Berliin

Saksamaa pealinn on aastaid olnud kurikuulus oma elujõuliste subkultuuride poolest. Nende õitseaeg jääb 1990. aastatesse. Tänaseks olevat Berliin taltsutatud. Ka Kreuzberg, mida peetakse üheks värvikamaks linnaosaks, on muutunud “teistmoodi” inimeste ohtlikust ümbruskonnast trendikaks elurajooniks. Ka meie otsustasime ennast just siia mõneks ajaks sisse seada. 

Elame 1894. aastal avatud ja algselt tööliste puhkealaks rajatud Viktoriapargi vahetusläheduses. Alustasime Berliini vallutamist jalutuskäiguga pargis. Kuna selleks ajaks olin valmis sööma mida iganes, siis astusime sisse esimesse süüa pakkuvasse asutusse ning tellisin pikalt mõtlemata viinerit. Etteruttavalt olgu öeldud, et see jäi viimaseks, sest Berliini kulinaarne ampluaa sellega õnneks ei piirdu. 

Viktoriapargis on tehiskosk ja memoriaal, mis jääb 66 meetri kõrguse Kreuzbergi mäe tippu ning meenutab preislaste võitu Napoleoni-vastastes sõdades. 

Täna on Saksamaal riigipüha ja rahvas pidutseb. Mis tähendab omakorda seda, et kõik poed on suletud. Õnneks on olemas bensiinijaamad, kust saime kõik vajaliku, et hommikul mitte nälga surra. 

Yorkschlösschen on Berliini hõnguga pubi-restoran, mis on džässkontserti nautivaid kohalikke puupüsti täis. Mahutasime ennast terrassile ja sõime ühe mehise talupoja õhtusöögi. Ei mäletagi enam, millal viimati praekartulit ja muna sõin, aga tunne on nagu oleksin koju jõudnud. 

Võib ju olla, et eestlased tunnevad end Berliinis koduselt just seetõttu, et tunneme saksa kultuuriruumi üsna hästi, kuna oleme sinna kunagi isegi kuulunud.