Maandusime Maldiivide pealinnas Males, kust paat viis otse üle türkiissinise vee väikesele paradiisisaarele. Juba esimesest hetkest tervitasid meid soe õhk ja õrn meretuul. Maldiivid ongi täpselt selline koht, nagu piltidelt paistab — korallsaared, palmisalud, valged liivarannad ja vesi, mis on nii selge, et tundub lausa ebamaine. Postkaardimaailm, mis päriselt eksisteerib.
Esimesel õhtul kostitati meid troopilise vihmasajuga, mis jäi vahelduva eduga saatma ka järgmistel päevadel. Kuid siin ei ole vihm tüütu — pigem soe, pehme ja kummaliselt rahustav. Uinumine ja raamatu lugemine vihmakrabina saatel oli lausa meditatiivne kogemus.
Isegi halli taeva all püsisid nii õhk kui ka vesi mõnusalt soojana.Võiks öelda, et liigagi soojana. Vihma sadas nii palju, et teed muutusid auklikuks ja sõit golfikäruga meenutas kohati Ameerika mägesid. Aga meil ei olnud kuhugi kiiret ega ühtegi kohustust. Päevad kulgesid mõnusalt aeglases tempos. Hommikusöögid venisid lõunasse ja lõunasöögid jäid vahele, sest lihtsalt polnud vajadust. Kirjutasin, logelesin, jalutasin!
Õhtusöögid kujunesid omaette rituaalideks. Muuhulgas proovisime Liibanoni köögi maitseid ja nautisime Hiina restorani Pekingi parti, mis maitses troopikas kuidagi eriti hästi. Magustoite sai proovitud rohkem kui küll, aga puhkusel ju võib. “Homme hakkan korralikuks,” on lause, mis siin kõlab kuidagi eriti lihtsalt.
Kui pilvine taevas lõpuks selgines, haarasin snorgeldamisvarustuse ja lipsasin otse oma bangalo rannast vette. Veealune maailm oli hämmastav: korallid, mustmiljon värvilist kala ja merikurgid, mis nägid välja nagu veidrad kosmoseolendid. Mõnel õnnelikul õnnestus ujuda ka koos merikilpkonnaga. Pärast mereseiklust oli basseini ääres vedelemine just see luksus, mida hing ihkas.
Viimasel päeval säras päike eredamalt kui varem. Ei vihma, ei tuult, vaid varahommikust saati selline raskelt kuum palavus, mis sundis kõike tegema veel aeglasemalt kui seni.
Hommikusöögi ajal ujus meist justkui muuseas mööda umbes pooleteise meetri pikkune hai, täiesti rahulikult ja väärikalt, nagu kohalik elanik oma igahommikusel jooksuringil. Öeldakse, et siinsed haid pole inimestele ohtlikud, aga olgem ausad, pärast seda vaatepilti tabasin end üsna kiiresti mõttelt, et minu snorgeldamised on selleks reisiks nüüd küll lõppenud.
Ja nii see puhkus vaikselt otsa saigi. Maldiivid kinkisid meile aega ja rahu. Seal, keset troopilist vihma ja päikesesära, tundsin, nagu oleks maailm korraks pausile pandud. Nüüd tagasi mõeldes meenuvad eelkõige need hetked, mil oli lihtsalt hea… olla.
Tõsi, raha oskavad nad siin küsida — seda ei saa salata. Aga kui võimalus avaneb, soovitan Maldiividel kindlasti ära käia. Mõningate hinnangute kohaselt võib osa saari juba 50 aasta pärast vee alla kaduda. Nii et kui on koht, mida tasub kogeda juba täna, siis on see just see türkiissinise vee ja valge liivaga paradiis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar