Lossis on ka hommikusöök kui pidusöök. Valikusse kuulub muuhulgas näiteks 17 sorti juustu ja Saksamaale omased brezelid ehk soolakringlid. Tellimise peale tuuakse lauda kõikvõimalikud soojad toidud. Kui eile läksin kindla peale välja, siis täna otsustasin proovida midagi kohalikku ja sain valged vorstid soolakringliga. Ups!
Selgus, et vorsti söömine polegi nii lihtne, aga alustame algusest. Hallikasvalge värvusega, seasoole sisse aetud sardellisarnane Weißwurst ehk valgevorst on Baierimaal traditsiooniline hommikusöök, mis pannakse mõneks minutiks kuuma vette ja serveeritakse koos brezeli ja magusa sinepiga. Siin on aga üks konks – enne söömist tuleb vorst ära koorida. Lisaks on tavaks juua kõrvale Weißbier’i ehk valget õlut. Jah, sa lugesid õigesti – hommikul juuakse õlut. Õnneks mulle keegi õlut ei pakkunud ja üleüldse sõin ma vorsti valesti. Kes enne on sardelli koorima hakanud? Mina küll mitte! 🙈
Üllatuslikult maitsesid vorstid siiski hästi, isegi koorimata kujul. Soolakringi fänniks ma aga veel saanud pole.
Teel Münchenisse peatusime Walcheni järve ääres. See suurejooneline alpijärv, mis laiutab Alpide keskel 75 kilomeetri kaugusel Münchenist lõunas, võlus oma rahulikkuse ja loodusliku iluga. Neid vaateid võiks pikemalt imetlema jääda, aga Baieri liidumaa pealinn ootab.
München köitis ajaloolise atmosfääriga ja viis justkui ajarännakule. Alustuseks suundume Marienplazile, kus imetlesime kellamängu saatel nii 15. sajandist pärit vana raekoda kui ka uut raekoda, mille fassaadil on Baieri ajaloo tähtsate tegelaste raidkujud.
Pärast raekodade ja neid ümbritsevate hoonete avastamist jalutasin Müncheni residentsi. See on üks Saksamaa suurimaid linnapaleesid ja endine Wittelsbachi dünastia kuningapalee, mille algne struktuur pärineb 14. sajandist. Residentsi on sajandite jooksul laiendatud ja renoveeritud, mistõttu kajastuvad siin erinevad arhitektuuristiilid alates renessansist kuni klassitsismini. Just keeruline ehituslugu on teinud residentsist tõelise arhitektuurilise meistriteose, kus iga osa räägib oma ajastu lugu.
Täna asub siin kümne siseõue ja 130 ruumiga muuseumikompleks, kust leiab aukartustäratava kollektsiooni kunstiteoseid, antiikmööblit, skulptuure ja käsitsi maalitud lagesid. Eriti muljetavaldav on Antiquarium, mille võlvitud laed ja marmorist sambad võtavad sõnatuks.
See endine kuningapalee pole lihtsalt arhitektuuri pärl, vaid ka kultuuriline aare, kus ajalugu kohtub kunstiga. Tõeline elamus! Sain selle soovituse Saksamaal elavalt sõbrannalt, kellele olen väga tänulik. Soovitan seda külastust kõigile, kes armastavad arhitektuuri ja kunsti.
Kuigi pileteid ette osta ei saa, siis seisin isegi augustikuisel turismi tipphooajal piletijärjekorras alla kümne minuti ning ka muuseumis sees ei olnud suuri inimmasse.
Hofbräuhaus on Müncheni üks tuntumaid õllekaid ja linna ajaloo ning kultuuri oluline osa. See legendaarne õllesaal, mis rajati juba 1589. aastal, on olnud kohtumispaigaks kuningatele, kunstnikele ja turistidele. Tänaseni on see paik, kuhu inimesed kogunevad, et nautida värskelt pruulitud õlut, traditsioonilisi baieripäraseid roogasid ja elavat muusikat. Siinsed seinad on olnud tunnistajaks paljudele ajaloolistele sündmustele.
Kuigi München on maailma suurima õllefestivali Oktoberfesti kodu, siis jääb minul õlu seegi kord joomata. Mis teha, kui õllesoolikat lihtsalt pole.
Pärast lõunasööki ja uinakut suundusin koos tuhandete teistega 27-kraadises kuumuses staadionile, kus sain lõpuks vastuse küsimusele, et miks Adele otsustas kõik oma kümme Euroopa kontserti just Münchenis anda.
Põhjus lihtne. Saksamaa publik on teda alati hästi vastu võtnud, juba siis, kui ta veel kuulus polnud. Isegi paremini kui tema kodumaal, nagu Adele ise ütles. Kuna minu koht oli fännitsoonis, siis võin kinnitada, et see on tõsi – eranditult kõigil olid laulusõnad peas. Adele on üks meie aja parimaid lauljaid ja laulukirjutajaid. Võimas elamus.
Isegi mitu päeva hiljem tuleb kananahk ihule, kui sellele õhtule mõtlen. Nõustun täielikult nendega, kes ütlevad, et elu parim kontsert.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar