Kordamine on tarkuse ema. Minu tänase päeva moto. Kiirustasime läbi tulbilise Gulhane pargi Topkapi palee poole, et saaksin kolmandat korda selles hiiglaslikus sultaniresidentsis ringi luusida. Kõik on täpselt nii nagu minu mälestustes. Ainus erinevus seisneb selles, et haaremi aias õitsevad punaste tulpide asemel valge äärega tulbid.
Tehke, mis tahate, aga minu vaieldamatu lemmik on endiselt basiilikatsistern. Ikka veel ei mahu pähe, et tegemist on maa-aluse veehoidlaga, mis ehitati bütsantslaste poolt piisava veevaru tagamiseks. Tegelikult meenutab see hoopis hiiglaslikku võlvitud sammaskäikudega pühakoda.
Kiirkäigul said üle vaadatud Vürtsibasaar ja Sinine mošee. Viimasega on natuke pahasti, sest hoones on käimas ulatuslikud renoveerimistööd. Mistõttu imeline İzniki kahhelplaatidest interjöör on suuresti peidus ja vau-efekti seekord ei tekkinudki.
Õhtupooliku veetsime kokakoolis. Alustuseks natukene toidukultuurist üldisemalt. Paljude Aasia ja Kaukaasia rahvaste traditsioone ühendavat Türgi kööki peetakse Vahemere parimaks. Asjatundjad ütlevad, et siinne köök on maitseainete kasutuselt tasakaalustatuim maailmas. Söögi tegemise traditsioonid ulatuvad Osmani impeeriumi, kus õukonna kokad mõtlesid sultanile iga päev välja uue roa. Siit ka Türgi köögi mitmekesisus.
Türgis süüakse palju valget leiba ehk meie mõistes saia. Leib on nende kultuuris püha. Suppe süüakse tihti ka hommikusöögiks. Baklažaan on armastatuim köögivili. Rahvas räägib, et neiu, kes ei oska baklažaanist valmistada vähemalt sadat erinevat rooga jääb vanatüdrukuks. Osad peavad Türgit jogurti sünnimaaks. Kõige rohkem armastavad türklased liha, mida valmistatakse kõikvõimalikel viisidel. Rahvuslihaks peetakse lammast, kuid palju pakutakse ka kana- ja loomaliha. Sealiha on pigem haruldus.
Magustoidud on neil reeglina liiga magusad. Klassika on halvaa, kuid palju süüakse ka värskeid puuvilju. Avastasin enda jaoks baklava ehk siirupiga üle valatud imeõhukesest taignast valmistatud küpsetise, mis võib olla nii pähkli- kui kreemitäidisega. Tänaseni arvasin, et neil on ainult tuhksuhkrus roosilõhna ja -maitsega õudus nimega Turkish Delight, aga nüüd tean, et nad oskavad ka midagi maitsvat valmistada. Kõiki siinseid magustoite iseloomustab see, et üks väike amps tagab suhkru üledoosi.
Peale kokanduskursust oskame valmistada läätse-tomatisuppi, täidetud baklažaani, dolmad, suvikõrvitsakotletti ning toppida Kreeka pähklit viigimarja sisse. Olles ise seejuures üdini erapooletu väidan, et täiega hästi tuli välja.
Kõige keerulisem neist pidi olema dolmade valmistamine. Täpsemalt maitsestatud hakklihamassi viinapuulehe sisse keeramine. Siinkohal olgu öeldud, et mida peenemad on dolmad, seda rohkem austad sa oma külalisi. Ei saa mainimata jätta, et asjatundjad ütlesid, et olin selles kõige osavam. Kui kellelgi on vaja dolmade vorpijat, siis andke aga teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar