Omadega rabas

#eestisoniluselada #sõnupolegivaja #marimetsamatkarada

Esimene haug

Ei teagi miks, aga mul on juba mõnda aega kinnisidee, et minust saab õige kalamees alles siis, kui olen haugi kätte saanud. Olen pikalt nurunud, et mõni oskaja võtaks haugipüügile kaasa. Kahjuks pole siiani keegi veel raatsitud oma nippe minuga jagada.

Seda suurem oli rõõm ja üllatus, kui täna varahommikul oli mul elu esimene haug käes. Mis sest, et tuulehaug, aga ikkagi haug. Tegemist on siin kandis haruldase nähtusega. Peaaegu sama haruldase kui delfiinid Kopli lahes.

Tuulehaugi kõrval oli veel kolm merisiiga, kümme ahvenat, kuus ümarmudilat ja kaks kurgilõhnalist tinti. Seda viimati nimetatud kala on ainuüksi lõhna pärast võimatu kellegi teisega segamini ajada. Piisab ühes tindist ja kõik kohad ongi kurgi lõhna täis.

Minu Eesti

Eelmisel kahel nädalavahetusel vallutasid tormituuled meie maa. Korrakski ei tekkinud mõtet, et võtaks õige paadi ja põrutaks merele.

Muuhulgas lubas ilmataat kalavabalt tähistada ka emadepäeva. Õnnestus lausa kaks päeva järjest kodumaa imelist loodust nautida. Laupäeval jalutasin läbi Paukjärve loodusraja ning põikasin sisse ka Kõnnu Suursoosse. Olin üks viimastest, kes sel 2+2 perioodil omadega rappa läks.

Emadepäeval viisime oma vanemad Pakri poolsaarele matkale, millele järgnes pidulik õhtusöök. Ise tegime. Ise oleme rahul.

Seda suurem oli soov sel reedel jälle võrgud sisse panna. Pessimistid arvasid, et vesi on soojaks läinud ja punane kala sügavamale põgenenud, aga võta näpust. Esimene, kes mulle vastu vaatas oli meriforell, kellele lisandus hiljem veel kaks omasugust Lisaks üheksa merisiiga, kuus kokre ning viis kilo ahvenat. Oli ka korralik kogus ümarmudilat ja natukene räime.

Uudisekünnise ületasid täna kogred. Need kuus isendit kokku kaalusid natuke alla kuue kilo. Sellist tööstuslikku kogust polegi varem olnud.

Kui esimene elevus oli läinud ning fotosessioon tehtud, siis sai selgeks, miks kokre väga ei armastata. Minu kui kõrvaltvaataja pilgu läbi on temaga tegemist rohkem kui küll. Isegi kirves tuli appi võtta. Aega läks, aga asja sai. Kotletid maitsesid lihtsalt imeliselt. Keegi kirjutas kuskil lausa, et kogre võib ka ära jätta ja lihtsalt hapukoort süüa. Selle väite lükkan heaga ümber. 

Kõigest hoolimata on minu soovitus kokredele, et elage oma elu ning vältige meie võrku sattumist. Erandjuhul võite tulla siis, kui ühtegi teist kala pole, aga palun maksimaalselt kahekaupa.

Ühest äärmusest teise

Kõik päevad ei ole vennad. Hea näide sellest on tänane saak - üks pirakas meriforell, kaks räime ja üks tint. Punkt. Seda väidet ilmestab hästi ka eelmise nädalavahetuse kalalkäik, kui võrgus oli kolm kilo ahvenat, pool kilo räime ja niisama palju tinti. Lisaks üks ümarmudil ja trofeekalaks koger.

Eilsest rekordsaagist said osa nii külaelanikud kui ka mõned sõbrad, kes õigel ajal õiges kohas oskasid olla. Siit ka põhjus, miks täna ei kurvastatud. Pigem vastupidi. Päris värskendav on vahelduseks midagi muud teha. Kes läks rattaga sõitma, kes hakkas kokkama. Mina otsustasin magamise kasuks. Paaril viimasel ööl on uni lühikeseks jäänud. Kõiges on süüdi kalad.

Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeval sai pitsahooaeg avatud. Hea vaheldus kalale, kalale ja veel kord kalale.

Parim sünnipäevakink!

Elame ajal, kui kogu maailm on justkui pea peale pööratud ja mulle isiklikult tundub, et 2020. aasta jääb nii mõneski mõttes lihtsalt vahele. Näiteks kõik reisid võib rahuliku südamega n-ö copy&paste aasta võrra edasi lükata. Hoolitama kõigest eksisteerivad sünnipäevad ka sel aastal. Õnnitlusi võtsin muuhulgas vastu ka üle aia ja kontaktivabalt.

Pikaajaline kogemus ütleb, et kui päriselt kala tahad saada, siis tuleb võrgud sisse panna minu sünnipäeval, sest aasta parim saak tuleb just siis.

Läbi aegade suurim kogus vääriskala õnnestus merest välja tuua täna varahommikul. 21 merisiiga, üheksa meriforelli, üks särg, kaks ümarmudilat. Lisaks viis kilo ahvenat ja pool kilo räime. Merejumal juba teab, mida mulle kinkida. Nüüd saab kindlalt väita, et meri toidab.

Kui kõik oleks läinud plaanipäraselt, siis istuksin praegu Põhja-Makedoonia pealinna Skopje restorani terrassil ja naudiksin suvesoojuses õhtusööki. Ei saa välistada, et mõnda eksootilist kala. Selle asemel naudin hoopis oma püütud siiga. Olen juba täitsa kala nägu, aga elu on ilus.

Kaluri elu vol3

Seda pikka nädalavahetust olen kaua oodanud. Pidin sõitma muinasjutulisse Viini, kus oli muuhulgas plaanis külastada maailmakuulsat ooperiteatrit. Läks teisiti.

Juba vanarahvas teadis rääkida, et suur reede on nii tähtis püha, et isegi rohi ei kasva, aga mina kohe ei oska rahulikult olla. Peale mõningast ekslemist leidsime metsaaluse, kus kasvab lademetes kevadist vitamiini - karulauku. Istu ainult maha ja hakka lõikama. Veel haarasin teeservast kaasa pajuoksad. Tänasel päeval kohustuslik kaunistus igas kodus.

Karulaugupestot valmis üle kahe kilo, millest suurem osa läks sügavkülma talve ootama. Sibulakoorte ja teiste käepäraste vahenditega said ka munad pühade puhul värvilised kuued.

Päeva lõpetas imeline loojang.

Tänu ülemaailmsele koduarestile on paljudest meist saanud veel paremad kokad. Julgen väita, et olen üks neist. Söögitegemine on väljund, mis hoiab meeled erksana. Neid toite, mida varem käidi restoranis sööma, tehakse nüüd kodus. Kui varasemalt ma väga tihti uusi asju ei katsetanud ja läksin n-ö kindla peale välja, siis nüüd on peast läbi käinud mõte, et võiks proovida kringlit küpsetada. Vaatame, kas jõuan selleni või lastakse enne uksest välja maailma avastama.

Täna oli õhkõrn lootus, et ehk saab ikka võrgud vette. Kahjuks jäi see vaid unistuseks. Oli hoopis päev täis kokkamist. Lõunaks küpsetasin vaniljekreemisaiakesi ning õhtul olid menüüs minu esimene karulaugumajonees ja homemade friikartulid. Kõik nullist omatehtud.

Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeva magasin sõna otseses mõttes maha. 

Kaluri elu vol2

Laupäeval oli meri tormine ja kalale ei saanud. Just sellisteks päevadeks olen varunud siia hulga raamatuid. Aga üldse ei ole praegu lugemise lainel. Ka võrkkiige üles panemiseks on veel vara. Läksin hoopis jalutama.

Eile läks nii hästi, et äratuskell ei helisenud ja sain rahulikult pühapäevahommikusi pannkooke küpsetada. Seda kõike ainult sellepärast, et ilmataat andis kaluritele vaba päeva. Tavaliselt on nii, et tuleb koos päiksetõusuga võrgud välja tuua. Vastasel juhul võib keegi saagi pihta panna. Üks suuremat sorti kurjajuur on hüljes, kes jätab endast maha hiigelsuure auguga tühja võrgu. Nii on juhtunud.

Nägin esimest kirjut liblikat ning võtsin ette jalutuskäigu piki mereäärt. Ilm oli parem kui päev varem. Ainult tuul ei tahtnud kuidagi vaibuda.

Või siiski? See on nagu Murphy seadus, et just siis kui on kojumineku aeg, otsustab tuul raugeda. Kui selles koduarestis üldse midagi positiivset on, siis see, et saan tööd teha kus iganes.

Eriline kogemus on seista esmaspäeva hommikul kell 7.00 paadis ja korjata võrke kokku. Taustaks luige tiivalöögid ja kajakate kisa. Tänane saak: lõhe, meriforell, kolm merisiiga, kilo ahvenat ja 750 grammi räime. Ilus algus töönädalale.

Olen selgeks saanud, et merel aeg lendab. Sedakorda püsisime enam-vähem graafikus. Hilinesin kodukontorisse 10 minutit. See on täpselt sama vähe kui tavaolukorras õigest bussist maha jäädes.

Kaluri elu

Pidi tulema keskmisest rohkemate reisidega aasta. Ja nii ta ongi läinud. Sõidan igal reedel suvekoju ja pühapäeval jälle tagasi. Ainult et piiri taha reisimistel on mõneks ajaks kriips peal.

Eelmisel nädalal pidin kevadet tervitama Mallorcal. Selle asemel püüdsin ülemuse käsul hoopis kala. Lisaks otsustas ilmataat Kloogaranna kanti kevade asemel lund saata. Öösel külmetas nii korralikult, et hommikul oli tükk tegemist, et jää alt võrgud kätte saada. Sellist kalastamist polegi varem kogenud. Sain jäälõhkuja ameti ka selgeks. Õnneks oli kalajumal armuline. Jääpüügi tulemus: kuus meriforelli, kaks merisiiga, kolm kilo räime ja kilo ahvenat.

Sel nädalavahetusel peale kodukontoris veedetud aega taas kalavetele. Eile hommikul oli võrgus merisiig, meriforell, särg, kaks kilo räime ja poolteist kilo ahvenat. Ilmselgelt liiga vähe. Eelmise nädala tulemus on lati päris kõrgele tõstnud. Annan endale aru, et seda ületada on üsna keeruline, aga proovima peab. See ka põhjus miks tuli pimeda hakul ja tuult trotsides võrgud uuesti sisse panna.

Parematel päevadel käib tihe võitlus, et kes jõuab esimesena merele ja napsab parimad kalakohad, aga eile õhtul konkurents puudus. Tegelikult on nii, et sellise ilmaga üks õige kalamees merele ei lähegi, aga algajad lähevad küll. Läbi raskuste õnnestus ikka kolm võrku vette saada.

Kalapüük on üks suuremat sorti teadus, kus muutujaid rohkem kui mitu. Kust poolt puhub tuul praegu, aga kust hommikul, mis on vee temperatuur, mis kala tahan püüda, mis kala tohib püüda jne. Ütlen ausalt, et mina kõiki vastuseid ei tea, aga üks mis kindel, et õnne peab olema.

Seda tean ka, et kalad ei ole kursis, et siial on siiavõrk, räimel räimevõrk ja lõhel lõhevõrk. Kalad jäävad sinna võrku, kuhu nemad tahavad, aga mõnikord ei taha nad üldse. Siis läheb loosi kriisiolukorraks külmkappi ostetud kilukonserv. Minu kalade ja võrkude teooriat kinnitab fakt, et täna oli kolmes siiavõrgus 13 räime ja üks priske lest. Viimase saatsime pidulikult ujuma tagasi, sest praegu on lestapüügi keeluaeg.

Olin täna pessimistide esindaja, kes uskus, et saame täpselt null kala. Seega ületasid räimed ootusi ja tegid rõõmsaks. Lisaks lubas naabrimees oma peenrast karulauku korjata. Oli see vast tore päev.

Kui kaugemale reisida pole võimalik, siis tuleb nautida seda, mida saab ja olla õnnelik.

Saint-Martin-de Belleville

Eilseks olin saavutanud taseme, kus jalad ei teinud minuga enam koostööd. Kahtlustan, et põhjuseks päev varem murdmaaradadel tehtu. Hoolimata sellest tuli ennast kokku võtta, sest lõunasöök oli pandud minu siinsete restoranide TOP3 kuuluvasse Bouitte’sse, mis asub nagu kiuste kodukülast vaadates kõige kaugemas nurgas, kuhu suuskadega on võimalik minna. Saint-Martin-de Belleville’s.

See on sama koht, kus kaks aastat tagasi oma esimese austri sõin. Endiselt on nad parimatest parimad.

Siia oleks hea meelega kauemaks jäänud, aga avastasime ootamatult, et kui kohe liikuma ei hakka, siis pannakse tõstukid kinni enne kui kodukülla tagasi jõuame. Väsinumate õnneks on võimalik nii mõnedki otsad tõstukiga teha. Päeva lõpuks jõudis kõik see mees ilusti Courcheveli tagasi.

Ilusast muinasjutulisest kohevast lumest polnud eilseks õhtuks palju järele jäänud. Alumistes külades sadas lausa vihma. Seevastu täna hommikul oli pilt taas muinasjutuline. Öösel on lund sadanud.

Kuna mäepilet täna enam ei kehti, siis viimane laskumine õnnestus teha mööda suusarada jalutades. Nii ongi rohkem aega ümbrust imetleda. Võrratult ilus on.

Lõpetame oma suusa- ja gurmeereisi lõunasöögiga Saulire restoranis. Maailma parimat fondanti pakutakse just siin. Lisaks Michelini soovitusele annan sellele kohale ka oma soovituse.

Nüüd tulebki reaalsusesse tagasi pöörduda. Minu suureks rõõmuks selgus, et aasta pärast tuleme taas. On mida oodata.

Aitäh, Courchevel!

Courcevel → La Tania

Ärgates lihased valutavad. Hoolimata sellest on emotsioonid laes. Kui lõpuks silmad avasin, siis vaatas aknast vastu päike. Kiire hakkas.

Oli vaja jõuda esimeste seas mäele, et parimaid tingimusi nautida. Mõned laskumised kodumägedel ja siis suusavarustuse vahetus. On aeg murdmaarajad üle vaadata.

Peale mõningast ekslemist mäesuusanõlvadel murdmaasuusad pihus leidsime lõpuks metsa vahel lookleva raja üles. Minu õnneks ei olnud keegi veel jõudnud peale lumesadu radu hooldada. Vastasel juhul oleks asi keeruliseks osutunud, sest enamus ajast oli vaja mööda serpentiini allamäge pidurdada.

Hea, et alles pärast teada sain, et tegemist oli punase rajaga ehk siis musta järel raskuselt teise tasemega. Vastasel juhul oleksin tõenäoliselt keeldunud minemast. Teadmatus on õnnistus. Paksus lumes sahka sõites said jalad korralikult vatti. Kindel on see, et täna tuleb hea uni.

Ikka sajab

Kahe saju vahele jäi üks imeline päikesetõus.

Nüüd natuke päeva tähtsamast söögikorrast. Laud on lookas nagu juulikuus. Vaarikad, maasikad, mustikad, põldmarjad. Lisaks suus sulavad croissant’id, muna igas variandis ja maitsvad pannkoogid. Põhimõtteliselt saab kõike, mida keegi välja mõelda suudab ja nii iga päev. Nendest hommikusöökidest hakkan kindlasti puudust tundma.

Täna on kõige sajusem päev. Isegi tõstukeid ei tehtud õigel ajal lahti. Ülemised jäidki suletuks. Terve päeva jooksul on kuulda pauke, kui laviiniohu vältimiseks lasti lund ülevalt alla. Kui lõpuks tõstukid tööle pandi, siis sõitsin õhinaga üles. Juba poolel teel mõtisklesin, et ei tea, kas oli ikka hea mõte siia ronida. Lumi sadas, tuul puhus ja radadel oli paks lumi. Ütlen ausalt, et mingi valemiga saab ikka alla, aga see kombo siin ei kuulu minu lemmikute hulka.

Peale õhtusööki tulid külla ehtsad prantslased, keda nägin viimati seitse aastat tagasi. Ja juttu oleks jätkunud kauemakski, aga unemati sai minust võitu.

Hõissa meil on vastlad!

Öö otsa on sadanud ja sajab veel. Nii ilus on olla. Isegi tugev tuul ei heiduta seda rõõmu, et lõpuks ometi jõudsin tõelise talve ära oodata.

Minu kogemus ütleb, et sellise ilmaga ükski normaalne inimene suusatama ei lähe. Sellest hüpoteesist lähtuvalt olen ainult mina normaalne. Peale 1-2 laskumist tuli suurem osa seltskonnast koju tagasi tõdemusega, et mul oli õigus. Ei saa mainimata jätta, et mõned siiski ka naudivad seda hullumaja, mis täna mägedes valitseb.

Lumesadu ja tuult trotsides otsustasin siiski lõunale jalutada.

Kuigi ametlikult oli vastlapäev eile, siis meil on täna. On ju nii, et just täis kõhuga tuleb kelgutamine paremini välja. Loogiliselt võttes tulevad raskemana pikemad liud. Ei mäletagi, millal viimati kelgutamas käisin. Sellist spetsiaalset kelgurada mööda polegi varem kelgutanud. Serpentiini mööda alla, pidurid põhjas ja kannaga ka veel kaasa aidates kihutasime metsa vahel mäest alla. Iga korraga tuli vilumust juurde ning sõit muutus kiiremaks ja sujuvamaks. Mega kogemus.

Meil siin kõik natuke nihkes. Kui vastlapäevaga hilinesime ühe päeva, siis kiluvõileibadega läksime kaks päeva üle. Seda ainult sellepärast, et kokal on vaba päev ja oleme harjunud, et enne õhtusööki ootavad laual nn eelampsud. Sedakorda siis oma tehtud.

Täna õhtul tuli dressid kleidi vastu vahetada ja välja sööma minna. See ka põhjus, miks kogemata üle sõin. Tellisin kaks käiku, aga sain kaheksa. Vist. Lõpuks läks lugemine sassi. Neid eel-, järel- ja vahekäike oli natukene liiga palju. Midagi ei raatsinud järele ka jätta. Kõik oli maitsev. Samuti ei tahtnud kokka solvata. Teenindusest ei hakka rääkimagi. Restoran Chebuse on oma tärnid auga välja teeninud.

Põhjusega peetakse Prantsusmaad kokakunsti ja teeninduse lipulaevaks. Kas sina teadsid, et Prantsuse kokakunst kuulub alates 2010. aastast UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Puhkus täies hoos

Eilse tegevuse tulemusel suusanõlvadel meenutan täna puuhobust. Hoolimata sellest istun ühena esimestest tõstukis ning naudin imelisi radu. Kes ei tea, siis esimesena minemise eelis seisneb selles, et saad ihuüksi traktorijäljes mäest alla tuhiseda. Just sellist suusatamist armastan mina.

Neljanda laskumise ajaks on rajad “tavaliseks” sõidetud. Mingi hetk pole enam tungivat vajadust mäe otsa teistega maid jagama minna. Istun pingile ja naudin viimaseid päikesekiiri, mis veel pilvede vahelt piiluvad ja mõnusasti soojendavad.

Peale lõunasööki jalutan ülesmäge koju tagasi. Saunatamise asemel tõmban ennast hoopis kamina ette kerra. Seltsiks kook, kakao ja raamatud.

EV102

Kui hommikul rõdule astusin, siis tungis ninna tuttav lõhn, mis äratas kõik meeled ja pani oluliselt kiiremini liigutama. Üle küla hõljuv värskete croissant’ide lõhn on märk sellest, et olen Prantsusmaal ning käes on hommikusöögi aeg.

Meil on lisaks kodumaale veel üks sünnipäevalaps. Seega alustasime eriti pidulikult. Õhupallide, koogi ja lauluga.

Kuna täna on väidetavalt nädala parim ilm, siis tuleb sellest võtta viimast. Otsustasin, et mul on vaja ilmtingimata minna Meribeli radadele, et oma lemmikkoht maailma katusel üle vaadata. Võrkkiik on täitsa olemas.

Taas tõestatud, et esimesel päeval pole vaja üle pingutada, aga just seda ma tegin. Kui väikese hilinemisega oma lemmikrestorani Cap Horn’i lõunalauas istet võtsin, olid jalad väsinumast väsinumad. See väike asi ununes sekundiga, kui kelnerid laua peal tantsima hakkasid. Selline Prantsuse moodi vabaõhu after-ski mulle täitsa meeldib.

Kui koju jõudsin, siis kõlas üle maja tuttav lauluviis ...see oli ennemuistsel a’al, kui heeringas elas kuival maal… Selle eest teenindavale personalile maksimum punktid.

Eestist ära. Ajutiselt.

Pühapäev ja pannkoogid on kokku loodud. Sel samal põhjusel küpsetasin eile kuhja pannkooke. Ja nii õnnestuski täna koos päikesetõusuga pealpool pilvi pannkooke mugida ning puhkuse algust tähistada. Sedakorda saigi gurmeereis alguse juba lennukis.

Kuna lumega on meil koduvabariigis pehmelt öeldes halvasti, siis sel aastal saab suusareis hoopis erilisema tähenduse. Minul isiklikult on plaanis lumega taas sinasõbraks saada.

Siinkohal meenub seik aastate tagusest ajast, kui üks korralikult pilve tõmmanud Guatemala giid andis vastuseks küsimusele, et kas ta on kunagi lund näinud, et muidugi olen. Külmkapis. Loodan väga, et meil läheb paremini ja me ei pea tulevikus lumest ainult muinasjuturaamatust lugema.

Kohalikud räägivad, et ka Alpides on 50 aasta halvim talv. Mina kui kõrgelt hinnatud lumeekspert väidan, et neil on siin kõik täitsa hästi. Lihtsalt sellist ilusat ja paksu lund pole. Samas ennustuste kohaselt hakkab varsti sadama ja nii mitu päeva järjest.

Milano

Milanost ei saa lahkuda poodides käimata. Taas tõestatud, et internetis poodlemine on oluliselt kiirem viis rahakoti tühjendamiseks. Hakkan hoopis turistiks ja lähen vaatan üle kaks kohustuslikku vaatamisväärsust. 

Isegi kui olen seda täitsa palju kordi näinud, siis ikka ei saa mööda vaadata sellest ajatust ilust, millega rabab maailma suurim gooti katedraal Il Duomo. 14. sajandi lõpus alanud toomkiriku ehitustööd kestsid 500 aastat. Mulle tundub, et päriselt ei ole see kunagi valmis saanud, iga kord on kuskil tellingud. 

Teine kohustuslik pildistamisobjekt on maailma üks vanim kaubanduskeskus Galleria Vittorio Emmanuele II, mis mõjub paleena, kuigi kõnekeeles kutsutakse seda kõigest il salotto di Milano − Milano salongiks. Kaubanduskeskuse prestiižset minevikku püütakse taastada sellele õiget sisu andes. Näiteks keelduti pikendamast seal paarkümmend aastat asunud McDonald’si rendilepingut.

Trühvel & ooper

Nüüd on selge, miks head toitu armastavad maailmakodanikud novembris just siia kanti asja teevad. Trühvlihooaeg on täies hoos. Isegi hotelli hommikusöögil riivitakse praetud munale trühvlit. Minul isiklikult esmakordne kogemus. 

Lisaks veinidele on Piemonte maakonna uhkuseks just need samad Alba kandis kasvavad valged trühvlid, mida peetakse kõige maitsvamateks ja väärtuslikemateks. Trühvlihooaeg kestab oktoobrist detsembrini. Trühvlikütte võrreldakse tihti kullaotsijatega. Hind ületab nii kulla kui musta kaaviari oma. Valge trühvli hind poes oli täna näiteks 7 808 eurot kilogrammi kohta. Ise nägin. 

Minu tungival palvel tegime kiire jalutuskäigu mõnusa atmosfääriga väikelinnas Albas. Linn, mis lõhnab trühvlite järele. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Valge trühvli korjamise ajal toimub siin trühvlilaat. Isegi vihm ei heiduta kedagi. Kohal on nii nõudjad kui pakkujad. 

Tänu kõrgele hinnale ja intensiivsele maitsele kasutatakse trühvleid kokkuhoidlikult. Valgeid trühvleid serveeritakse üldjuhul toorelt: riivitakse kas auravale võiga kaetud pastale, salatitele või praetud munadele. Viimast varianti soovitavad gurmaanid, väites, et tegemist on parima maitsekooslusega. Nüüd tean, miks kõik endast lugupidavad restoranid pakuvad pearoogade all praetud mune. Lihtsuses peitub võlu. 

Vabas looduses otsitakse neid maaaluseid kulinaarseid kalliskive trühvlisigade või koerte abil. Sigade eeliseks on loomulik omadus trühvleid otsida, aga koerad vajavad koolitus. Samas on sigadele omane trühvlid ära süüa. Koerad ei tea, mis hea on, sest nemad seda nii lihtsalt ei tee. 

Trühvlikuningriigist kiirustasime edasi või õigem oleks vist öelda tagasi Milanosse. Nüüd on õige aeg üle tunnistada, et kui mind novembris reisile kutsutakse, siis ma väga pikalt ei mõtle. Kui sain teada, et plaanis on külastada maailmakuulsat La Scala ooperiteatrit, siis oli asi sekundiga otsustatud. Juba muusikaajalootunnist alates olen tahtnud siia tulla. Ja siin ma siis nüüd olen keset seda kulda ja imelist muusikat. Kindlasti külastamist väärt kogemus. Väga võimas. 

Päevane etendus on mõnus, keegi ei haiguta, rahvas elab emotsionaalselt kaasa. Kella ei vaadata ning aplaus ei taha lõppeda. Ja pärast jõuab veel rahulikult nädal tagasi oma esimese Michelini tärni saanud restoranis õhtust süüa. 

Keegi kuskil lähiajal ütles, et ära unista, vaid ela unistustes. Tundub, et itaallased juba oskavad nii, vähemalt suur osa neist. Mina proovin siis ka.

Piemonte

Avan silmad, tõmban kardinad eest ja see ei olnudki uni. Hommikuudusse uppuvad viinamäed on kaetud paksu lumevaibaga. Ma ei ole põhjanabal, vaid Piemontes. Ka kohalikud on pehmelt öeldes šokis, tavaliselt on sel ajal päikeseline ja värviliste lehtedega sügis.

Itaalia loode osas asuv Piemonte, mis tõlkes tähendab "mägede jalam", viitab oma nimega maakonna põhjaosas kerkivatele Alpidele. 

Eile õhtupimeduses peale mõningast mägiteedel ekslemist jõudsime Monforte d’ Albasse. Täna ennelõunal oli plaanis basseini ääres viinapuude vahel päikest nautida, aga tänu ilmataadi vingerpussile läks sellega oodatust kiiremini. 

Tegime hoopis kodukülale ringi peale ning jõudsime ka naaberküla Barolo üle vaadata. Tõelised veinisõbrad on seda nime kuuldes kadedad. Küll mina juba tean. 

Barolo. Veinimaailma kõrgliiga suurkuju valmib väärikast viinamarjasordist Nebbiolost, mis on kasvanud ja küpsenud siin samas Barolo küla ümber asuvate küngaste kõige päikselisematel nõlvadel. Veinilt oodatakse jõulisust, millel on iseloomu ka aastakümneid hiljem. Öeldakse, et ükski teine Itaalia vein ei vaja küpsemiseks nii palju aega kui Piemontest pärit Barolo. 

Külastasime Paolo Conterno ja Marrone veinimõisaid. Barolo veini olemust iseloomustab hästi väljend “Barolo is the king of wines and wine for kings”. Seda lauset korrutavad nad siin kõik kui ühest suust. 

Piemontes saab nautida head toitu ja suurepäraseid veine ning lasta ajal muretult kulgeda. Siin ei tehtagi eriti midagi, siin lihtsalt ollakse ja nauditakse elu. Omast kogemusest tean, et kogu elu käib selle ümber, et jõuaks ühest söögilauast enam vähem õigeks ajaks järgmisesse. 

Tänasega olen selgeks saanud, et toit on Piemonte’ kultuuri alustala ning peamine vaatamisväärsus. Itaallased naudivad süümepiinadeta söömist ja veel kord söömist. Neile on kohale jõudnud, et hea toit mitte ainult ei täida kõhtu, vaid toidab kõiki meeli. Olen nendega 100% nõus. Söömine on nauding. 

Selgusetuks jääb, et miks peab sõitma õhtusöögile 35 kilomeetri kaugusele, kui sul on jalutuskäigu kaugusel lugematu arv imelisi restorane. Ja seda tehakse veel uneaja arvelt. Müstika.

Stockholm vol2

Jõulud tulnud ju. Vastava meeleolu laulud kõlasid juba eile. Täna lisandusid lumehelbed ja mandariinid.

Tahaks öelda, et terve päeva sadas laia lund, aga tegelikult oli see lörts, mis haihtus sama ootamatult nagu oli tulnud. Kultuurse nädalavahetuse jätkuks läksime läbi lörtsisaju tantsumuuseumisse.

Järgnes traditsiooniline “fika” legendaarses kohvikus Vete-Katten. See koht on alati puupüsti rahvast täis, aga peale mõningast otsimist, leiab igaüks koha. Jäime truuks kaneelisaiale. 

Samal ajal on enamike rootslaste taldrikus üks rohelise kattega hiigelsuur tordilõik. Tundub, et see on siin lausa kohustuslik. Hilisema guugeldamise käigus selgus, et tegemist on printsessitordiga, mis on rootslaste aegumatu klassika. Nüüd on selge, mida järgmine kord söön.

Stockholm

Rootsi pealinnas olen turist olnud korduvalt ja seetõttu pole tungivat vajadust teistega vaatamisväärsuste juures maid jagada. Kuna peamine ongi põhjanabale kolinud sõbrannaga kvaliteetaja veetmine, siis ei ole kiiret kuhugi. 

Selleks et mitte ainult toas passida, jalutasime Lidingö saarele, kus asub Millesgårdeni muuseum, mis oli kunagi koduks tuntud Rootsi kunstnike paarile. Neile kuulunud hoonetes saab näha antiikmööbli- ja kujude kogusid, viiel terrassil asetsevat skulptuuride aeda ning kunstigaleriid. Täna on siin kolme ägeda naise - Hilma af Klinti, Tyra Kleeni ja Lucie Lagerbielke ühisnäitus. Kõik kolm naist on jätnud võimsa jälje rootsi kunstiajalukku. 

