Võtsime suuna pealinnast ida poole. Kui telefoni tuli sõnum “tere tulemast Iraani”, suunasin pilgu aknast välja. Selgus, et ühe võõra riigi lipud lehvivad teispool võrkaeda ja mitte kaugel pole ka piiripunkt. Seda korda jäi piir siiski ületamata.
Kui Iraani läheduse šokist üle sain, asusin taas Türkmenistani valude ja võludega tutvuma. Nägime ära rohelise osa riigist, kuhu on rajatud korralik kanalitesüsteem, mis võimaldab tegeleda põllumajanduse ja loomakasvatusega.
Lambad ja veised otsivad rohelist, mida hamba alla pista. Siin saab eriti selgeks tõsiasi, et vesi on elu allikas. Karjamaadega vaheldumisi laiuvad viinapuude salud ning nisu- ja puuvillapõllud.
Puuvill on endiselt riiklikult tähtis, kuid enam mitte kõige olulisem majandusharu, nagu ammustel aegadel enne maagaasi avastamist. Minu tungival soovil peatusime ühe puuvillapõllu ääres ja imetlesime põõsa küljes kasvavaid valgeid vatitupse. Aga mitte iga põllu juures ei tohi peatuda, ainult eraomandis olevaid põlde võib uudistada.
Oma silm on kuningas. Tundub, et enamus kuuemiljonilisest rahvast elab maal. Vastupidiselt pealinnale on siin kandis tänavad autosid ja inimesi täis.
Lõunaks jõuame Mary linna. Pirukad ja šašlõkk põske pistetud, kiirustame UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvasse iidsesse linna Mervi. Õigemini näeme seda, mis sellest järele on jäänud. Järjekordse põletamata muda linna varemed.
Õhtul pöördusime lennukiga tagasi pealinna. Viis tundi autoga vs 40 minutit lennukiga – mõlemal omad võlud. Päev sai väärika punkti ühe valgest marmorist pilvelõhkuja esimesel korrusel mustade klaaside taga asuvas restoranis. Sellega on murtud müüt, et kõik marmormajad seisavad kasutuseta. Olgu öeldud, et olime siin ainsad külastajad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar