Eile õnnestus kogeda vihmasadu troopika moodi. Nii otsustasin eksprompt nädala jooksul juba neljandat korda massaaži minna. Kui sealt väljusin, polnud vihmast enam jälgegi.
Täna oli eriti varajane ärkamine. Kell 5.15 istusime bussi ning suundusime mööda rannikut ülespoole. Täpselt tund aega hiljem astusin Watamu’s paati. Plaanis on tuunikala püüdma hakata.
Mina kerisin välja esimese dorado nimelise kuldkala. Google’i abiga selgus, et eesti keeles peaks see kuldmakrell olema. Täitsa nunnu 🐠
Sellele järgnes veel üks samasugune. Lõpetuseks õnnestus meil ikka üks väiksemat sorti tuunikala ka kätte saada.
Sellega võis päeva kordaläinuks lugeda ja lõpetasime selleks korraks. Teadupärast tekitab kalapüük kiiresti hasarti, aga kes seda kõike pärast süüa jaksab. Etteruttavalt olgu öeldud, et kolm päeva saime oma saagist söönuks. Mõningaste lisanditega muidugi. Esimese sashimi tegime kohe paadis ja see maitses ülihästi.
Tagasiteel olid saatjaks delfiinid.
Koju jõudsime täpselt lõunasöögi ajaks. Nii sai isadepäeva dinee koos erinevate kalaroogadega alata. Pidupäeva puhul ei puudunud ka küünalde ja lauluga šokolaaditort.
Täna juhtus nii, et õhtusöögi ajaks ei olnud tegelikult kellelgi veel kõht tühjaks läinud ja nii andsime juba peale eelrooga alla. Taas tõestatud, et inimvõimetel siiski on piirid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar