Edelweiss’i radadel

Plirts-plärts, käes on märts! See lause sobis eilsesse nagu rusikas silmaauku. Hommikul sadas vihma, mis muutus päeva peale lörtsiks ja lõpuks lumesajuks.

Seesama ilm oli ka põhjus, miks otsustasin taaskord murdmaaradadel suusakilomeetreid koguda. Tegin juba tuttava ringi Zug’i ja tagasi. Seejärel kiire riiete vahetus ja siis juba auga väljateenitud lõunasöök Oberlech’is.

Täna ärgates paistis päike. Hommikusöök ootas laual nagu ka kõigil eelnevatel hommikutel. Oleme saavutanud taseme, kus soove loetakse silmist. Üsna kiiresti võib harjuda sellise kuninga kassi eluga, aga tuleb hoopis asjad pakkida ning hüvastijätuks lehvitada.

Poole tunniga jõuame mägedest alla ja sama kiiresti on kadunud ka lumi. Madalamal on suur kevad käes.

Kuidagi ootamatult ületame riigipiiri ja enne veel kui puhkus päriselt otsa saab, seikleme Šveitsi mägismaal. Kui kiirteelt maha keerame, siis leian end keset „Heliseva muusika“ filmist tuttavaid rohelisi alpiaasasid. Kaugemal paistavad lumised mäetipud. Kui Gupf’i mäetipus bussist välja astun, siis ununeb kõhutühjus sekundiga ja seegi, et meil tegelikult kiire on. Värske õhk ja need muinasjutulised vaated võtavad sõnatuks.

Suusareiside pluss on see, et igat päeva saan kujundada täpselt nii nagu ise tahan. Ühiselt koguneme hommiku- ja õhtusöögilaua taha, aga kõik muu on igaühe vabakava. Kui tahan lähen mägesid vallutama, kui tahan kogun kilomeetreid murdmaaradadel või panen end hoopis matkarajal proovile. Kodus kamina ees raamatu lugemine on ka täitsa lubatud 💖

Talveparadiis

Päevad ei ole vennad. Täna paistis päike hommikust õhtuni. Siit ka põhjus, miks kiirustasin esimeste hulgas mäele ja nii saingi jälle värskes traktorijäljes sõita.

Suusasaapal ja suusasaapal ikkagi on vahe. Kinnitan, et minu rätsepatööna valminud saapad on nagu sussid ja tõid suusatamisse täiesti uue kvaliteedi. Mõistan, miks nad siin igal võimalusel kuulutavad, et Strolz’i suusasaapad on Lech'i suusaküla ja kogu Austria suusatööstuse uhkus. Need valuvabad saapad on inspireerinud miljoneid suusatajaid üle maailma. Tänasest kuulun ka mina nende hulka. Selliste saabaste pärast tasub Lech’i tulla küll, aga õnneks on põhjuseid oluliselt rohkem.

Näiteks tõusis nunnumeeter põhja, kui kahekesi ühe oravapoisiga mäest alla kihutasime. Paari tunniga on rajad jälle kuhjadesse sõidetud ja ega need jaladki taha enam sõna kuulata. Ainuõige aeg siin talveparadiisis üks kosutav kakaopaus teha.

Ei pidanudki kaua ootama, kui liitusid teisedki. Veel paar suusapööret allapoole ja oligi aeg kevadises soojuses austreid, šampanjat, böffi ja kaiserschmarrn’i nautida.

Kaiserschmarrn’i valmistati esmakordselt Austria keisri Franz Joseph I jaoks. Legendi kohaselt reisis keiser koos abikaasaga Alpides ja lõunasööki pakuti ühe taluniku kodus. Talumees viskas magustoidu valmistamiseks pannile parimad koostisosad. Paraku rebis pabinas talunik pannkoogi kogemata tükkideks. Lootuses segadust varjata, kattis ta selle tuhksuhkru ja ploomimoosiga. Õnneks maitsest „rebitud pannkoogi segadik“ keisrile väga ja nii sündiski Austria rahvustoit kaiserschmarrn. Mul on igal juhul keisriga sama maitse, sest liialdamata sõin seda nädala jooksul viis korda.

Viini šnitsli kõrval on kaiserschmarrn teine väga populaarne toit, mille leiab siitkandist eranditult kõikide söögikohtade menüüst. Isiklikult üle kontrollitud. Üldjuhul serveeritakse seda otse pannilt, nii et ühest portsust saab terve seltskond kõhu täis ja jääb veel ülegi.

Murdmaaradadel

Hommikuks on kogu maailm udusse mattunud. Lootus on, et lõunast hakkab taas päike paistma. Seega otsustasin laisa hommiku kasuks ehk siis peale hommikusööki pugesin uuesti teki alla.

Peale teist ärkamist olin üksi jäänud. Info mägedest on selline, et mitte miski mind täna sinna ei tõmba. Nähtavus on alla meetri. Ka kõige suuremad suusahundid näitavad loobumise märke.

Õnneks ei ole Austria ainult mäesuusariik, vaid siin on ka ohtralt murdmaaradasid. Suusatasin täna kõrvalkülla Zug’i ja tagasi. Rada kulges muinasjutulises looduses valdavalt mööda vulisevat jõekallast ning üle lagendike ümbritsetuna põlismetsa ja lumiste mäetippudega. Iga pööre tõi uue vaate ning tegin korduvalt peatusi, et seda ilu imetleda. Kõrvu kostusid vaheldumisi veekohin ja linnulaul. Kord jäi üks peale ja siis jälle teine.

Määrdemeistrile hiigelsuured tänud. Nii võiks isegi kullale sõita. Üliäge kogemus. Ei saa välistada, et tulen veel tagasi.

Maailma katusel. Suusasaapad.

Eile päikest ei näinud, aga muidu tipp-topp päeva veetsin mägedes suusarõõme nautides.

Täna hommikune lumesadu oli plaaniväline „üllatus“ ja nii suundusin süümepiinadeta tagasi Strolz’i spordipoodi, kus mu jalgadest skaneeriti 3D-mudel.

Kui koju tagasi jõudsin, siis vaatas ülejäänud seltskond meie isiklikus kinosaalis Taylor Swifti kontserti, mis kestis parajasti nii kaua, kui oli aeg lõunale minna. Hoolimata sellest, et suusatatud oli kõigil täpselt null kilomeetrit, siis kõht läks tühjaks ikkagi.

Kuna pehmes lumes suusatamine pole minu lemmiktegevus, siis sõitsin peale lõunasööki suusatrammiga 2300 meetri peale maailma katusele, kus lisaks imeliste panoraamvaadete nautimisele, õnnestus ka mööda matkarada päris mitu tõusumeetrit ja sammu koguda.

Seejärel suundusin uuesti Strolz’i. Läbi ajaloo on legendaarse spordipoe südameks olnud Strolz’i suusasaapad, mis on tuntud oma kvaliteedi ja mugavuse poolest. Valikus on erinevad mudelid. Hoolimata sellest, kas oled algaja või kogenud suusataja, ikka leiad oma. Ka mina leidsin. Seda muidugi mitte päris iseseisvalt, vaid professionaali abiga. Hommikuse 3D-mudeli põhjal on ettevalmistatud spetsiaalselt minu jalgade jaoks suusasaabaste toorikud, mis mulle peale mõningasi protseduure jalga topiti.

Kuigi olin hoiatatud, et edasine tegevus võib olla veidi ebamugav, siis seda, mis minuga juhtuma hakkas, ma oodata ei osanud. Nimelt suruti saapad võimalikult tihkelt jalga ja hakati voolikute abil mingisugust kollast vahtu juurde lisama. Lõpuks oli tunne nagu oleksid mul kolm numbrit liiga väiksed saapad jalas. Pidin seal kirjade järgi 10+ minutit seisma, et vahulaadne toode jalakuju võtaks ja piisavalt taheneks. Mul õnnestus sellest piinapingist viie minuti peal vabaneda, kuna pilt hakkas taskusse kukkuma. Mäletan, et mingi hetk hakati mu ümber kiiresti toimetama. Suusasaapad võeti jalast, mind panid istuma, jalad tõsteti üles ja sunniti Coca-Cola’t jooma. Kui naeratama hakkasin, siis pandi saapad uuesti jalga ja paluti kõndida. Esmamulje on igal juhul muljetavaldav.

Olen aastaid kuulnud nendest suusasaabastest ainult ülivõrdes kiidusõnu, aga tegelikult ei saanud lõpuni aru, et kuidas saab mäesuusasaabas olla nagu suss. Kes vähemalt korra elus on mäesuusasaabast jalga proovinud, teavad, et sellesse lausesse on juba eos vastuolu sisse kirjutatud. Kas ikka on?

Alates tänasest saan kinnitada, et mul on mugavad mäesuusasaapad. Ei tee reklaami, aga soovitan võimaluse korral selle ebamugavuse ära kannatada. Väidetavalt minestamiseks tavaliselt siiski ei lähe. Mina kuuluvat siinkohal pigem erandite hulka.

Kui võrrelda kleidiproovis käimist rätsepatööna valminud suusasaabaste tegemisega, siis kleidid on endiselt rohkem minu teema, aga nii 10+ aasta pärast olen nõus vajadusel uuesti selle saabaste katsumuse üle elama.

Lech am Arlberg. Strolz.

Austria populaarsete suusakuurortide hulka kuuluv Lech on osa Arlbergi suusapiirkonnast. Tegemist on Austria lumerikkaima piirkonnaga, kus suusahooaeg kestab detsembrist märtsi lõpuni. Parimatel aastatel isegi aprilli keskpaigani. Austria mäesuusatamine sai alguse umbes 100 aastat tagasi just siitkandist ja seda tänu oma suurepärasele asukohale ning lumeoludele.

Meie koduküla Lechi peetakse Austria suusatamise hälliks ning kõige lumisemaks ja luksuslikumaks kuurordiks. Väidetavalt armastavad ka kuulsused oma vaba aega just siinsetel nõlvadel veeta.

Lisaks Lechile kuuluvad Arlbergi tuntumate suusakeskuste hulka veel Zürs, St. Anton, St. Christoph ning Stuben. Igal külal on oma lugu ja oma võlud. Kokku on Arlbergi suusapiirkonnas rohkem kui 80 tõstukit ja 260 kilomeetrit laskumisradu.

Kõik suusakülad on omavahel radade ja tõstukitega ühendatud. Nii saab soovi korral mugavalt ühest suusakeskusest teise suusatada. Kui oma võimeid ülehindad või ilm ootamatult talumatuks muutub, siis ei pea muretsema, sest külade vahel sõidavad ka bussid, mis koju tagasi toovad.

Täna oli imeline päikseline päev, mistõttu seadsime nagu üks mees peale hommikusööki sammud suusamäele. Igal aastal avastan enda jaoks uuesti mägede ja suusatamise võlud. Endiselt naudin hommikust esimesena traktorijäljes ja inimtühjal nõlval suusatamist.

Kiiresti sõidetakse rajad päikese käes kuhjadesse. Siit ka põhjus, miks peale lõunatamist mägirestorani terrassil koju mullivanni põgenesin.

Õhtuse jalutuskäigu raames astusin sisse ka legendaarsesse spordipoodi Strolz. Miks Strolz nii eriline on, et maailmakodanikud ainuüksi sellepärast Lech’i tulevad. Nende lugu sai alguse enam kui 100 aastat tagasi, kui hr Strolz avas esimese spordipoe Lech’is. Algselt oli see väike pood, kuid hr Strolzi pühendumus ja kirg suusatamise vastu aitasid ettevõttel kasvada. Perekond Strolz on põlvkondade jooksul jätkanud traditsiooni ja pidevalt täiendanud oma teadmisi suusavarustuse valdkonnas ning pakkunud parimat teenindust.

Tegelikult tulin täna lihtsalt uudishimust kaasa, kuid selles seitsmekorruselises pealtnäha butiik-kaubamaja meenutavas spordipoes tundsin end nagu laps mänguasjapoes. Siit lihtsalt ei väljuta tühjade kätega. Kui pole vaja suusavarustust osta või rentida, siis uut mütsi ja päikeseprille on ju ikka vaja 🙈

EV106

Saalbach, Zell am See, Ischgl, Serfaus, Sölden, uuesti Saalbach jne. Olid ajad, kui sai mitu korda aastas Austrias suusatamas käidud. Unustamatud aprés-ski’d on siiani meeles. „Anton aus Tirol’i“ saatel on lugematu arv kordi suusasaabastes laua peal tantsitud. Eriti eredalt on meeles Saalbach ja tema Hingerhag Alm’i peod ning legendaarsed lendavad südamed.

Austerlastele meeldib öelda, et nad ei räägi lumest, nad garanteerivad selle. Vastupidiselt eelmisele aastale võtavadki Alpid seekord vastu suurepäraste lumeoludega. Isegi madalamates külades katab maad valge lumevaip. Mida kõrgemale jõuame seda muinasjutulisemaks kõik muutub. Ideaalsed tingimused suusarõõmude nautimiseks on looduse poolt igal juhul loodud.

Meie koduks saab nädalaks suusakülas Lech asuv Severin*s – The Alpine Retreat residents.

Kohalikule tervitusampsule lisasime pidulikkust käsipagasis kodust kaasa tassitud kiluvõileibadega. Ka pääsukestega kleit sai selga pandud.

Puhkus vol2

Tänasele vihmale eelnes kaks eriti troopilist päeva. 24/7 oli põhjamaalase jaoks liiga palav. Isegi minusuguse külmavares ei saanud 32 kraadisest basseinist jahutust. Kuumarabanduse vältimiseks eelistasin kõige kuumema aja päevast veeta konditsioneeritud toas ja nautida imelist aknavaadet.

Paar päeva tagasi otsustasime, et kuna meie juures liivaranda ei ole, vaid saab otse trepist sügavasse vette astuda, siis laseme ennast lähedal asuvasse randa viia. Päris mõnus oli vahelduseks liival jalutada ning türkiissinises ookeanis mõnuleda. Limonaad hipilikus rannabaaris pani i-le täpi.

Seejärel pöördusime tagasi oma kõrge müüriga ümbritsetud ja turvamehe poolt valvatud paradiisi.

Enne õhtusööki viidi traditsioonilise puupaadiga Kilifi abajasse päikeseloojangut vaatama. Kuna taevas oli natuke pilvine, siis loojangut eriti ei näinud. Sellegipoolest oli mõnus õhtupoolik toredas seltskonnas.

Puhkamise raske töö vahel oli eilse päeva tipphetk Kilifi kaubanduskeskuse külastamine. Poodi sisenemisel kontrolliti eranditult kõiki metallidetektoriga ja ka koti sisule visati pilk peale. Üllataval kombel on poes palju meile tuttavat toidu- ja esmatarbekaupa, aga mina otsin hoopis kohalikku toodangut. Kes otsib, see leiab. Eriti äge on 25kilone riisikott. Ka Keenia pähklid ja kommid on leitud.

Lõputult võiks rääkida Keenia erakordsest loodusest ja tohutust külalislahkusest, aga siin ja praegu saavad minu kaks nädalat selles suurte kontrastidega riigis otsa. 

Asante sana! 💖

Isadepäeval kalal

Eile õnnestus kogeda vihmasadu troopika moodi. Nii otsustasin eksprompt nädala jooksul juba neljandat korda massaaži minna. Kui sealt väljusin, polnud vihmast enam jälgegi.

Täna oli eriti varajane ärkamine. Kell 5.15 istusime bussi ning suundusime mööda rannikut ülespoole. Täpselt tund aega hiljem astusin Watamu’s paati. Plaanis on tuunikala püüdma hakata.

Mina kerisin välja esimese dorado nimelise kuldkala. Google’i abiga selgus, et eesti keeles peaks see kuldmakrell olema. Täitsa nunnu 🐠

Sellele järgnes veel üks samasugune. Lõpetuseks õnnestus meil ikka üks väiksemat sorti tuunikala ka kätte saada.

Sellega võis päeva kordaläinuks lugeda ja lõpetasime selleks korraks. Teadupärast tekitab kalapüük kiiresti hasarti, aga kes seda kõike pärast süüa jaksab. Etteruttavalt olgu öeldud, et kolm päeva saime oma saagist söönuks. Mõningaste lisanditega muidugi. Esimese sashimi tegime kohe paadis ja see maitses ülihästi.

Tagasiteel olid saatjaks delfiinid.

Koju jõudsime täpselt lõunasöögi ajaks. Nii sai isadepäeva dinee koos erinevate kalaroogadega alata. Pidupäeva puhul ei puudunud ka küünalde ja lauluga šokolaaditort.

Täna juhtus nii, et õhtusöögi ajaks ei olnud tegelikult kellelgi veel kõht tühjaks läinud ja nii andsime juba peale eelrooga alla. Taas tõestatud, et inimvõimetel siiski on piirid.

Puhkus

Kuigi enam pole põhjust varajaseks ärkamiseks, siis elan endiselt päikesega samas rütmis ja jälgin hommikuti, kuidas kohalikud kalurid paatidega mööda kihutavad. Täna äratas mind aga hoopis õuest kostuv mürgeldamine. Kui aknaluugid eest lükkasin, siis vaatas mulle vastu pesakond ahve. Tore oli hambapesu kõrvale nende tegutsemist jälgida. Ikkagi Aafrika.

Eile oli tõsine puhkamise päev. Peale ujumise, lugemise ja söömise muud tarka ei teinudki. Kohe üldse ei oska pikalt mittemidagitegemist harrastada. Nii pakkisimegi ennast täna peale hommikusööki autodesse ja läksime ümbruskonnaga tutvuma.

Sõitsime sisalagaavi põldude vahel. Meeletult ilusad on need lõputud sisali read taeva taustal.

Vähenõudlik sisalagaav kasvab soojas kliimas aasta läbi. Taimest saadakse looduslikku kiudu, millest valmistatakse paberit, nööri, köisi, vaipu ja kotte.

Need põllud siin kuuluvad Kilifi Plantation’ile. Tegemist on mahetoodangule orienteeritud farmiga, kus muuhulgas tegeletakse sisalagaavi ja piimakarja kasvatusega. Lisaks on loodud siia ka ainulaadne ärikeskkond, mille südameks on restoran Food Movement ning selle ümber pesitsevad kohalikku käsitööd, kunsti, riideid ja mööblit pakkuvad stuudiopoed. Muuhulgas leidsin ühe kohaliku disaineri, kes on oma brändiga Hamaji osalenud ka Pariisi moenädalal.

Tuletan meelde, et oleme Aafrikas ja ka see unikaalne ettevõtmine on aafrikalik. Siit ei tasu otsida konditsioneeritud marmorpõranda ja vitriinakendega poode, vaid hoopis iidse viigipuu alt keskkonnasõbralikest materjalidest ehitisi. Väga lahe ettevõtmine.

Ostud tehtud, sõitsime üle silla ja tutvusime ka Kilifi linnakesega. Käisime köögiviljaturul ning jalutasime uudishimulikult tänavatel ringi.

Aafrikale omaselt oleme ka meie vaatamisväärsused. Ei tea, kas see on peas kinni, aga telefoni ma siin igal juhul välja võtta ei julge. Üldiselt on nii, et mida vähem varandust endaga kaasas kanda, seda turvalisem on. Nii olengi kõik ehted, kella ja isegi koti koju jätnud. Pangakaart, raha ja telefon mahuvad taskusse.

Põhjanabalt troopikasse

Viimane hommik idüllilises Boranas kostitas korraliku sajuga. Aafrika vihmad olla lühikesed, aga see siin tõestas vastupidist. Kuue tunniga on maha sadanud arvestatav kogus vihma. Plaan enne lahkumist veel üks varajane safari teha, muutus magamise plaaniks. Mis mul saab selle vastu olla? Puhkus ikkagi ju.

Hommikusöögilauas selgus, et millal ja kuidas minema saame, on teadmata. Esiteks ei saa lennukid tõusta ja maanduda ning teiseks ei tea keegi, kas tee, mis lennukini viib, üldse olemas on. Peale mõningast ootamist asusime siiski teele.

See sõit oli seiklus omaette ja kuulub kateglooriasse „võimalik vaid Aafrikas“. Lisaks teedele, mida enam praktiliselt pole, lendab igast suunast vett ja pori. Üleöö on tekkinud jõed ja neist läbi sõites jääme mitmesse kohas kinni. Rattad käivad all ringi nii vees kui teedel või õigem oleks öelda porimülgastes. Kord olin kindel, et nüüd kohe vajume jõkke külili. Õnneks on meie safarigiid-autojuht Richard pikkade kogemustega ning tõi meid poriste, kuid õnnelikena sihtkohta.

Lennurajal ootas kitsekari, aga mida pole on lennuk. Ütlen ausalt, et uuesti sama teed tagasi ei tahaks sõita. Mõni minut hiljem hakkasid udust paistma tuled ja sealt see meie isiklik lennutransport lõpuks saabus.

Oleme juba harjunud Keeniale omaselt elama hetkes. Lähme, siis kui lähme ja kiiret pole kuhugi. Järgmine kord vaatame kella, kui peame pikema lennu Euroopasse ette võtma. Seniks naudime elu.

Kaks tundi hiljem maandume Keenia rannikul, kus võtab vastu suurepärane troopiline kliima. Nüüd saab sulejope kleidi vastu vahetada.

Keenia väga erinevad maastikud mõjutavad ka kliimat. Rannikul on kliima troopiline, mida iseloomustavad stabiilne soojus ja kõrge õhuniiskus. Madalikel on ilmastik üldiselt kuum ja kuiv, mägedes ja platoodel on aga päevaste ja öiste temperatuuride erinevused väga suured. Kõik see omal nahal katsetatud ja just nii ongi.

Mägedes sain privaatse ja inimeste vaba Aafrika kogemuse. Nüüd olen jõudnud rahva sekka. Sõidame läbi väikeste asulate, kus näeb ehedat külaelu Aafrika moodi.

Kilifi rannikulinna lähedal kalju tipul asuvast Sirai Beach’i villast saab nädalaks meie uus kodu. See on ideaalne paik laiskadeks päevadeks. Just see, mida vaja.

Vaatame, mida toredat kuulsal Keenia rannikul lisaks soojale kliimale ja palmidega ääristatud liivarandadele veel pakkuda on.

Safari vol2

Varahommikuse loomavaatluse käigus sain muuhulgas teada, et sebral on sündides sama pikad jalad kui tema emal. Põhjus lihtne, et lõvi ei saaks aru, kes väiksem ja nõrgem on.

Lisaks tavalistele sebradele nägime ka haruldast kõrbesebra, kes on arvatud väljasuremisohus liikide hulka. Praeguseks elab looduses ainult paar tuhat isendit. Kõrbesebra erineb tavalisest sebrast selle poolest, et tal pole kõhu all triipe ning tal on Miki hiire kõrvad.

Diskuteerisime ka selle üle, miks sebrad on triibulised. Selle koha on safarigiidil kaks versiooni. Esiteks on see omamoodi jahutussüsteem, kus must tõmbab päikest ligi ja valge samal ajal peegeldab tagasi. Teise versiooni kohaselt kaitsevad triibud lõvi eest. Kui lõvi jahib sebrasid ja jõuab nii lähedale, et valib saaklooma välja, siis hakkavad kõik sebrad korraga jooksma ning lõvil läheb silmade eest kirjuks ja ta kaotab sihtmärgi. Tundub loogiline, mul juhtus neid pikemalt vaadates sama lugu 🙈

Õnnestus näha ka musta ninasarviku ema koos pojaga. See on haruldane vaatepilt, sest nad ei armasta seltskonda. Tavaliselt peidavad end põõsastesse või põgenevad kohe, kui võõras läheneb. Vaatasime pikalt üksteisele silma. Väike ninasarvik oli eriti uudishimulik, tuli järjest lähemal. Ema jälgis igat tema sammu. Natuke hirmus oli ka. Olime igahetk valmis põgenema.

Hommikusöögile järgnes jalutuskäik Sirai House’i valdustes. Mina ei teadnud näiteks, et avokaadod hakkavad valmima alles siis, kui on puu otsast ära võetud. Ja selleks kulub vähemalt nädal.

Üllatus seegi, et Keenia on maailma suurim rooside eksportija. See selgitab, miks on kõik kohad roosikuhjasid täis. Igas WC-s on 15 roosiga vaas, vannitoas 70 roosiga vaas, võite vaid ette kujutada, mis elutubades toimub. Neid ma ei suutnudki kokku lugeda.

Seejärel lõõgastav paus terrassil ja basseinis mõnuledes. Imelised vaated on vaid boonuseks.

Õhtuseks safariks on saavutatud staadium, kus elevandid, sebrad, ninasarvikud ja antiloobid ei paku enam pinget. Neist sõidetakse lihtsalt mööda. Väljaarvatud juhul kui on mõni mega hea valguse või poosiga hetk, siis toimub kiire fotojaht. Ainult üks siht on silme ees. Otsime leopardi, aga keda pole, seda pole. Uudisekünnise ületab ka kaelkirjak, kes auto eest nõtkel sammul teed ületada otsustab. Polnudki teist sel reisil nii lähedalt veel näinud.

Edasi lubatakse erandkorras autost välja. Natuke hirmutav on ka, sest täpselt seal, kus välja astusin, avastasime leopardi jäljed. Mitte väga kaugel on pühvlikari. Näha on ka elevante.

Sammusime üles Pride Rock’i nimelisele kaljunukile, kus on filmitud Disney tänaseks klassikaks saanud „Lõvikuninga“ need kaadrid, kus näidatakse savanni rahvale tulevast kuningat Simbat. Ka nendeks võimsateks savanni looduskaadriteks said filmitegijad inspiratsiooni just siit Boranast. Mega äge. Pilves ilma tõttu päikeseloojangut ei näinud, aga väidetavalt olla see imeline. Eriti maagiline pidi siin olema täiskuuööl.

Puhkuse ajakava on olnud tihe. Nagu eelmistelgi päevadel õnnestus tänagi safarilt otse õhtusöögilauda istuda. Isegi riideid pole aega vahetada. Riietega on siin üldse hästi läinud. Lühikesed püksid ja suvekleidid oleksin võinud rahulikult teise kohvrisse jätta. Tänu kõrgmäestikus elamisele on ilm pigem jaheda võitu ja väga muutlik. Sellise keskmise Eesti suve mõõdu annab välja.

Mis omakorda tähendab, et ka tubades on külm. Uskumatu, et oleme ekvaatoril ja külmetame. Tubades on ainus küttekeha kamin, mida köetakse praktiliselt 24/7. Tegelikult mina isiklikult eelistan jahedas magamist ja täitsa mõnus on end enne kamina ees soojendada. Lisaks ootab teki all kuumaveekott, mida on mõnus kaissu võtta.

Õnneks sääskedele selline kliima ei meeldi ja neid siin pole. Siit ka põhjus, miks vastupidiselt madalamal asuvatele safaripiirkondadele ei ole vaja Boranas malaariatablette tarbida.

Kes soovib privaatset safarikogemust, siis Borana on just sulle. Enamiku ajast sõitsime ringi üksinda nagu polekski maailma teisi inimesi. Kaaslasteks vaid metsloomad ja looduse ilu. Tõe huvides olgu öeldud, et esimesel õhtul lõvide ja gepardiga kohtudes tuli meil paari autoga sõbralikult maid jagada, aga see oli ka kõik.

Lendamine flamingodega

Taas üks varajane äratus, aga seekord võtsime suuna juba tuttavale kruusasele teelõigule keset elevantide karjamaad, mida lennuväljaks nimetada on endiselt liig mis liig. Täna ootab siin kolm helikopterit, mille ekipaažid on juba varasemalt komplekteeritud. See seletab, miks pidin reisikorraldajale lisaks passiandmetele ka kaalunumbri saatma.

Meie piloot on pärit Austriast, aga juba 30+ aastat Nairobis elanud. Küsimusele, et kuidas siis on eurooplasena Keenias elada, ütleb resoluutselt, et kallim kui Euroopas. Kuna soovib Euroopa standarditele vastavat elu, siis tuleb kõik importida. See maksab ja mitte vähe. Kinnitas ka fakti, et keegi ei käia pealinnas jala. Kui tahab restorani või poodi minna, siis ainult autoga.

Ülevalt elevantide, kaamelite ja pühvlite karjasid vaadata on teistmoodi äge kogemus. Lisaks sõidame mööda jõesänge ning üle omapäraste majapidamiste – ümmargused tihedalt okaspõõsastega ümbritsetud onnid. Põõsasmüüril on tähtis roll. Ööseks aetakse kari sinna keskele, et kaitsta seda metsloomade eest.

Sellised ringmajapidamised moodustavad erineva suurusega külasid. Sellel kindel põhjus. Nimelt on nad mitmenaisepidajad ja mees peab igale naisele oma majapidamise ehitama. Ehk siis ühe mehe naiste arvust sõltub küla suurus. Kui ümbruskonnas saab loomadel toit otsa, siis tuleb asjad pakkida ja kogu tavaariga järgmisesse kohta kolida. Seetõttu on palju põõsasringe, kus majapidamist sees pole.

Hommikusööki nautisime kaljunuki otsas. Parasjagu närvikõdi tekitas see maandumine. Kui vaatasin ülevalt, kuhu teised kopterid juba maandunud olid, siis tundus, et kolmandale küll ruumi pole, aga võta näpust. Need vaated ja emotsioonid, mis siit kaasa võtan on ülivõimsad. Ainulaadne kogemus. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis soengu tegemisele pole mõtet aega kulutada 🙈

Tegime päeva jooksul kolm tankimispeatust. Needki oli omaette elamused, sest sõna otseses mõttes in the middle of nowhere ei ole bensiinijaamasid. Suurtes sinistes plekktünnides veeretati kütus kohale. Nii õnnestus kohtuda külalastega, kes peale ühte sellist maandumist nagu võluväel igast ilmakaarest kokku jooksid. Kui kotipõhjast Kalevi kommid välja õngitsesin, siis olin sekundiga kõigi lemmik.

Küsimuse peale, et kas nad koolis ei pea olema, saime vastuseks, et praegu on jõuluvaheaeg. Kool algab uuesti jaanuaris. Inglise keelt räägivad nad vabalt, sest Keenia on mitmekeelne riik, kus ametlikud keeled on suahiili ja inglise keel. Lisaks veel terve hulk erinevaid hõimukeeli. Üks eriti agar kutt tõestas, et oskab soravalt lugeda ka eesti keeles. Kommipaberilt sai kõik aktsendivabalt meile ette loetud.

Edasi ületasime mäekuru ning jõudsime rohelisemast ja jahedamast mäestikust kuivema ja kuumema kliimaga Suguta orgu. See on vapustavaid vaateid pakkuva ja tervet Aafrikat läbiva ning UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Suure Riftioru osa.

Enne veel kui Suguta orgu imetlema hakkasime vaatasime ülevalt Turkana järve, mis on üheaegselt nii maailma suurim püsiv kõrbejärv kui ka maailma suurim aluseline järv. Järve maksimaalne pikkus on 290 kilomeetrit, millest enamus asub Keenias ja väiksem osa Etioopias.

Turkana järve pärl on lõunakaldal asuv Nabuyatomi vulkaanikraater, mis paistab silma oma täiusliku ümmarguse kuju poolest. Kas sina oled kunagi vulkaanikraatri servale maandunud ja šampanjat joonud? Aga mina nüüd olen. Pole mitte paha koht. Alla järve ei soovitata kukkuda, sest seal võib Niiluse krokodillidega kohtuda.

Edasi ületasime veel ühe vulkaani ja jõuame flamingode paradiisi. Liialdamata julgen väita, et Logipi järvel elab sadu tuhandeid flamingosid. Koos nendega lendamine on kirjeldamatu elamus. Päris mitu ringi sai järvele peale tehtud. Nii tänulik, et unistused täituvad 🙏

Järgmine peatus liivakõrb, mis ei jää kuskilt otsast alla Dubaile. Düünidele maandudes oli totaalne tuulevaikus, kuid viis minutit hiljem saime osa korralikust liivatormist. Sekundiga olime üleni liivased ja põgenesime kiiresti.

Tegime ujumispeatuse ühes kohalike mõistel looduslikus basseinis, aga meie mõistes oli tegemist lombiga. Nüüd tuleb hästi välja, et Aafrikas on vesi luksuskaup. Sõitsime täna üle piirkonnast, kus polnud enne eelmise nädala paduvihmasid kolm aastat tilkagi sadanud. Ei oska ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada, mida nad sel hetkel tundsid.

Nagu ühest suust on keenialased vihma eest tänulikud. See pidi olema fenomenaalne, kuidas siin paari päevaga kõik pruunist roheliseks muutub. Veel poolteist nädalat tagasi oli kõik see, mis täna on roheline, kuivanud kõrb. Ükskõik kellega ja kus räägid, siis vabandatakse, et sajab, aga samas täpsustatakse kohe, et loodus ja eriti loomad on tänulikud. Minagi olen tänulik, sest näen ilusat Aafrikat.

Lõpetuseks lendasime üle koduse Borana looduskaitseala, kus tervitasid elevantide, sebrade ja antiloopide karjad. Õnneks on ilm nüüd meie poolt ning saame maanduda koduukse ette.

Kokku lendasime 630 kilomeetrit ja peatustega kulus selleks üheksa tundi. Julgen väita, et kõike täna nähtut ja tehtut pole võimalik mõnda teist transpordiliiki kasutades kogeda. Olgu öeldud, et kopteritel võeti esimeses peatuses uksed eest ära. Mis tähendab, et sõidu ajal vihises kõrvus tuul ja müra oli võimas, aga veel võimsamad olid vaated. Mõned tugevamad lõhnadki jõudsid taevasse.

Tänane päev andis palju unustamatuid emotsioone. Ülivõimas, mida kõike loodusel pakkuda on. Sõnadega kirjeldada on seda pea võimatu. Üks mis kindel, et Keenias on väga mitmekesine metsik loodus, kus on esindatud pea kõik Aafrika loodusvormid. Siin on olemas kõik see, mis minu jaoks teeb Aafrikast Aafrika.

Safari

Kui keegi arvab, et puhkamine on lust ja lillepidu, siis ta eksib rängalt. Äratus on safaripäevadel kell kuus, et jõuaks koos päikesetõusuga loomi vaatama. Hommikukohv ja küpsised on teele kaasa pakitud.

Alustuseks imetlesin elevandikarjasid ning seejärel vaatasin tõtt pühvlitega. Pühvlid pidi loomadest tapma Keenias kõige rohkem inimesi. Minu rahustuseks lisati, et kui autos istud, siis ei juhtu midagi. Igal juhul päris kurjade nägudega põrnitseti meid.

Ei saa öelda, et ka ninasarvikute juures ennast kõige kindlamalt tundsin. Need siin on valged ninasarvikud, kes elavad tasandikel. On ka mustad ninasarvikud, kellele meeldib põõsastesse peituda. Eks näis, kas õnnestub nendega kohtuda.

Vähemalt gepardihärral oli rikkalikust õhtusöögist veel kõht täis ja põõnas pead tõstmata samal lagendikul, kuhu ta meist eile maha jäi.

Emaelevantide mälu on fenomenaalne. Nad mäletavad 50 aasta tagust aega. Emaste elevantide mäletamine muutub üha tähtsamaks, sest kliimamuutusest tingitud põuad sagenevad. Vanemate emaelevantide juhitud karjad suunduvad põuapiirkondadest väljapoole juua ja süüa otsima. Nendesse paikadesse, mida nad varasemate põuaperioodide ajal on kasutanud.

Veel fakte elevantide kohta. Viieteistaastased isased visatakse karjast välja, sest nad peavad hakkama oma elu elama. Elevandil on elu jooksul kuus paari kihvasid. Kui need otsa saavad, siis liiguvad kuskile, kus on pehmet rohtu ja söövad seal oma viimase söögi ja ongi kõik. Elevandid armastavad üle kõige süüa. 18 tundi ööpäevast tegelevad nad söömisega.

Kolme tunniga on kõht tühjaks läinud ja pöördusime tagasi villasse. Kuigi päikese käes oli kohati mõnusalt soe, siis on külmatunne endiselt sees ja nii otsustasin peale hommikusööki miljonivaatega vanni mõnulema minna.

Keskpäeval muutus ilm kardinaalselt ning päikesepaiste asendus paduvihmaga, mille lõppu ei paistnud kuskilt. Seega jäi õhtune safari ära. Otsustasime hoopis oma villa kinosaalis vaadata 1985. aasta filmi „Out of Africa“, kust leidsime toredat äratundmisrõõmu. Ainuõige koht selle filmi vaatamiseks on just Keenias ja just safaril.