esmaspäev, 30. september 2019

Põrgukatel

Kesk-Aasia riikide uhkuseks on pealinnade keskel, kõige nähtavamas kohas kõrguvad hiiglaslikud rahvuslipud. Tuulemasinate abil puhutakse need 1500–2000-ruutmeetrised kangad lehvima. Türkmenistani eelmine president Saparmyrat Nyýazov oli naabritele ärategemise südameasjaks võtnud. Tema eluajal rajati 50 meetri kõrgune kosmoselaeva kujuline monument, mille otsas seisab tema enda, Türkmenbaşy ülekullatud kuju. 


Samba ja lipu kõrval asub rahvusmuuseum. Nagu teisteski turgikeelsetes Kesk-Aasia riikides, mängib ka siinses ajaloos suurt roll väepealik Timur. Olulisel kohal on ka Partia kuningriik, Sassaniidid ja Aleksander Suur. 

Kõik mis kahe päevaga nähtud, kiirkorras üle korratud. Muuseumis asub ka maailma suurim 266 m² ja üks tonn kaaluv vaip, mida kudusid 38 naist kuus kuud riigi iseseisvuse viiendaks aastapäevaks. Neil on kõikvõimalike huvitavate ministeeriumite hulgas ka näiteks vaibaministeerium. 

Istusime džiipidesse ja suundusime põhja poole kõrbesse. Maanteed on pealinna läheduses laiad ja hea kattega, ei puudu ka liiklusmärgid, kuigi neid on vähe. Mida kaugemale Aşgabatist jõudsime, seda kehvemaks muutusid teed. Autojuhid peavad Ott Tänakut tegema, kui suurte aukude ja pragude vahel manööverdavad. Sirututuspauside ajal kohtub eestlane Karakumi kõrbes kaamliga.


Enne päikeseloojangut keerasime peateelt maha kõrgete liivadüünide vahele, kus pärast pooletunnist eriti korralikku raputamist jõudsime üleriigilise tähtsusega vaatamisväärsuse, Darvaza kraatri juurde. 1971. aastal, kui nõukogude geoloogid olid avastanud Türkmenistani all maailma ühed suurimad maagaasivarud, tekkis probleem. Nimelt lähedal asuva küla elanikud kaebasid gaasihaisu peale, mistõttu pandi metaanile tuli otsa. Nii loodeti vältida metaani levikut puuraugust. Juhtus aga nii, et 48 aastaga on tekkinud 70-meetrise läbimõõduga ja 30 meetri sügavune kraater, kus põlevad gaasid jätavad tõeliselt sünge mulje. See auk keset Karakumi kõrbe on üks omapärane inimtekkeline nähtus, mida kohalikud kutsuvad põrgu eeskojaks. 



Õhtusöök kraatri kõrval spetsiaalsel alal. Pimedas on vaatepilt veelgi salapärasem. Kohustuslikud pildid tehtud, istusime taas džiipidesse ja kihutasime Dasogus’i magama. Kolm tundi pimedatel kõrbeteedel on omaette elamus. Minul isiklikult uni küll ei tulnud. Termomeeter näitas kohati 11 kraadi. Talveperioodil langeb riigi põhja osas mõnikord termomeeter ikka korralikult allapoole nulli.

pühapäev, 29. september 2019

Mary & Merv

Võtsime suuna pealinnast ida poole. Kui telefoni tuli sõnum “tere tulemast Iraani”, suunasin pilgu aknast välja. Selgus, et ühe võõra riigi lipud lehvivad teispool võrkaeda ja mitte kaugel pole ka piiripunkt. Seda korda jäi piir siiski ületamata. 

Kui Iraani läheduse šokist üle sain, asusin taas Türkmenistani valude ja võludega tutvuma. Nägime ära rohelise osa riigist, kuhu on rajatud korralik kanalitesüsteem, mis võimaldab tegeleda põllumajanduse ja loomakasvatusega. 


Lambad ja veised otsivad rohelist, mida hamba alla pista. Siin saab eriti selgeks tõsiasi, et vesi on elu allikas. Karjamaadega vaheldumisi laiuvad viinapuude salud ning nisu- ja puuvillapõllud. 

Puuvill on endiselt riiklikult tähtis, kuid enam mitte kõige olulisem majandusharu, nagu ammustel aegadel enne maagaasi avastamist. Minu tungival soovil peatusime ühe puuvillapõllu ääres ja imetlesime põõsa küljes kasvavaid valgeid vatitupse. Aga mitte iga põllu juures ei tohi peatuda, ainult eraomandis olevaid põlde võib uudistada. 


Oma silm on kuningas. Tundub, et enamus kuuemiljonilisest rahvast elab maal. Vastupidiselt pealinnale on siin kandis tänavad autosid ja inimesi täis. 

Lõunaks jõuame Mary linna. Pirukad ja šašlõkk põske pistetud, kiirustame UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvasse iidsesse linna Mervi. Õigemini näeme seda, mis sellest järele on jäänud. Järjekordse põletamata muda linna varemed. 


Õhtul pöördusime lennukiga tagasi pealinna. Viis tundi autoga vs 40 minutit lennukiga – mõlemal omad võlud. Päev sai väärika punkti ühe valgest marmorist pilvelõhkuja esimesel korrusel mustade klaaside taga asuvas restoranis. Sellega on murtud müüt, et kõik marmormajad seisavad kasutuseta. Olgu öeldud, et olime siin ainsad külastajad.

laupäev, 28. september 2019

Ašgabat

Juba eile ööpimeduses hotelli sõites jättis linn suursuguse mulje. Päevavalgus ei teinud asja hullemaks. Sellises koguses valget marmorit pole mina veel näinud. Isegi Taj Mahal jääb alla. Ka vanad veneaegsed hruštšovkad on marmoriga üle klopsitud. Nende lemmikmaterjali imporditakse peamiselt naaberriikidest Iraanist ja Türgist, natuke ka Itaaliast. 

Lisaks hunnikule valgetele majadele sõidavad ringi ainult valged autod. Etteruttavalt olgu öeldud, et see on nii ainult pealinnas. Põhjus hoopis proosalisem kui suvine tappev kuumus. Selgus, et kuni Aasia mängudeni tohtisid pealinna tänavatel sõita ainult valged autod. Koos valgest marmorist hoonetega tahtis Ašgabat sellega saada Guinessi rekordite raamatusse kui kõige valgem ja puhtam linn.


Aasia mängudest ei saada siin üle ega ümber. Suure uhkusega rõhutatakse seda igal võimalusel. Selleks ehitati staadion, olümpiaküla ning palju uusi esindushooneid, remonditi ja haljastati tänavad ning ehitati uus lennujaamahoone. 

Esimene peatus on turg. Loomad, vaibad, toidukaup üle vaadatud, läksime uudistama Ertogrul Gazi mošeed, mis ehitati aastatel 1991-1998 türklaste koostöös kohalikega. Kui hiljem pilte vaatasin, siis tekkis korraks segadus, et miks Istanbuli pildid Türkmenistani omade vahel on. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Eeskujuks on võetud Istanbuli Sinine mošee. Üldiselt ongi nii, et kui ehitamisest juttu tuleb, siis valdavalt on tegijateks türklased või prantslased. 


Peale lõunasööki vaatasime üle ühe kohustuslikest vaatamisväärsustest, 11 kilomeetri kaugusel pealinnast läänes asuva Türkmenbaşy Ruhy mošee ja mausoleumi. Suur kullatud kuplitega pühakoda on eelmise presidendi 100 miljoni dollari projekt, mille ehitasid aastatel 2002–2004 prantslased. Kesk-Aasia suurim mošee mahutab 10 000 inimest, sh 7000 meest ja 3000 naist. 


Ašgabat sai rängalt kannatada 1948. aasta maavärinas, mistõttu tuli ehitada praktiliselt uus linn. Ka väljaspool pealinna said paljud ajaloolised hooned, peamiselt mošeed, korralikult kannatada. Mošeede varemed ongi ühed peamised vaatamisväärsused. 

Järgmisena sõitsimegi pealinna äärde, kus eelmäestiku nõlvadel asuvad Partia kuningriigi aegse linna Vana Nisa varemed. See UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv linn rajati enam kui 2000 aastat tagasi. 

Linnaekskursiooni lõpetuseks sain mälestusmärkide üledoosi. Neid on rohkem kui mitu. Üks uhkem kui teine. 

Ašgabati on ehitatud sadu luksuslikke ühiskondlikke hooneid, mis erinevalt „tavalistest” uutest korrusmajadest pole kaetuid Türgi, vaid hoopis Itaalia marmoriga. Üks silmapaistvamaid on Batgt Kösgi – õnnepalee laadne toode. Peale hingetõmbe pausi jalutasime sinna kohalikke toite ja rahvakunsti nautima. Hoone ise on oma nelja kaheksanurga sisse ehitatud kristallkuuliga võimas, aga muus osas on tegemist ühe korraliku turistilõksuga.

reede, 27. september 2019

Nostalgiareis

Lõpuks sain teada, mis nostalgiareis meie mõistes tegelikult tähendab. Plaanis on käia läbi kõik endised NSV Liidu riigid. Kahe aasta tagused emotsioonid Valgevenest hakkavad vaikselt tuhmuma. On aeg järgmiseks närve kõditavaks seikluseks.

Seda korda suundume Kesk-Aasiasse. Kuna sihtkoht on selline, kuhu turiste väga ei oodata, siis on lendude arv väike ja tänu sellele õnnestus alustuseks kuus tundi Frankfurdi lennujaamas magada. 

Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on üsna ebaharilik, et leidub veel riike, mis on teinud väliskülaliste sisenemise nii keeruliseks ja vaeva nõudvaks.

Maailmatargad on välja selgitanud, et välisturistide põlgamise esikolmiku moodustavad Eritrea, Põhja-Korea ja Türkmenistan. Seda viimati nimetatut asungi nüüd avastama.

Tegemist pole eestlaste lemmiksihtkohaga. Ka meie kaubandusvõrgust ei õnnestunud saada ühtegi vastavasisulist raamatut. Googel leiab kaks eestikeelset reisikirja, kust jääb kõlama mõte, et kui te mingi ime läbi olete viisa saanud, siis arvestage, et tegemist on Põhja-Korea light-versiooniga. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab, aga kõigi eelduste kohaselt tõotab tulla üks põnev reis.


Esimese vau-efekti tekitas lendava kotka kujuline hiiglaslik lennujaam, kuhu täna on maandunud seitse lennukit. Ja rohkem ei tule ka. Hoone ise on moodne, pikas inimtühjas galeriis viib edasi liikuv tee, mille kõrval seisavad paarikümnemeetrise vahega mundris ametimehed. Liialdamata on iga reisija kohta vähemalt kolm valvurit. Viisa passis, läbisime iseteenindusliku passikontrolli, kus muuhulgas tuli anda kõik sõrmejäljed ja salvestada silma võrkkesta muster.

pühapäev, 11. august 2019

Sigulda

Toidu teema jätkuks. Riia parimat hommikusööki pakub Riits. Kolmandat korda järjest tulen siia, et süüa üks korralik kõhutäis. Juba on välja kujunenud omad lemmikud, isegi menüüd ei ole enam vaja vaadata. 

Kõht head ja paremat täis, olen valmis minema vastu uutele seiklustele. Asume avastama Sigulda kanti, kus ei saa üle ega ümber Turaida lossist, 13. sajandil ehitatud keskaegsest kindlusest, mis on keldrist pööninguni täis ajalugu. Kui lossiplatsil seisin, siis teadsin, et olen siin olnud, aga millal, kes seda enam mäletab. 

Kohe Turaida lossi külje all asub Gūtmanise koobas, mida peetakse Baltimaade suurimaks omasuguste seas. Koobas nagu koobas ikka. Ei midagi erilist. 

Mis värk selle Sigulda kepiga on? Ütlen ausalt, et ma ei olnud sellest enne tänast midagi kuulnud. Väidetavalt peab iga õige eestlase kodus olema üks Sigulda kepp – kõvera otsaga lakitud kepp, mida kaunistavad sissepõletatud mustrid. Siguldast polevat kombeks ilma selle suveniirita lahkuda. Tunnistan üles, et rikkusin kõiki reegleid, aga mul ei tekkinud sekundikski mõtet, et peaks sellise kepi endale koju viima. Ei, aitäh! 

Neil on isegi Sigulda keppidele pühendatud park. Seal käisin ära. 


Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Lõpuks õnnestus see lapsepõlve üks lemmikumaid laulufraase reaalsuseks muuta. Aerodium on koht, kus saab püstises tuuletunnelis õhus hõljuda. Tuulevoog on nii tugev, et selle peal on võimalik lamada ja lennata. Muutes kehaasendit saab aerodünaamika seaduste abil taevasse tõusta. Nii äge kogemus. Lisaks ülevatele emotsioonidele sain korraliku näolihaste trenni. Kaks minutit vastutuules lennata tundub väga pikk aeg. Veel mitu päeva hiljem tuletab keha seda uskumatut kogemust meelde.

laupäev, 10. august 2019

Riia

Päris nii veel ei oska, et puhkuse ajal riigipiir ületamata jääb, aga küll ma õpin. Kaks viimast vaba päeva veedan lõunanaabrite juures. Õnneks siin ilm oluliselt suvisem kui kodus. 

Alustuseks õnnestus taas loomaaias käia. Tiiger, jõehobud, kaelkirjakud, sebrad ja leemur näitasid ennast parimast küljest, aga jääkaru oli kadunud. Mõtlesin enne, et kas on mõtet kaks korda järjest samas loomaaias käia, aga tagantjärele tarkusena võib öelda, et on küll. Oli nii armsaid taaskohtumisi kui ka täiesti uusi tutvumisi. 


Kuna pidin hommikul natukene vara ärkama, siis tuli teha üks kosutav lõunauinak. Seejärel sukeldusin Riia kaubandusse. Allahindlused on täies hoos. See ka peamine põhjus, miks ennast siia vedasin. Kuna poes käimine ei ole minu lemmiktegevus, siis tulin üsna ruttu tulema. Õnneks mitte tühjade kätega. 

Päeva lõpetasin oluliselt südamelähedasema tegevusega. Süüa mulle meeldib. Ja mitte lihtsalt süüa, vaid hästi süüa.

neljapäev, 8. august 2019

Tartu vol2

Eelmised kaks päeva tegelesin pingsalt puhkamisega ja mõned korrad vedasin ennast õue ka. Eilne päevasündmus oli hommikusöök legendaarses Werneris. Ikka oma endises headuses. 


Olen iga päev lubanud, et lähen Mänguasjamuuseumisse. Võtsin ennast kokku ja sain korraliku nostalgialaksu. Pabernukud. Lauamäng “Reis ümber maailma”. Tootmiskoondis “Polümeer” vahtkummist loomad. Näitus “Barbie 60”. Lisaks oli taaselustatud minu tuba, kus seinal rippusid Backstreet Boys’i poster ja Miki Hiire kalender, kapi otsas oli õllepurkide kogu (päriselus oli see minu venna hobi) ning nurgas seisis värviteleviisor, kust sai seebikaid vaadata või telekamängu mängida. 

Seda viimati mainitut aparaati meil polnud, aga meie õnneks elasime tädi perega ühes majas. Mina, tädipoeg ja mu vend suutsime genereerida kõikvõimalikke ideid ja tegevusi. Mis seal salata, nii mõnigi lollus sai üheskoos tehtud. Kolm pead on ikka kolm pead. Koos on kindlam ja mis kõige tähtsam, vastutus on jagatud. Need elutõed saime selgeks juba üsna varakult. 

Lisaks sellele olid meil kolme peale olemas kõik vajalikud ja vähem vajalikud asjad. Mäletan siiani, kuidas terve suvevaheaja tädipoja keldris telekamängu mängisime. Sealt ka minu Super Mario armastus. Kui see kedagi lohutab, siis juba meie pidime kuulama seda lapsevanemate lemmiklauset, et palun minge vahepeal õue ka. 

Kui lõpuks lapsepõlve radadelt tulema sain, läksin nostalgitsesin Toomemäel. Üle said vaadatud kõik ammused lemmikud: Ingli sild, tähetorn ja punased toomkiriku varemed. 


Annan kohaliku mõõdu välja küll. Kui hommikul juhatasin neli vanaprouat Wernerisse kooki sööma, siis nüüd tean juba “salateed”, mis viib 10 minutiga kesklinna. Olgu öeldud, et kolm päeva tagasi läks mul peale mõningast eksimist samasse kohta jõudmiseks kaks korda kauem aega. Ise olen rahul.

esmaspäev, 5. august 2019

Tartu

Punased nelgid, valge Žiguli, täidetud munad, Moskva saiad ja Vana Tallinn šampusega. Oli see vast pidu. Nostalgitsen natuke edasi. Kuigi 1979. aastat ei ole mul au mäletada, siis täitsa mitu aastat oli mu aadress NSV Liit. Sel kaugel ajal saadeti valdav osa lapsi suvel maale vanavanemate juurde. Nii juhtus ka minuga. Olin vaheldumisi asumisel Saaremaal, Virumaal ja Tartumaal. Ma pole kindel, mis sel ajal asjast arvasin, aga mälupildid on helged ja toredad. 

Nagu suur osa teisi kaasmaalasi on ka vanaema maalt linna kolinud. Hoolimata sellest saatsin ennast just sinna edasi puhkama. 

Tartuga on selline lugu, et olen siin käinud lugematu arv kordi. Alati on kellegi sünnipäev või mõni muu tähtis sündmus. Kunagi pole olnud aega olla lihtsalt turist. Proovin selle vea parandada. 

Istun Karlova linnosa kortermaja rõdul ja naudin rahu ja vaikus. Ei teagi, kas asi selles, et keegi ei ole veel jõudnud sisse kolida või ongi siin nii rahulik. 


Olen korduvalt kuulnud lugusid mingisugusest baarist, kus letil seisab 24/7 korv keedumunadega. See legendaarne koht ongi päriselt olemas. Ja nüüd on see minu kodurestoran. Muna söödud, viis tee edasi Aparaaditehasesse, mis on sarnane meie Telliskivi Loomelinnakule. Kes ütles, et Tartus hästi süüa ei saa, saab küll.

pühapäev, 4. august 2019

Uut moodi puhkus

Kes see küll oli, kes ütles kunagi, et tema ei oska Eestis puhata. Eks see ikka mina olin. Siis tundus, et see oleks nagu puhkuse raiskamine. Nüüd sai lõpuks selgeks, et ka see on puhkus, kui suurejoonelised plaanid puuduvad. Ja mittemidagitegemine on ametlikult lubatud. Hea vaheldus mööda maailma ringi kolamisele. 

Öeldakse, et unistada tuleb suurelt. Minu argipäeva unistused lõpuks täituvad. Ärkan, kui tahan. Olen hommikust õhtuni hommikumantlis, kui tahan. Teen lõunauinaku, kui tahan. Vaatan järjest ära kolm romantilist komöödiat, kui tahan. Jah, ma tegin seda! Magama lähen siis, kui ise tahan, sest järgmisel päeval äratuskell ei helise. Nüüd võin käsi südamel tunnistada, et see ei ole raiskamine, vaid täisväärtuslik puhkuse kasutus. Nii saigi puhkuse mõiste minu jaoks hoopis laiema tähenduse. 

Esimene nädal läks lennates. Lisaks ülal toodud kohustuslikele tegevustele, õnnestus käia uhiuues fotokunstikeskuses järgmisteks reisideks inspiratsiooni kogumas ja elu esimesel aerusurfi matkal. Kulminatsiooniks oli eilne retropidu, mille märksõnadeks olid “ENSV” ja “1979”.

laupäev, 15. juuni 2019

Riia vol2

Riia keskturg oli kunagi üks Euroopa suurimatest ja moodsamatest. Viis turupaviljoni asuvad vanades Saksa Zeppelini angaarides otse bussijaama kõrval. Tänapäeval pakutakse siin värsket talukaupa. Koos uudistavate turistidega täiendavad varusid ka kohalikud. Hetkel on maasikauputus. Hakka või Riias kaubareisil käima. 


Üks hiiglaslik Kalnciema tänava tagahoov keset 120-aastast puitarhitektuuri on kohalike poolt palavalt armastaud vaba aja veetmise koht, kus võid leida end vabaõhuturult, kontserdilt või kinoõhtult. Aastaringselt toimub siin midagi põnevat. Neljapäeva õhtud on näiteks tasuta kontsertide päralt. Kuuldavasti oli üleeile siin täitsa tore olnud. Ja laupäeviti toimub kohaliku toidu ja käsitöö laat. Ei jäänud minagi tühjade kätega. 

Jätsin turud seljataha ja asun vanalinnale ringi peale tegema. Kaheksa aastat tagasi sai käidud siinsetel kolleegidel külas ja sellest ajast midagi ikka meenub ka. Riia vanalinn on Tallinnaga väga sarnane - munakivitänavad, mida ääristavad keskaegsed hooned. Täitsa kodune tunne, aga oluliselt rahulikum. Tundub, et turiste on neil vähem või siis peidavad nad ennast kuskil mujal. 


Baltimaade suurim linn on arhitektuuriliselt mitmekesine. Siin näeb nii linna esiaegadel ehitatud kirikuid, keskaegseid vanalinnahooneid, kordumatut juugendstiili, viimase sajandi arhitektuuripärleid kui ka sajanditele vastu pidanud puitarhitektuuri. 

Lõunauinakule järgnes õhtusöök. Kuigi mind oli hoiatatud, et portsud on mehised, siis suutsin ikka liiga palju ahnitseda. Muu hulgas toodi mulle ämbritäis friikartuleid. Kuna mind on õpetatud, et taldrik tuleb tühjaks süüa, siis nüüd on tunne selline, et järgmised viis päeva ma süüa ei taha. 

Päeva lõpetuseks nõudsin pikka jalutuskäiku, mis lõppes varem, kui ta päriselt alatagi jõudis. Kaubanduskeskuses.

reede, 14. juuni 2019

Riia

Kuigi olin öelnud, et mitte mingil juhul ei taha minna Lidosse sööma, siis just sealt ma oma Riia tuuri alustasin. Tundub, et minu sõna ei maksa midagi. 

Äärmiselt mõjuval põhjusel jäi ööuni lühikeseks ja minu ainus palve oli, et tahan magada. Viimati nimetatut lasti mul teha minuti pealt üks tund, siis sain kõne, et nüüd tuleb minna kaelkirjakut vaatama. Ja parem oleks, et ta kodus on. 

Tund hiljem jalutasingi Riia loomaaias. Tegelikult ei saagi aru, kas olen riigipiiri ületanud või mitte, sest eesti keelt kuuleb siin liialdamata kõige rohkem. Loomaaed ise on hubasem kui meie oma. Kaelkirjakud, sebrad ja lõvid nähtud. Esimest korda elus kohtusin leemuriga. Nüüd on kindel, et Madagaskar tuleb plaani võtta. Kes kaasa tuleb? 

Siis saabus see hetk, kui mind kuulda võeti ja sõitsime Kipsala jõesaarele jahisadamasse varajasele õhtusöögile, kust avaneb muuhulgas ka imeline vaade üle jõe asuvale linnale. Maitseelamus oli super. Džinni armastajad, see koht on teie. Soovitan. Magustoiduks sõime kohukesi. Kui keegi ütleb Läti, siis mina ütlen Kārums. 

Tänase päeva lõpetuseks tutvusime siinsete hipsteripiirkondadega. Ühes neist punuti pärgasid ja lauldi lätikeelseid laule. Selgus, et nad on juba alustanud jaanipäeva tähistamisega. 


Minu lemmik on Tallinna tänava kvartal, kus Nõukogude ajal oli kiirabiautode depoo. Tänaseks on taaselustatud mitmed mahajäetud hooned, kus kohtuvad kunst, tänavatoit ja toredad inimesed. Ütlen ausalt, et kui kohalikud poleks tungivalt soovitanud, siis poleks julgenud oma jalga siia tõsta. Päevasel ajal saab lisaks muule melule uudistada grafiteid, mille autorid on nii kohalikud kui ka välismaised kunstnikud.

laupäev, 20. aprill 2019

Türgi - kauplemine, kebab & saun

Et näha tõelist türgilikku kauplemist, suundusime Suurele turule, kust on võimalik soetada vaipu, nahktooteid, ehteid, keraamikat, vürtse, kuivatatud puuvilju jm. See vist ei üllata kedagi, et tegelikult saab paralleeltänavalt sama kauba mitu korda odavamalt. 


Türgi rahvustoit on kebab, mille valmistamiseks kasutatakse tavaliselt veiseliha, mõnedes piirkondades ka lambaliha. Siit lihtsalt ei saa lahkuda kebabi söömata. Taas tõestatud, et süüa nad teha oskavad ja seda täiesti mõistliku hinna eest ka turistidele pakkuda. 


Saunade buum tekkis Rooma impeeriumi ajal, mil avalikkuse käsutuses olnud hamam kuulus kohustusliku hoonena ka iga mošee juurde. Hiilgeajal oli Istanbulis 237 avalikku sauna. 

Ütlen ausalt, et eelmine hamami kogemus on veel üsna eredalt meeles, aga võtsin ennast kokku ja andsin uue võimaluse. Seda korda valisime teadlikult turistidele mõeldud Çemberlitaşe hamami. Ainuüksi hoone ise on külastamist väärt. Selle 1584. aastal ehitatud hamami on projekteerinud maailmakuulus arhitekt Mimar Sinan. 

Saun on türklaste jaoks palju enamat kui lihtsalt pesemisasutus. See on sotsiaalse läbikäimise ja religioossete rituaalide osaks olnud sajandeid. Ei tea, kas asi on selles, et teadsin, mida oodata, aga see kogemus polnud pooltki nii hull kui eelmine kord. 

Kuigi ilmaga ei vedanud, siis Istanbuli eriline elurütm kutsub ikka tagasi...

reede, 19. aprill 2019

Uus linn

Eilse toiduteema jätkuks. Hommikusöögiks söövad nad muna, juustu, oliive, jogurtit, mett ja loomulikult saia. Selline menüü mõningaste täiendustega vaatas ka meile igal hommikul vastu. 

Ärkasime paduvihma peale. Enam ei olnud üldse kiire. Kui lõpuks uksest välja saime, siis suundusime sadamasse. 

Bosporuse väin pole mitte ainult kitsas veelahe kahe mere vahel, vaid siit avanevad mitmed sügavale rannikusse lõikuvad lahesopid. Kuulsaim ja väidetavalt kauneim neist on Kuldsarve laht, mida sageli peetakse ekslikult Euroopa ja Aasia piiriks, kuid tegelikult eraldab see hoopis „uut“ ja „vana“ Istanbuli. Nime on sarvekujuline laht saanud selle järgi, et vesi hakkab täiskuuvalguses kuldselt helkima. 

Ilm oli laevasõiduks jahe, aga kaunid panoraamvaated nägime sellegipoolest ära. 


Tagasi maismaal, jalutame mööda kaluritega ääristatud Galata silda Istanbuli uude ossa. Juba kaugelt paistab Galata torn, mis on oma 63 meetriga üks Istanbuli kõrgemaid. Kuna torni pääsemiseks oli pikk järjekord ja ilm pilves, siis ei hakanud aega raiskama. Torn asub samanimelises kvartalis, mis oli kunagi juutide, genovalaste ja veneetslaste linnaosa. Praegu on siin palju toredaid käsitöö- ja kunstipoode, kus valitseb tunduvalt rahulikum kauplemismeeleolu kui vanalinna basaaridel. 

Romantilisust lisab ajalooline puutramm, mis sõidab piki kaasaegse Istanbuli peatänavat Taksimi väljakuni. Kosmopoliitse peatänava Ǐstiklăli ääres paiknevad ajaloolised majad, saatkonnahooned ja vanad müügipassaažid. Esimest korda siin veedetud päevade jooksul meenus siin see Istanbul, mida mina tean - tohutu rahvamass lihtsalt haarab su endaga kaasa. 

Taksimi väljakult suundume Dolmabahçe palee poole. See 19. sajandi arhitektuuripärl mängis olulist rolli Osmani impeeriumi languses. Otsus ehitada pillavalt luksuslik palee viis riigi pankroti äärele ja lõpuks oli seda võimalik üleval pidada ainult välislaenude abil. 

Kuna olime ajahädas, siis ei hakanud paleesse sisse trügima. Kiirustasime hoopis bussipeatust otsima, et sõita Emirgani parki, kus toimub tulbifestival. Alates 2006. aastast laseb linnavalitsus istutada miljoneid tulpe kõikjale, kus on natukenegi vaba pinda. Minu lemmiklille kodumaal tuleb käia just aprillis, sest seda ilu muul ajal lihtsalt ei näe. 




Kas teadsite, et Türgil ja Eestil on sama rahvusloom. Hunt. Meie teda ei näinud, aga kasse nägime küll. Kõik kassisõbrad, see linn on teie.

neljapäev, 18. aprill 2019

Tuttavatel radadel

Kordamine on tarkuse ema. Minu tänase päeva moto. Kiirustasime läbi tulbilise Gulhane pargi Topkapi palee poole, et saaksin kolmandat korda selles hiiglaslikus sultaniresidentsis ringi luusida. Kõik on täpselt nii nagu minu mälestustes. Ainus erinevus seisneb selles, et haaremi aias õitsevad punaste tulpide asemel valge äärega tulbid. 

Tehke, mis tahate, aga minu vaieldamatu lemmik on endiselt basiilikatsistern. Ikka veel ei mahu pähe, et tegemist on maa-aluse veehoidlaga, mis ehitati bütsantslaste poolt piisava veevaru tagamiseks. Tegelikult meenutab see hoopis hiiglaslikku võlvitud sammaskäikudega pühakoda. 


Kiirkäigul said üle vaadatud Vürtsibasaar ja Sinine mošee. Viimasega on natuke pahasti, sest hoones on käimas ulatuslikud renoveerimistööd. Mistõttu imeline İzniki kahhelplaatidest interjöör on suuresti peidus ja vau-efekti seekord ei tekkinudki. 


Õhtupooliku veetsime kokakoolis. Alustuseks natukene toidukultuurist üldisemalt. Paljude Aasia ja Kaukaasia rahvaste traditsioone ühendavat Türgi kööki peetakse Vahemere parimaks. Asjatundjad ütlevad, et siinne köök on maitseainete kasutuselt tasakaalustatuim maailmas. Söögi tegemise traditsioonid ulatuvad Osmani impeeriumi, kus õukonna kokad mõtlesid sultanile iga päev välja uue roa. Siit ka Türgi köögi mitmekesisus. 

Türgis süüakse palju valget leiba ehk meie mõistes saia. Leib on nende kultuuris püha. Suppe süüakse tihti ka hommikusöögiks. Baklažaan on armastatuim köögivili. Rahvas räägib, et neiu, kes ei oska baklažaanist valmistada vähemalt sadat erinevat rooga jääb vanatüdrukuks. Osad peavad Türgit jogurti sünnimaaks. Kõige rohkem armastavad türklased liha, mida valmistatakse kõikvõimalikel viisidel. Rahvuslihaks peetakse lammast, kuid palju pakutakse ka kana- ja loomaliha. Sealiha on pigem haruldus. 

Magustoidud on neil reeglina liiga magusad. Klassika on halvaa, kuid palju süüakse ka värskeid puuvilju. Avastasin enda jaoks baklava ehk siirupiga üle valatud imeõhukesest taignast valmistatud küpsetise, mis võib olla nii pähkli- kui kreemitäidisega. Tänaseni arvasin, et neil on ainult tuhksuhkrus roosilõhna ja -maitsega õudus nimega Turkish Delight, aga nüüd tean, et nad oskavad ka midagi maitsvat valmistada. Kõiki siinseid magustoite iseloomustab see, et üks väike amps tagab suhkru üledoosi. 

Peale kokanduskursust oskame valmistada läätse-tomatisuppi, täidetud baklažaani, dolmad, suvikõrvitsakotletti ning toppida Kreeka pähklit viigimarja sisse. Olles ise seejuures üdini erapooletu väidan, et täiega hästi tuli välja. 


Kõige keerulisem neist pidi olema dolmade valmistamine. Täpsemalt maitsestatud hakklihamassi viinapuulehe sisse keeramine. Siinkohal olgu öeldud, et mida peenemad on dolmad, seda rohkem austad sa oma külalisi. Ei saa mainimata jätta, et asjatundjad ütlesid, et olin selles kõige osavam. Kui kellelgi on vaja dolmade vorpijat, siis andke aga teada.

kolmapäev, 17. aprill 2019

Istanbul vol3

Miks jälle Istanbul? Et kõik ausalt ära rääkida, siis on päris keeruline leida riiki, kuhu läheb otselend ja kus pole kolmest tüdrukust keegi veel käinud. Sellele mitme muutujaga võrrandile seekord vastust ei leidnudki. 

Kuna aprillikuisest Istanbulist on ainult positiivsed mälestused, siis andsin üsna kiiresti alla. Ja siin ma nüüd olengi. Minu ainus palve oli, et kogeksin ka midagi uut. 

Uudis on juba see, et Istanbulis on tuttuus lennujaam. Kõik on nii värske, et metroo ja raudtee on välja ehitamata. Seetõttu saab turist lennujaamast minema ainult bussi või taksoga. Meil vedas, mahtusime bussi, mis viis otseteed kesklinna.


Majutuse võtsime vanalinna Sultanahmeti väljaku ja Topkapi palee vahetuslähedusse, mis tähendab, et kõik turisti jaoks oluline on kiviviske kaugusel. Täna jalutasime kodulinnaosas. Lisaks maitsvale toidule jäid teele ette kaks maailma kõige tähtsamat kuppelehitist. Ka tulbid on olemas. On küll põhjust ennast homme välja ajada, et see kahe maailmajao piiril asuv hiilgus taas üle vaadata.

laupäev, 23. märts 2019

Sintra - romantika pealinn

Selles künka otsas asuvas linnas pealinnast läänes leidub palju muinasjutulisi paleesid, korrastatud aedu ja metsikuid salusid.

Avamise hetkeks jõuan mäest üles müstilise Regaleira palee väravasse. 100-aastane palee kuulub koos Pena palee ja teiste suuremate Sintra lossidega UNESCO maailmapärandi nimistusse. See minu arust maailma kõige romantilisem palee on alles 1998. aastast kõigile huvilistele avatud, varem kuulus eraomandisse. 


Sintra vanalinna südames kõrguvad kaks unikaalset valget korstent, mis kuuluvad Sintra rahvuspaleele. Ristisin selle kogemata linnumajaks, kuna siseruumides on kasutatud palju linnumotiivi. 


Lõpetuseks see, mille pärast siia tegelikult tullakse. Kõrgel mäe otsas seisab värviline Pena palee. Minu jaoks on tegemist Walt Disney multifilmi lossiga. Totaalselt erinev kõigist teistest omasugustest. Ja seda mitte ainult siin, vaid kogu maailma kontekstis. 


Losse ja paleesid on selles aristokraatlikus linnas veel, aga nüüd aitab. Kuna Sintras läks oodatust kiiremini, siis saingi uuesti tagasi Lissaboni toiduturule ja sedakorda läks käik asja ette, sest nüüd on mul hundiisu. 

Igasuguste fassaadide fännina oli vaja üle vaadata ainulaadne Casa dos Bicos - teemandikujuliste kividega hoone, mis asub Lissaboni kõige vanemas, Alfama, linnaosas. Mööda väänlevaid tänavaid  edasi jõlkudes koperdasin lõpetuseks veel Sé katedraali otsa. Nüüd on kuulus roosaken ka nähtud. 

Portugali tuleksin iga kell tagasi. Jätsin osa oma südamest siia J

Algarve

Täna võtsime kohe suuna Euroopa edelapoolseimasse punkti Cabo de São Vicentesse. Seda tuulte tahutud maad kutsutakse ka maailma otsaks. Keskajal nimelt usuti, et siin 60 meetri kõrgustel rannakaljudel on maailma äär. Tundub, et tuul on ennast siia alaliselt sisse kirjutanud.


Seejärel tuli hakata turistide lemmikrandu üle vaatama. Esimene kiirem peatus kartaagolaste poolt asutatud Lagoses, kust viis tee edasi kuurortlinna Albufeirasse, mida tihti nimetatakse ka Algarve Saint- Tropez’ks. See endine kaluriküla meenutab nii mõneski mõttes eelmisel aastal külastatud Essaouirat Marokos. Ma ei ole ainus, kes Albufeirat mõne Põhja-Aafrika linnaga võrdleb. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, sest ajalooliselt on portugallased sõna otseses mõttes kaugele jõudnud.

Kuigi mul oli kinnisidee, et lõunaks söön grillitud sardiine, siis minu suureks kurvastuseks selgus, et praegu pole hooaeg. Kui uuesti menüüd lappasin, vaatas vastu sõna cataplana. Järsku meenus, et lugesin kuskilt, et Algarve piirkonnal on päris oma köögiriist – vokipanni meenutav vaskpann, millel on hingedega kuppelkaas. Cataplana on ennekõike aurutamisvahend, mis sobib ideaalselt koorikloomade, kalmaaride, krevettide ja kalade aurutamiseks. Valges veinis aurutamiseks! Küüslauk ja maitseained lisavad vaid vürtsi. Pikemalt mõtlemata oli valik tehtud ja kahetsema ei pidanud.


Albufeiras lõunasööki ja imelist suveilma nautides, selgus, et kohalike arvates on veel talv, kuna tuul puhub. Ütlen ausalt, et tegemist on meie suvega parimatel päevadel. Termomeeter näitab 24 kraadi. Ja nad teevad siin märtsis heina. Ise nägin. Suvi, mis suvi!

Kuigi ma pole rannapuhkaja tüüp, siis peale tänast mõistan, miks siia tullakse. Lõuna-Portugalis asuvad vist tõesti Euroopa kaunimad ookeanirannad. Kui mul kunagi puhkamise puhkust vaja läheb, siis tulen tagasi.


Rannapuhkajate paradiis jääb selja taha ja päikeseloojangul seisan juba keset muinasjutulist Sintrat.

neljapäev, 21. märts 2019

Paradiis!

Unistustel on kombeks täituda. Olen Lissaboni akvedukti korduvalt piltidel näinud ja võimalik, et unes ka. Isegi tema hämaravõitu ajalooga olen tuttav, aga ikka on olnud tunne, et ma pean sinna saama. 


Täna hommikul võtsin kaua oodatud teekonna ette ja vaatasin ühelt ja siis teiselt poolt. Kaks korda käisin alt läbi ka. Võimas ehitis, mis omal ajal Lissaboni elanikke puhta veega varustas. Nagu arvata võis, siis päris elus on see veel suursugusem kui piltidel. 

Nüüd võib rahuliku südamega edasi liikuda. Kui kaheksa aasta eest sai Põhja-Portugali avastatud, siis seekord viib tee hoopis lõunasse. 

Kuigi alguses oli plaanis mööda rannikut maailma otsa jõuda, siis teele jäi liiga palju muinasjutulisi kohti, mis kõik võtsid oma aja. 






Ütlen ausalt, et ega väga ei kiirustanud ka. Puhkus ikkagi. Üks väike asi siiski ununes. Üllatus, üllatus, aga ka siin loojub päike. Plaanid muutusid ja korgitammede vahel looklev mägitee viis hoopis Monchique’ ööbima.

kolmapäev, 20. märts 2019

Lissabon

Äratuskell ei helise. Miski ei tundu parem kui puhkus. Kuigi paberite järgi algab kevad täna, siis koduvabariigis teda veel näha pole. Otsin ta üles. Arvan teadvat, kus ta redutab. 

Eile hilisõhtul maandusin uues linnas. Sel hetkel oli õnneks vaja ainult tekki ja patja. Täna olin oluliselt asjalikum ja asusin reipalt Portugali pealinnaga tutvust tegema. 

Alustuseks unustasin ennast plaaditud fassaadidega tänavale pikemaks ajaks pildistama. Iga järgmine maja tundus eelmisest ägedam. Seal samas leidsin end mõttelt, et see nüüd ongi üksi reisimise pluss, et teen, mis tahan ja kaua tahan. Ja ise olen rahul. 

Kui viimaks plaatide vahelt tulema sain, jõudsin Estrela kvartali keskusesse, kus asuvad 19. sajandi keskel rajatud park ja Estrela basiilika. 

Üks turistidele mõeldud pruun silt viis korraks trajektoorilt kõrvale. Ronisin trepptänavast üles ja leidsin end Santo Amaro kabeli eest, kust avaneb lisaks ka ilus vaade punasele sillale ja jõele. See, et Lissabon asub seitsmel mäel, annab tunda igal sammul. Treppe ja mägesid on rohkem kui küll. Mina isiklikult ei jõuaks siin kontsadega eriti kaugele. 

Peamine eesmärk oli jõuda Belemi linnaossa, kus asuvad Belémi torn ja Dos Jerónimose klooster, mis kuuluvad alates 1983. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

See suursugune hilisgooti stiilis klooster ehitati 15. sajandi lõpus, et tähistada Vasco da Gama India „avastamist”. Peamine vaatamisväärsus on kabel. Tavaliselt meeldivad mulle kloostrid ja kirikud väljast oluliselt rohkem ja tihti ei viitsigi sisse minna, aga see ehitis on nii seest kui väljast imeline. Kindlasti külastamist väärt! 


Kloostris käidud, on igale endast lugupidavale turistile kohustuslik seista koos teiste omasugustega järjekorras Pasteis de Belém’i nimelise pagarikoja ukse taga, et haarata kaasa Lissaboni kuulsad kreemikoogid – natad. Salapärane originaalretsept pärineb Dos Jerónimose kloostri munkadelt, kes pärast revolutsiooni neid rahahädast pääsemiseks müüma hakkasid. Kookide kuulsus kasvas kiiresti ning peagi ostis selle väikese pagarikoja omanik retsepti ära ning alates 1837. aastast on neid ainult siin valmistatud. 

Tejo jõe suudmes seisab Belémi torn, mille rajamisele pani aluse Portugali kuningas João II, et kindlustada jõe suuet. Samuti pidi see olema tseremoniaalne värav Lissaboni. Tänapäeval on torn Lissaboni kui merelinna sümbol. 


Kuna torni pääsemiseks oli järjekord, siis loobusin ja vaatasin seda ajaloolist ilu väljast ning nautisin pargipingil kevadet. Ja pistsin pintslisse esimese Pasteis de Belém’i kreemikoogi, millele järgnes kohe ka teine. Empsi tehtud napooleonikoogile jääb alla, aga keele viib alla küll. Uskuge mind, kloostri kõrval pagarikoja ukse taga seismine tasub ära. Õhtul lugesin, et The Guardian valis Pastéis de Belém’i maailma 15 maitsvaima hõrgutise hulka. Täitsa nõus.


Järgmine peatus Chiado linnaosa, kus asub muuhulgas ka Mercado da Ribeira/Time Out Market - toiduturg, kus on olemas kõik, mida hing ihaldada oskab. Vähemalt minu hing.

Suures Lissaboni avastamise tuhinas, olin söömise ja joomise sootuks unustanud. Turul läks loosi paar klaasi maitsvat sidrunilimonaadi. Hommikusöögilauas tankisin ennast nii täis, et süüa ikka veel ei taha. Minu puhul erakordne. Olen enam kui kindel, et jõuan siia veel tagasi. 

Jalutuskäik jätkus mööda Chiado kaupluste ja kohvikutega ääristatud tänavaid, kuni jõudsin Santa Justa liftini. See on ainuke vertikaalne tänavatõstuk, mille eesmärk oli kunagi kergendada elanike jalavaeva ühest linnaosast teise liikumisel. Tänaseks on sellest saanud turismiatraktsioon. 


Reisikirjad soovitavad sõita trammiga nr 28, mis läbib kõiki turisti jaoks olulisi linnaosi ja ajaloolisi tänavaid. Minu tee ristus selle puidust trammiga täna korduvalt. Kui peatuses trammi pildistasin, siis kuulsin, kuidas trammijuht hüüdis: “Sardines, sardines!” Mis tõenäoliselt tähendas, et tõmmake end kokku nagu sardiinid karbis, et kõik soovijad ikka ära mahuksid. Ütlen ausalt, et kuna mulle massiüritused ei sobi, siis läbisin kõik oma 23 kilomeetrit kondimootori jõul.

laupäev, 2. märts 2019

Lõpuspurt

Samal minutil, kui koduvabariigis stardivad Haanja maraton ja Presidendimatk, astun mina uksest välja, et veel viimast korda sel hooajal mägesid vallutada. 


Eilse lumesaju tulemusel sõidetakse rajad kiiresti kuhjadesse. See on see osa suusatamisest, mida ma väga ei armasta. Õnneks on armastuväärset siiski rohkem kui mitte armastusväärset. 

Oli see siis nüüd suusa- või gurmeereis? Oli vist mõlemat. Imeline ilm ja parimad suusarajad. Lisaks maailmatasemel kokakunst ning taustajõudude täisteenindus. Viis pluss!