Täna varahommikul jõudsin lõpuks taas „maailma parimale saarele“. Just nii nimetas seda India ookeanis asuvat riiki maailmarändur Marco Polo. Võimalik, et pean temaga nõustuma, sest ilmselt peitubki siin põhjus, miks ma nii hea meelega Sri Lankale tagasi tulin.
Srilankalaste sõbralikkust ja külalislahkust saime tunda juba esimestest minutitest alates, kui meid lennujaamas tervitati lillede ja maiustustega.
Seitse aastat tagasi said kõik justkui turistile kohustuslikud paigad üle vaadatud, alustades kultuurikolmnurgast ja lõpetades kuulsa üheksa kaarega sillaga. Kõige eredam mälestus sellest reisist on aga legendaarne rongisõit Kandyst Nuwara Eliyasse. Kui pärast paaritunnist loksumist puupüsti täis vagunis hakkasid akendest paistma mägised teeistandused, oli kogu eelnev lämbe ebamugavus sekundiga unustatud. Tollastest emotsioonidest saab lugeda siit.
Just seetõttu saame sel korral võtta asja palju rahulikumalt. Lasime ülejäänud seltskonnal alguses koos turistihordidega „hullu panna“ ja liitusime nendega alles paar päeva hiljem.
Colombos võttis meid vastu täielik niiskus ja palavus. Tunne oli nagu sauna eesruumis, kuid sinna me õnneks kauaks ei jäänud. Istusime hoopis vesilennukisse, mis maandus pool tundi hiljem 1250 meetri kõrgusel Hattoni lähistel Castlereagh’i veehoidlal. Mõnikümmend trepiastet mäest üles ja olimegi kohal.
Just selle imekauni veekogu kaldal, teepõõsastega kaetud mägede keskel, veedame järgmised kolm päeva. Igas suunas avanevad miljonivaated. Need samad rohelised, udused mäed ongi see põhjus, mis mind siia tagasi kutsus.
Keset lopsakat loodust asuv villa on ainult meie päralt ning saabusime täpselt hommikusöögi ajaks. Olime esimesed, kes kohale jõudsid, ja loomulikult serveeriti alustuseks teed. Eelmisest korrast on meeles, et srilankalased söövad peamiselt riisi ja karrit, sageli ka hommikusöögiks. Meile pakuti õnneks seekord klassikalist euroopalikku hommikusööki.
Varahommikul meenutas ilm mägedes mõnusat Eesti suve, kuid pärast väikest uinakut jõudis kohale ka lubatud mussoonvihm. Õhuniiskus on nii suur, et polegi aru saada, kas sajab või mitte, sest niikuinii oleme hetkega läbimärjad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar