Talveparadiis

Päevad ei ole vennad. Täna paistis päike hommikust õhtuni. Siit ka põhjus, miks kiirustasin esimeste hulgas mäele ja nii saingi jälle värskes traktorijäljes sõita.

Suusasaapal ja suusasaapal ikkagi on vahe. Kinnitan, et minu rätsepatööna valminud saapad on nagu sussid ja tõid suusatamisse täiesti uue kvaliteedi. Mõistan, miks nad siin igal võimalusel kuulutavad, et Strolz’i suusasaapad on Lech'i suusaküla ja kogu Austria suusatööstuse uhkus. Need valuvabad saapad on inspireerinud miljoneid suusatajaid üle maailma. Tänasest kuulun ka mina nende hulka. Selliste saabaste pärast tasub Lech’i tulla küll, aga õnneks on põhjuseid oluliselt rohkem.

Näiteks tõusis nunnumeeter põhja, kui kahekesi ühe oravapoisiga mäest alla kihutasime. Paari tunniga on rajad jälle kuhjadesse sõidetud ja ega need jaladki taha enam sõna kuulata. Ainuõige aeg siin talveparadiisis üks kosutav kakaopaus teha.

Ei pidanudki kaua ootama, kui liitusid teisedki. Veel paar suusapööret allapoole ja oligi aeg kevadises soojuses austreid, šampanjat, böffi ja kaiserschmarrn’i nautida.

Kaiserschmarrn’i valmistati esmakordselt Austria keisri Franz Joseph I jaoks. Legendi kohaselt reisis keiser koos abikaasaga Alpides ja lõunasööki pakuti ühe taluniku kodus. Talumees viskas magustoidu valmistamiseks pannile parimad koostisosad. Paraku rebis pabinas talunik pannkoogi kogemata tükkideks. Lootuses segadust varjata, kattis ta selle tuhksuhkru ja ploomimoosiga. Õnneks maitsest „rebitud pannkoogi segadik“ keisrile väga ja nii sündiski Austria rahvustoit kaiserschmarrn. Mul on igal juhul keisriga sama maitse, sest liialdamata sõin seda nädala jooksul viis korda.

Viini šnitsli kõrval on kaiserschmarrn teine väga populaarne toit, mille leiab siitkandist eranditult kõikide söögikohtade menüüst. Isiklikult üle kontrollitud. Üldjuhul serveeritakse seda otse pannilt, nii et ühest portsust saab terve seltskond kõhu täis ja jääb veel ülegi.