ja loodusliku iluga. Neid vaateid võiks pikemalt imetlema jääda, aga Baieri liidumaa pealinn ootab.

München köitis ajaloolise atmosfääriga ja viis justkui ajarännakule. Alustuseks suundume Marienplazile, kus imetlesime kellamängu saatel nii 15. sajandist pärit vana raekoda kui ka uut raekoda, mille fassaadil on Baieri ajaloo tähtsate tegelaste raidkujud.

Pärast raekodade ja neid ümbritsevate hoonete avastamist jalutasin Müncheni residentsi. See on üks Saksamaa suurimaid linnapaleesid ja endine Wittelsbachi dünastia kuningapalee, mille algne struktuur pärineb 14. sajandist. Residentsi on sajandite jooksul laiendatud ja renoveeritud, mistõttu kajastuvad siin erinevad arhitektuuristiilid alates renessansist kuni klassitsismini. Just keeruline ehituslugu on teinud residentsist tõelise arhitektuurilise meistriteose, kus iga osa räägib oma ajastu lugu.

Täna asub siin kümne siseõue ja 130 ruumiga muuseumikompleks, kust leiab aukartustäratava kollektsiooni kunstiteoseid, antiikmööblit, skulptuure ja käsitsi maalitud lagesid. Eriti muljetavaldav on Antiquarium, mille võlvitud laed ja marmorist sambad võtavad sõnatuks.

See endine kuningapalee pole lihtsalt arhitektuuri pärl, vaid ka kultuuriline aare, kus ajalugu kohtub kunstiga. Tõeline elamus! Sain selle soovituse Saksamaal elavalt sõbrannalt, kellele olen väga tänulik. Soovitan seda külastust kõigile, kes armastavad arhitektuuri ja kunsti.

Kuigi pileteid ette osta ei saa, siis seisin isegi augustikuisel turismi tipphooajal piletijärjekorras alla kümne minuti ning ka muuseumis sees ei olnud suuri inimmasse.

Hofbräuhaus on Müncheni üks tuntumaid õllekaid ja linna ajaloo ning kultuuri oluline osa. See legendaarne õllesaal, mis rajati juba 1589. aastal, on olnud kohtumispaigaks kuningatele, kunstnikele ja turistidele. Tänaseni on see paik, kuhu inimesed kogunevad, et nautida värskelt pruulitud õlut, traditsioonilisi baieripäraseid roogasid ja elavat muusikat. Siinsed seinad on olnud tunnistajaks paljudele ajaloolistele sündmustele.

Kuigi München on maailma suurima õllefestivali Oktoberfesti kodu, siis jääb minul õlu seegi kord joomata. Mis teha, kui õllesoolikat lihtsalt pole.

Pärast lõunasööki ja uinakut suundusin koos tuhandete teistega 27-kraadises kuumuses staadionile, kus sain lõpuks vastuse küsimusele, et miks Adele otsustas kõik oma kümme Euroopa kontserti just Münchenis anda.

Põhjus lihtne. Saksamaa publik on teda alati hästi vastu võtnud, juba siis, kui ta veel kuulus polnud. Isegi paremini kui tema kodumaal, nagu Adele ise ütles. Kuna minu koht oli fännitsoonis, siis võin kinnitada, et see on tõsi – eranditult kõigil olid laulusõnad peas. Adele on üks meie aja parimaid lauljaid ja laulukirjutajaid. Võimas elamus.

Isegi mitu päeva hiljem tuleb kananahk ihule, kui sellele õhtule mõtlen. Nõustun täielikult nendega, kes ütlevad, et elu parim kontsert.

Baierimaa

Tänast päeva alustame jalutuskäiguga vabaõhukunstigaleriis. Sõna otseses mõttes maaliline Oberammergau on justkui pilt muinasjuturaamatust – majade välisseinu kaunistavad maalitud aknad ja piiblistseenid. Kuulus Baierimaa seinamaaling saab siin erilise tähenduse. Oberammergau on tuntud ka oma iga viie aasta tagant toimuvate Kristuse kannatuste vabaõhuetenduste poolest, mida tullakse vaatama kogu maailmast.

Mulle reklaamiti Oberammergaud kui kõige erilisemat Baieri küla. Tuleb tunnistada, et neil võib õigus olla, kuigi ma pole veel teisi külasid näinudki.

Ühte postkaardikaruselli keerutades avastasin, et olime tulles sõitnud mööda Ettalis asuvast baroksest benediktlaste kloostrist. See viga sai kiiresti parandatud. Tegime väikese tagasipõike ja jalutasime Saksamaa ühe vanima kloostri siseõues ringi.

Teekond jätkus Baieri kuulsa „hullu kuninga“ Ludwig II radadel. See lennukate ideedega kuningas lasi ehitada muinasjutulise Neuschwansteini lossi, mis on kahtlemata Baierimaa tuntuim vaatamisväärsus. See arhitektuuripärl oli inspiratsiooniks ka Disneylandi Uinuva Kaunitari lossile. Mõtlesingi, miks see mulle nii tuttav tundub.

Siin tuleb aega varuda, sest jalutuskäik kõrgel kaljul kuristiku serval asuvasse lossi on aeganõudev. Kogusin 1,2 kilomeetriga 147 tõusumeetrit. Tagasitee kulges mööda pikemat ja laugemat rada. Boonusena nägime ära ka kollase Hohenschwangau lossi, mille Ludwigi isa Maximilian II lasi ehitada oma pojale lapsepõlvekoduks. Tundub, et armastus arhitektuurilise ekstravagantsuse vastu oli neil veres. Üks loss on uhkem kui teine.

Peale rahvamasside üledoosi nautisime rahulikku lõunasööki ja mõnusat suveilma idüllilisest mägihotellis Schlossanger Alp, mis asub Austria piiri lähedal.

Õhtul naasime oma lossihotelli, kus igaüks leidis meelepärase tegevuse. Mina lõõgastusin mägede vaadet imetledes katusebasseinis.

Päevale tagasi mõeldes tundub, nagu oleksin sattunud otse vendade Grimmide muinasjuttu. Romantilised mägilossid, kaunid järved, puutumata loodus ja lilledesse uppuvad värvilised majad muudavad Baierimaa tõeliseks puhkuseparadiisiks.

Kuna olime täna juba piisavalt autos istunud, siis otsustasime õhtustada hotelli restoranis Ikikai. Tõeline gurmaanielamus. Taas sai kinnitust, et kokakunsti tärne jagatakse vaid põhjusega.