Lissabon

Äratuskell ei helise. Miski ei tundu parem kui puhkus. Kuigi paberite järgi algab kevad täna, siis koduvabariigis teda veel näha pole. Otsin ta üles. Arvan teadvat, kus ta redutab. 

Eile hilisõhtul maandusin uues linnas. Sel hetkel oli õnneks vaja ainult tekki ja patja. Täna olin oluliselt asjalikum ja asusin reipalt Portugali pealinnaga tutvust tegema. 

Alustuseks unustasin ennast plaaditud fassaadidega tänavale pikemaks ajaks pildistama. Iga järgmine maja tundus eelmisest ägedam. Seal samas leidsin end mõttelt, et see nüüd ongi üksi reisimise pluss, et teen, mis tahan ja kaua tahan. Ja ise olen rahul. 

Kui viimaks plaatide vahelt tulema sain, jõudsin Estrela kvartali keskusesse, kus asuvad 19. sajandi keskel rajatud park ja Estrela basiilika. 

Üks turistidele mõeldud pruun silt viis korraks trajektoorilt kõrvale. Ronisin trepptänavast üles ja leidsin end Santo Amaro kabeli eest, kust avaneb lisaks ka ilus vaade punasele sillale ja jõele. See, et Lissabon asub seitsmel mäel, annab tunda igal sammul. Treppe ja mägesid on rohkem kui küll. Mina isiklikult ei jõuaks siin kontsadega eriti kaugele. 

Peamine eesmärk oli jõuda Belemi linnaossa, kus asuvad Belémi torn ja Dos Jerónimose klooster, mis kuuluvad alates 1983. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

See suursugune hilisgooti stiilis klooster ehitati 15. sajandi lõpus, et tähistada Vasco da Gama India „avastamist”. Peamine vaatamisväärsus on kabel. Tavaliselt meeldivad mulle kloostrid ja kirikud väljast oluliselt rohkem ja tihti ei viitsigi sisse minna, aga see ehitis on nii seest kui väljast imeline. Kindlasti külastamist väärt! 

Kloostris käidud, on igale endast lugupidavale turistile kohustuslik seista koos teiste omasugustega järjekorras Pasteis de Belém’i nimelise pagarikoja ukse taga, et haarata kaasa Lissaboni kuulsad kreemikoogid – natad. Salapärane originaalretsept pärineb Dos Jerónimose kloostri munkadelt, kes pärast revolutsiooni neid rahahädast pääsemiseks müüma hakkasid. Kookide kuulsus kasvas kiiresti ning peagi ostis selle väikese pagarikoja omanik retsepti ära ning alates 1837. aastast on neid ainult siin valmistatud. 

Tejo jõe suudmes seisab Belémi torn, mille rajamisele pani aluse Portugali kuningas João II, et kindlustada jõe suuet. Samuti pidi see olema tseremoniaalne värav Lissaboni. Tänapäeval on torn Lissaboni kui merelinna sümbol. 

Kuna torni pääsemiseks oli järjekord, siis loobusin ja vaatasin seda ajaloolist ilu väljast ning nautisin pargipingil kevadet. Ja pistsin pintslisse esimese Pasteis de Belém’i kreemikoogi, millele järgnes kohe ka teine. Empsi tehtud napooleonikoogile jääb alla, aga keele viib alla küll. Uskuge mind, kloostri kõrval pagarikoja ukse taga seismine tasub ära. Õhtul lugesin, et The Guardian valis Pastéis de Belém’i maailma 15 maitsvaima hõrgutise hulka. Täitsa nõus.

Järgmine peatus Chiado linnaosa, kus asub muuhulgas ka Mercado da Ribeira/Time Out Market - toiduturg, kus on olemas kõik, mida hing ihaldada oskab. Vähemalt minu hing.

Suures Lissaboni avastamise tuhinas, olin söömise ja joomise sootuks unustanud. Turul läks loosi paar klaasi maitsvat sidrunilimonaadi. Hommikusöögilauas tankisin ennast nii täis, et süüa ikka veel ei taha. Minu puhul erakordne. Olen enam kui kindel, et jõuan siia veel tagasi. 

Jalutuskäik jätkus mööda Chiado kaupluste ja kohvikutega ääristatud tänavaid, kuni jõudsin Santa Justa liftini. See on ainuke vertikaalne tänavatõstuk, mille eesmärk oli kunagi kergendada elanike jalavaeva ühest linnaosast teise liikumisel. Tänaseks on sellest saanud turismiatraktsioon. 

Reisikirjad soovitavad sõita trammiga nr 28, mis läbib kõiki turisti jaoks olulisi linnaosi ja ajaloolisi tänavaid. Minu tee ristus selle puidust trammiga täna korduvalt. Kui peatuses trammi pildistasin, siis kuulsin, kuidas trammijuht hüüdis: “Sardines, sardines!” Mis tõenäoliselt tähendas, et tõmmake end kokku nagu sardiinid karbis, et kõik soovijad ikka ära mahuksid. Ütlen ausalt, et kuna mulle massiüritused ei sobi, siis läbisin kõik oma 23 kilomeetrit kondimootori jõul.