Lõpuks sain teada, mis nostalgiareis meie mõistes tegelikult tähendab. Plaanis on käia läbi kõik endised NSV Liidu riigid. Kahe aasta tagused emotsioonid Valgevenest hakkavad vaikselt tuhmuma. On aeg järgmiseks närve kõditavaks seikluseks.
Seda korda suundume Kesk-Aasiasse. Kuna sihtkoht on selline, kuhu turiste väga ei oodata, siis on lendude arv väike ja tänu sellele õnnestus alustuseks kuus tundi Frankfurdi lennujaamas magada.
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on üsna ebaharilik, et leidub veel riike, mis on teinud väliskülaliste sisenemise nii keeruliseks ja vaeva nõudvaks.
Maailmatargad on välja selgitanud, et välisturistide põlgamise esikolmiku moodustavad Eritrea, Põhja-Korea ja Türkmenistan. Seda viimati nimetatut asungi nüüd avastama.
Tegemist pole eestlaste lemmiksihtkohaga. Ka meie kaubandusvõrgust ei õnnestunud saada ühtegi vastavasisulist raamatut. Googel leiab kaks eestikeelset reisikirja, kust jääb kõlama mõte, et kui te mingi ime läbi olete viisa saanud, siis arvestage, et tegemist on Põhja-Korea light-versiooniga. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab, aga kõigi eelduste kohaselt tõotab tulla üks põnev reis.
Esimese vau-efekti tekitas lendava kotka kujuline hiiglaslik lennujaam, kuhu täna on maandunud seitse lennukit. Ja rohkem ei tule ka. Hoone ise on moodne, pikas inimtühjas galeriis viib edasi liikuv tee, mille kõrval seisavad paarikümnemeetrise vahega mundris ametimehed. Liialdamata on iga reisija kohta vähemalt kolm valvurit. Viisa passis, läbisime iseteenindusliku passikontrolli, kus muuhulgas tuli anda kõik sõrmejäljed ja salvestada silma võrkkesta muster.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar