Hommikuks on kogu maailm udusse mattunud. Lootus on, et lõunast hakkab taas päike paistma. Seega otsustasin laisa hommiku kasuks ehk siis peale hommikusööki pugesin uuesti teki alla.
Peale teist ärkamist olin üksi jäänud. Info mägedest on selline, et mitte miski mind täna sinna ei tõmba. Nähtavus on alla meetri. Ka kõige suuremad suusahundid näitavad loobumise märke.
Õnneks ei ole Austria ainult mäesuusariik, vaid siin on ka ohtralt murdmaaradasid. Suusatasin täna kõrvalkülla Zug’i ja tagasi. Rada kulges muinasjutulises looduses valdavalt mööda vulisevat jõekallast ning üle lagendike ümbritsetuna põlismetsa ja lumiste mäetippudega. Iga pööre tõi uue vaate ning tegin korduvalt peatusi, et seda ilu imetleda. Kõrvu kostusid vaheldumisi veekohin ja linnulaul. Kord jäi üks peale ja siis jälle teine.
Määrdemeistrile hiigelsuured tänud. Nii võiks isegi kullale sõita. Üliäge kogemus. Ei saa välistada, et tulen veel tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar