Reede, 19. aprill 2019

Uus linn

Eilse toiduteema jätkuks. Hommikusöögiks söövad nad muna, juustu, oliive, jogurtit, mett ja loomulikult saia. Selline menüü mõningaste täiendustega vaatas ka meile igal hommikul vastu. 

Ärkasime paduvihma peale. Enam ei olnud üldse kiire. Kui lõpuks uksest välja saime, siis suundusime sadamasse. 

Bosporuse väin pole mitte ainult kitsas veelahe kahe mere vahel, vaid siit avanevad mitmed sügavale rannikusse lõikuvad lahesopid. Kuulsaim ja väidetavalt kauneim neist on Kuldsarve laht, mida sageli peetakse ekslikult Euroopa ja Aasia piiriks, kuid tegelikult eraldab see hoopis „uut“ ja „vana“ Istanbuli. Nime on sarvekujuline laht saanud selle järgi, et vesi hakkab täiskuuvalguses kuldselt helkima. 

Ilm oli laevasõiduks jahe, aga kaunid panoraamvaated nägime sellegipoolest ära. 


Tagasi maismaal, jalutame mööda kaluritega ääristatud Galata silda Istanbuli uude ossa. Juba kaugelt paistab Galata torn, mis on oma 63 meetriga üks Istanbuli kõrgemaid. Kuna torni pääsemiseks oli pikk järjekord ja ilm pilves, siis ei hakanud aega raiskama. Torn asub samanimelises kvartalis, mis oli kunagi juutide, genovalaste ja veneetslaste linnaosa. Praegu on siin palju toredaid käsitöö- ja kunstipoode, kus valitseb tunduvalt rahulikum kauplemismeeleolu kui vanalinna basaaridel. 

Romantilisust lisab ajalooline puutramm, mis sõidab piki kaasaegse Istanbuli peatänavat Taksimi väljakuni. Kosmopoliitse peatänava Ǐstiklăli ääres paiknevad ajaloolised majad, saatkonnahooned ja vanad müügipassaažid. Esimest korda siin veedetud päevade jooksul meenus siin see Istanbul, mida mina tean - tohutu rahvamass lihtsalt haarab su endaga kaasa. 

Taksimi väljakult suundume Dolmabahçe palee poole. See 19. sajandi arhitektuuripärl mängis olulist rolli Osmani impeeriumi languses. Otsus ehitada pillavalt luksuslik palee viis riigi pankroti äärele ja lõpuks oli seda võimalik üleval pidada ainult välislaenude abil. 

Kuna olime ajahädas, siis ei hakanud paleesse sisse trügima. Kiirustasime hoopis bussipeatust otsima, et sõita Emirgani parki, kus toimub tulbifestival. Alates 2006. aastast laseb linnavalitsus istutada miljoneid tulpe kõikjale, kus on natukenegi vaba pinda. Minu lemmiklille kodumaal tuleb käia just aprillis, sest seda ilu muul ajal lihtsalt ei näe. 




Kas teadsite, et Türgil ja Eestil on sama rahvusloom. Hunt. Meie teda ei näinud, aga kasse nägime küll. Kõik kassisõbrad, see linn on teie.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar