Olen seda meelt, et kui Euroopas reisida, siis pole vaja kogu elamist igaks juhuks kaasa tassida. Kui midagi puudu on, saab ju alati osta. Täna tuli seda põhimõtet praktikas rakendada. Ärkasin kurguvaluga ja pärast hommikusööki leidsin end apteegist, kust sain kõik vajaliku ja rohkemgi veel.
Oleme kaks päeva paiksed olnud, aga täna otsustasime jälle natuke ringi sõita. Kohalike soovitusel võtsime suuna Bimont’ tammi poole, kust avanevad imelised vaated ja saavad alguse paljud matkarajad. Tasub ikka kohalikke uskuda!
Siit paistis ka kaljune Sainte-Victoire’i mägi – kunstnik Paul Cézanne’i suurim inspiratsiooniallikas. Ta maalis seda lugematu arv kordi.
Edasi sõitsime mööda legendaarset Route Cézanne’i. Teed, mis ühendab Aix-en-Provence’i ja Le Tholoneti küla. See pole lihtsalt üks ilus maantee, vaid ainus tee Prantsusmaal, mis on kantud ajalooliste monumentide nimekirja. Seda põhjusega, sest vaated on siin erakordsed.
See ongi see sama tee, kus Cézanne seisis molbertiga ning jäädvustades oma kodukandi mägesid, oliivisalusid ja valguse muutlikkust. Alates 2022. aastast on Route Cézanne osa rahvusvahelisest Impressionism Routes võrgustikust, kuhu kuuluvad Euroopa suurimaid kunstnikke inspireerinud paigad.
Jalutasin ka ühel lavendlipõllul, mis praegu, oktoobris, küll ei õitsenud, aga isegi ilma lillade laineteta oli see võluv. Provence’is on ilu igal sammul, isegi lavendlita lavendlipõllul.
Lõunaks olime tagasi hotellis ja nautisin fine dining restoranis kokakunsti meistriteoseid – soolakoorikus küpsetatud vasikaliha ja maailma parimat kohvisufleed.
Õhtusöögiks suundusime taas Ramose restorani – kindla peale minek ja mis peamine, et süüa saab enne kella seitset.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar