Taas üks varajane äratus, aga seekord võtsime suuna juba tuttavale kruusasele teelõigule keset elevantide karjamaad, mida lennuväljaks nimetada on endiselt liig mis liig. Täna ootab siin kolm helikopterit, mille ekipaažid on juba varasemalt komplekteeritud. See seletab, miks pidin reisikorraldajale lisaks passiandmetele ka kaalunumbri saatma.
Meie piloot on pärit Austriast, aga juba 30+ aastat Nairobis elanud. Küsimusele, et kuidas siis on eurooplasena Keenias elada, ütleb resoluutselt, et kallim kui Euroopas. Kuna soovib Euroopa standarditele vastavat elu, siis tuleb kõik importida. See maksab ja mitte vähe. Kinnitas ka fakti, et keegi ei käia pealinnas jala. Kui tahab restorani või poodi minna, siis ainult autoga.
Ülevalt elevantide, kaamelite ja pühvlite karjasid vaadata on teistmoodi äge kogemus. Lisaks sõidame mööda jõesänge ning üle omapäraste majapidamiste – ümmargused tihedalt okaspõõsastega ümbritsetud onnid. Põõsasmüüril on tähtis roll. Ööseks aetakse kari sinna keskele, et kaitsta seda metsloomade eest.
Sellised ringmajapidamised moodustavad erineva suurusega külasid. Sellel kindel põhjus. Nimelt on nad mitmenaisepidajad ja mees peab igale naisele oma majapidamise ehitama. Ehk siis ühe mehe naiste arvust sõltub küla suurus. Kui ümbruskonnas saab loomadel toit otsa, siis tuleb asjad pakkida ja kogu tavaariga järgmisesse kohta kolida. Seetõttu on palju põõsasringe, kus majapidamist sees pole.
Hommikusööki nautisime kaljunuki otsas. Parasjagu närvikõdi tekitas see maandumine. Kui vaatasin ülevalt, kuhu teised kopterid juba maandunud olid, siis tundus, et kolmandale küll ruumi pole, aga võta näpust. Need vaated ja emotsioonid, mis siit kaasa võtan on ülivõimsad. Ainulaadne kogemus. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis soengu tegemisele pole mõtet aega kulutada 🙈
Tegime päeva jooksul kolm tankimispeatust. Needki oli omaette elamused, sest sõna otseses mõttes in the middle of nowhere ei ole bensiinijaamasid. Suurtes sinistes plekktünnides veeretati kütus kohale. Nii õnnestus kohtuda külalastega, kes peale ühte sellist maandumist nagu võluväel igast ilmakaarest kokku jooksid. Kui kotipõhjast Kalevi kommid välja õngitsesin, siis olin sekundiga kõigi lemmik.
Küsimuse peale, et kas nad koolis ei pea olema, saime vastuseks, et praegu on jõuluvaheaeg. Kool algab uuesti jaanuaris. Inglise keelt räägivad nad vabalt, sest Keenia on mitmekeelne riik, kus ametlikud keeled on suahiili ja inglise keel. Lisaks veel terve hulk erinevaid hõimukeeli. Üks eriti agar kutt tõestas, et oskab soravalt lugeda ka eesti keeles. Kommipaberilt sai kõik aktsendivabalt meile ette loetud.
Edasi ületasime mäekuru ning jõudsime rohelisemast ja jahedamast mäestikust kuivema ja kuumema kliimaga Suguta orgu. See on vapustavaid vaateid pakkuva ja tervet Aafrikat läbiva ning UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Suure Riftioru osa.
Enne veel kui Suguta orgu imetlema hakkasime vaatasime ülevalt Turkana järve, mis on üheaegselt nii maailma suurim püsiv kõrbejärv kui ka maailma suurim aluseline järv. Järve maksimaalne pikkus on 290 kilomeetrit, millest enamus asub Keenias ja väiksem osa Etioopias.
Turkana järve pärl on lõunakaldal asuv Nabuyatomi vulkaanikraater, mis paistab silma oma täiusliku ümmarguse kuju poolest. Kas sina oled kunagi vulkaanikraatri servale maandunud ja šampanjat joonud? Aga mina nüüd olen. Pole mitte paha koht. Alla järve ei soovitata kukkuda, sest seal võib Niiluse krokodillidega kohtuda.
Edasi ületasime veel ühe vulkaani ja jõuame flamingode paradiisi. Liialdamata julgen väita, et Logipi järvel elab sadu tuhandeid flamingosid. Koos nendega lendamine on kirjeldamatu elamus. Päris mitu ringi sai järvele peale tehtud. Nii tänulik, et unistused täituvad 🙏
Järgmine peatus liivakõrb, mis ei jää kuskilt otsast alla Dubaile. Düünidele maandudes oli totaalne tuulevaikus, kuid viis minutit hiljem saime osa korralikust liivatormist. Sekundiga olime üleni liivased ja põgenesime kiiresti.
Tegime ujumispeatuse ühes kohalike mõistel looduslikus basseinis, aga meie mõistes oli tegemist lombiga. Nüüd tuleb hästi välja, et Aafrikas on vesi luksuskaup. Sõitsime täna üle piirkonnast, kus polnud enne eelmise nädala paduvihmasid kolm aastat tilkagi sadanud. Ei oska ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada, mida nad sel hetkel tundsid.
Nagu ühest suust on keenialased vihma eest tänulikud. See pidi olema fenomenaalne, kuidas siin paari päevaga kõik pruunist roheliseks muutub. Veel poolteist nädalat tagasi oli kõik see, mis täna on roheline, kuivanud kõrb. Ükskõik kellega ja kus räägid, siis vabandatakse, et sajab, aga samas täpsustatakse kohe, et loodus ja eriti loomad on tänulikud. Minagi olen tänulik, sest näen ilusat Aafrikat.
Lõpetuseks lendasime üle koduse Borana looduskaitseala, kus tervitasid elevantide, sebrade ja antiloopide karjad. Õnneks on ilm nüüd meie poolt ning saame maanduda koduukse ette.
Kokku lendasime 630 kilomeetrit ja peatustega kulus selleks üheksa tundi. Julgen väita, et kõike täna nähtut ja tehtut pole võimalik mõnda teist transpordiliiki kasutades kogeda. Olgu öeldud, et kopteritel võeti esimeses peatuses uksed eest ära. Mis tähendab, et sõidu ajal vihises kõrvus tuul ja müra oli võimas, aga veel võimsamad olid vaated. Mõned tugevamad lõhnadki jõudsid taevasse.
Tänane päev andis palju unustamatuid emotsioone. Ülivõimas, mida kõike loodusel pakkuda on. Sõnadega kirjeldada on seda pea võimatu. Üks mis kindel, et Keenias on väga mitmekesine metsik loodus, kus on esindatud pea kõik Aafrika loodusvormid. Siin on olemas kõik see, mis minu jaoks teeb Aafrikast Aafrika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar