Eelmised kaks päeva tegelesin pingsalt puhkamisega ja mõned korrad vedasin ennast õue ka. Eilne päevasündmus oli hommikusöök legendaarses Werneris. Ikka oma endises headuses.
Olen iga päev lubanud, et lähen Mänguasjamuuseumisse. Võtsin ennast kokku ja sain korraliku nostalgialaksu. Pabernukud. Lauamäng “Reis ümber maailma”. Tootmiskoondis “Polümeer” vahtkummist loomad. Näitus “Barbie 60”. Lisaks oli taaselustatud minu tuba, kus seinal rippusid Backstreet Boys’i poster ja Miki Hiire kalender, kapi otsas oli õllepurkide kogu (päriselus oli see minu venna hobi) ning nurgas seisis värviteleviisor, kust sai seebikaid vaadata või telekamängu mängida.
Seda viimati mainitut aparaati meil polnud, aga meie õnneks elasime tädi perega ühes majas. Mina, tädipoeg ja mu vend suutsime genereerida kõikvõimalikke ideid ja tegevusi. Mis seal salata, nii mõnigi lollus sai üheskoos tehtud. Kolm pead on ikka kolm pead. Koos on kindlam ja mis kõige tähtsam, vastutus on jagatud. Need elutõed saime selgeks juba üsna varakult.
Lisaks sellele olid meil kolme peale olemas kõik vajalikud ja vähem vajalikud asjad. Mäletan siiani, kuidas terve suvevaheaja tädipoja keldris telekamängu mängisime. Sealt ka minu Super Mario armastus. Kui see kedagi lohutab, siis juba meie pidime kuulama seda lapsevanemate lemmiklauset, et palun minge vahepeal õue ka.
Kui lõpuks lapsepõlve radadelt tulema sain, läksin nostalgitsesin Toomemäel. Üle said vaadatud kõik ammused lemmikud: Ingli sild, tähetorn ja punased toomkiriku varemed.
Annan kohaliku mõõdu välja küll. Kui hommikul juhatasin neli vanaprouat Wernerisse kooki sööma, siis nüüd tean juba “salateed”, mis viib 10 minutiga kesklinna. Olgu öeldud, et kolm päeva tagasi läks mul peale mõningast eksimist samasse kohta jõudmiseks kaks korda kauem aega. Ise olen rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar