Ärgates avasin akna, kust kostis linnulaul ja paistis päikesetõus, mis valgus vaikselt üle küpresside ja viinamarjapõldude. Õhus oli veel karget jahedust, mis kõigi ennustuste kohaselt pidi päeva peale muutuma täiuslikuks suvesoojuseks.
Mõisa kõrvalhoone kööki oli püsti pandud pop-up ilusalong, kus keerlesid lokitangid ja ripsmetušid, samal ajal kui peamaja köögilaua ääres joodi alles hommikukohvi ja vahetati eilseid muljeid.
Soengu ja meigi vahepeal õnnestus mul põigata kõrvalküla Ansouis’ tänavatele. Vaikne ja romantiline paik, kus kivimajad kumasid päikese käes kuldselt. Astusime sisse ka kirikusse.
Pealelõunaks oli viimanegi pilv kadunud ja päike lõõmas lagipähe. Sadakond pidukleitides ja tumedates ülikondades põhjamaalast otsis varju. Kõik, mis järgnes, oli nagu lõik romantilisest armastusfilmist – imeliste inimeste imeline pidu imelises kohas, imelise looga. Kõik tundus korraga nii ehe ja samas täiesti ebamaine.
Ka õhtusöögilauas oli kõik detailideni läbi mõeldud. Isegi lauakaunistusi sai süüa. Kui su ees seisavad hiiglaslikud viinamarjakobarad, otse kõrvalpõllult korjatud, oleks patt neid raisku lasta – ikka tuleb ära süüa. Nii tegimegi.
Isegi hommikusöögiks pakuti meile sama põllu viinamarju. See oli justkui Provence’i viis öelda: “Tere hommikust, elu on ilus!”
Õhtu sulas vaikselt öösse. Muusika kõlas pehme ja rahulikuna, tuul mängis puulehtedes ja kuskil klirisesid klaasid. Uinusin nende helide saatel – väsinuna, õnnelikuna ja tänulikuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar