Paradiis!

Unistustel on kombeks täituda. Olen Lissaboni akvedukti korduvalt piltidel näinud ja võimalik, et unes ka. Isegi tema hämaravõitu ajalooga olen tuttav, aga ikka on olnud tunne, et ma pean sinna saama. 

Täna hommikul võtsin kaua oodatud teekonna ette ja vaatasin ühelt ja siis teiselt poolt. Kaks korda käisin alt läbi ka. Võimas ehitis, mis omal ajal Lissaboni elanikke puhta veega varustas. Nagu arvata võis, siis päris elus on see veel suursugusem kui piltidel. 

Nüüd võib rahuliku südamega edasi liikuda. Kui kaheksa aasta eest sai Põhja-Portugali avastatud, siis seekord viib tee hoopis lõunasse. 

Kuigi alguses oli plaanis mööda rannikut maailma otsa jõuda, siis teele jäi liiga palju muinasjutulisi kohti, mis kõik võtsid oma aja. 

Ütlen ausalt, et ega väga ei kiirustanud ka. Puhkus ikkagi. Üks väike asi siiski ununes. Üllatus, üllatus, aga ka siin loojub päike. Plaanid muutusid ja korgitammede vahel looklev mägitee viis hoopis Monchique’ ööbima.