Arles

Pärast hommikusööki sõitsime Arles’i – linna, kus ajalooline arhitektuur on hämmastavalt hästi säilinud. Pole ime, et just see maaliline paik inspireeris Vincent van Goghi nii sügavalt, et ta lõi siin aastatel 1888–1889 üle 300 maali ja joonistuse.

Van Goghi radadel jalutades sattusime pooljuhuslikult ühte sisehoovi. Selgus, et just siin asus haigla, kus kunstnik toibus närvivapustusest ja maalis ühe oma kuulsaima teose – "Le Jardin de l’hôpital à Arles". Tänapäeval kannab paik nime Espace Van Gogh, kus tegutsevad linna raamatukogu, näitusesaalid, väikesed poekesed ja kohvikud. Sisehoov on täis värve ja rahu – nagu tema maal oleks ellu ärganud.

Arles’i peamised vaatamisväärsused jutustavad selle kirevast ajaloost. Linna asutasid VI sajandil eKr kreeklased (või mõnede allikate järgi hoopis liguurid), hiljem valitsesid siin keldid, foiniiklased ja lõpuks roomlased. Just roomlaste ajast on säilinud linna kuulsaimad ehitised – linnamüür, antiikteater, amfiteater ja võidukaar.

Kui olime need vaatamisväärsused üle vaadanud, otsustasime korraks jõe äärde tuult trotsima minna. Selgus aga, et see tahtis meid endaga kaasa viia – nii et põgenesime targu tagasi vanalinna paksude kivimüüride vahele.

Pärast lõunasööki sõitsime tagasi Aix-en-Provence’i, kus tuul oli lõpuks vaibunud ja sai rahulikult basseini ääres peesitada. Tõeline Eesti suvi Provence’is – isegi sääsed olid kohal!

Kuigi plaanisime õhtustada hotelli restoranis, otsustas meie pere kõige noorem liige, et tuleb hoopis munakividele kärutama minna. Nii jõudsime taas eilsesse jaapani restorani, kus tellisin täpselt sama angerjaga riisikausi nagu eilegi. Lihtsalt nii hea oli, et teisiti ei saanud.