Täna on vihmane, kuid lahkun teadmisega, et siia tuleb kindlasti tagasi tulla. Skulptuuride aias tahaks jalutada ja imelist vaadet nautida. 

Ütlen kohe ära, et poes ei olnud midagi. Ja tegelikult oligi eesmärk hoopis muu. Eelmisel aastal puhtjuhuslikult avastatud Eataly Stockholmi nimeline gurmeeoaas on vaja üles leida. Eesmärk täidetud. Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole Itaalias ja mul ei ole vaja kõike kaasa osta, kuigi väga tahaks. Lisaks sellele tehakse siin tõeliselt head pitsat. Mitte küll nii head, kui ise tehtud, aga maitsev ikka. 

Veel korraldatakse kokanduskursusi. Järgmiseks korraks on plaan paigas. Natuke veidralt kõlab, et tuled Stockholmi ja õpid pitsat tegema, aga tänapäeval on kõik võimalik, elame ju globaliseeruvas maailmas. 

Nüüd tuli tahtmine ühe korraliku magusa ampsu järele. Vaatasime üle kohalike poolt soovitatud koogikoha, aga see ei olnud päris see. Haarasin hoopis kohalikust Starbucksist kakao ja kaneelisaia. Selgus, et Rootsi on kaneelisaia sünnimaa. 4. oktoobril pidavat terve riik olema kaneelisaia lõhna täis, siis nimelt tähistatakse kaneelisaiapäeva. 

Täna sai selgeks, et Rootsis võib süümepiinadeta kaneelisaiu näost sisse ajada. Kaneelisai on oluline osa rootslaste “fikast”. Kui prantslastel on vein ja brittidel tee, siis rootslased peavad korra või kaks päevas “fikat”. See püha traditsioon tähistab hetke, kui nauditakse tassikest kohvi ja midagi magusat, milleks on tavaliselt kaneelisai.

Ühest äärmusest teise

Türkmenistan suutis minu pea ikka korralikult segamini ajada. Üsna kiiresti mõistsin, et kõiki fakte ei tasu puhta kullana võtta. Tihti juhtus nii, et ühele ja samale küsimusele anti totaalselt erinevaid vastuseid. Selge on see, et midagi pole selge. 

Ei tea sedagi, kas see nii on, aga keegi kuskil väitis, et Türkmenistanil on viisavabadus ühe väikese saarega, mille nime keegi ei mäleta, Malaisia ja Türgiga. 

Viimane ka põhjus, miks Ašgabatist väljus eile Istanbuli lausa kaks lennukit. Meie lend ja siis kuus tundi hiljem üks veel. Oluline on märkida, et vahepeal ei väljunud ühtegi lendu. 

Korraks tõusid emotsioonid lakke, sest check-in’i onu teatas, et lennuk on välja müüdud. Meile öeldi tõsimeeli, et me vist ikka ei taha teid veel ära lasta. Peale mõningast segadust ja kohalike passikontrollist tagasi saatmist, vähemalt nii meile tundus, istusime õnnelikult lennukis ja lehvitasime presidendi valvsa pilgu all marmorlinnale. 

Kuigi nägin seda oma silmaga, siis ikka veel ei mahu pähe, mida kõike maagaasi raha ja suurushullustuse käes vaevlevate riigijuhtide sümbioos teha võib. Mõistlikkus ei ole Türkmenistanis märksõna. See on igal juhul kindel. 

Kuna meie koduvabariigis on ka lendudega nagu ta on, siis õnnestus eilne õhtu ja tänane hommikupoolik Istanbulis veeta. On juba traditsiooniks saanud, et kui juba Istanbuli, siis ikka kaks korda aastas. 

Kiiresti harjusin maailmas üksi olemisega. Päris keeruline on totaalselt teises äärmuses omadega hakkama saada. Mina veel, aga minu ego ei taha kuidagi mahtuda siia sagivasse suurlinna. 

Tegelikult on Istanbuli kohta päris rahulik. On ju pühapäev ja siis nad päriselt ka puhkavad. Isegi üks põhiline turismimagnet Suur turg on täna suletud.

Imedemaa

Lõpuks õnnestus patsutada ka ühte ahhal-tekiini tõugu hobust. Sellele Türkmenistanist pärit kõrgelt hinnatud tõule on omane kuldset tooni karv, pikk kael ja pikad jalad. Nad on tuntud kiiruse ja vastupidavuse poolest. Türkmenistan on Kesk-Aasia riikidest ainus, kus hobuseliha söömine on keelatud. Hobune on püha loom, kes kaunistab ka riigi vappi.

Loomadega on nii, et metsikuid isendeid pole, kõik kuuluvad kellelegi. Nii hobused, kaamelid kui ka kõik teised. Kui omanik pole teada, siis on omanikuks president ise. 

Nii hull asi ei ole nagu kuulujutud räägivad, et üksinda ringi liikuda ei tohi. Hommikused jooksuringid on täitsa lubatud. Samas vastab tõele väide, et ilma kohaliku turismifirma ametliku kutseta viisat saada pole võimalik. Asjaajamine on paras peavalu, aga siiski tehtav. 

Olin valmis selleks, et Türkmenistanis internetti üldse pole. Mobiilse interneti kasutamise võimalus puudubki täielikult. Seda polegi olemas. Hotellides on valdavalt wifi, aga mis kasu sest on, kui Facebook, Instagram ja Google on blokeeritud. Kaheksa päeva põhimõtteliselt internetivaba elu on ääretult värskendab. Kõik meie netisõltlased tuleks siia saata. 

Igal reisil on kombeks lõppeda. Täna on see päev, kui tuleb jätta hüvasti selle omamoodi imedemaaga. Ütlen ausalt, et ootused olid pigem madalad või õigem oleks vist öelda, et neid polnudki. Nüüd üheksa päeva hiljem on emotsioonid laes. Türkmenistan hüppas kõrgelt üle lati. Tõsiselt.

Nohur & Köw Ata

Jätkasime sõitu Balkanabadist pealinna poole. Endiselt oleme kõrbes ja täna õnnestus kogeda liivatormi. Tuul keerutas nii hullusti, et isegi teedele tekkisid minutitega korralikud liivadüünid. 

Kolme tunniga jõudsime Nohuri külla. See kilomeetri kõrgusel asuv mägiküla on kultuurihuvilistele kohustuslik. Siin elab nohuri hõim, kes on segu türkmeenidest ja pärslastest. Segunemine väljendub nii keeles kui ka kommetes. Kuna siinne rahvas pole suutnud endale hõimunime välja mõelda, siis peetakse neid lihtsalt pärsia mõjudega türkmeenideks. Traditsioone hoitakse au sees, nad isegi abielluvad ainult omavahel. 

Külastasime käsitöökoda, kus näidati kangastelgedel salli kudumist. Omaette vaatamisväärsus on küla kalmistu, kus igat hauda kaitsevad mägikitse sarved. Just siin kõrgel mägede vahel valmivad riigi parimad granaatõunad. 

Järgmine peatus oli Köw Ata maa-aluse järve juures. Alustuseks korralik kõhutäis lambašašlõkki ja kaamelikebabi, millele järgnes laskumine 55 meetri sügavusele koopasse, kus asub 250 meetri pikkune ja 14–23 meetri laiune soojavee järv. Ujudes 38 keemilist elementi sisaldavas vees, lootsime saada ravi kõikide haiguste vastu. Nii lubab infotahvel. Teiste hulgas on ära mainitud nahaprobleemid, reuma, neeruhaigused. Lisaks pidi kümblus rahustama kesknärvisüsteemi ja ära hoidma külmetushaigused. Ehk saan oma kurguvalust ka lahti. 

Siiani olen omistanud mädamuna lõhna Islandile, aga nüüd on veel üks koht, kus samad aroomid võimust võtavad. See tähendab ainult üht, et vähemasti väävliga on neil hästi. Ülejäänud 37 elementi jäid tuvastamata. 

Presidentlik ehituskirg ei piirdu ainult korruselamute püstitamisega. Ka kõrbesse on rajatud kvartalite kaupa ühe- ja kahepereelamuid, mis näevad ilusad välja, kuid tunduvad olevat sama tühjad, kui linnatäis uusi kortermaju.

Õhtuks jõudsime ringiga tagasi Ašgabati, kus ootavad ees juba tuttavad viimase Pariisi moe järgi ehitatud valgest marmorist pilvelõhkujate hordid. Märkimist vajavad ka konditsioneeri ja televiisoriga varustatud bussipeatused. Palun mitte unustada, et asume keset kõrbe ja juulis pidavat siin temperatuur tõusma 50 kraadini. Meil on ilmaga vedanud, temperatuur on olnud 25 ringis.

Imelised paigad

Ikka kõrbes. Siin polegi väga mujal olla, sest 80% riigist asub Karakumi kõrbes. Istusime džiipidesse ja kihutasime kaamelite vahelt läbi Gözli Ata’sse, kõige pühamasse kohta riigis. Pühapäeval on Türkmenistani tähtsaim püha ja selleks sõidetakse just siia üle riigi kokku. Juba praegu on väidetavalt tavalisest rohkem rahvast. Seisan keset saginat täis platsi ja vaatan, kuidas kohalikud väliköögis süüa teevad. Magatakse ja süüakse vaipadel ühe hiiglasliku katuse all. 

Tõime nende pühade ettevalmistamise rutiini natuke vürtsi. Kui muidu eriti ei taheta pildistamiseks poseerida, siis siin lausa võeti varrukast kinni ja paluti koos fotojäädvustust. Väike pettumus saabus siis, kui selgus, et nad ei saagi pilti kohe paberil endale. Näod läksid naerule siis, kui Eestist kaasa toodu maiustused kotist välja kaevasime.

Ka meie lõunatasime siin. Küll eraldi ruumis, aga vaipadel istudes ja kõige tähtsama mehe valvsa pilgu all. Türkmenistan elab täielikus isikukultuses. Presidendi pilte on kõik kohad täis. 

Samal ajal kui söök valmis, jalutasime triibulise mäe jalamile. Olen sõnatu. 

Kõrberalli jätkus. Kõik eelnev oli pelgalt sissejuhatus. Alles nüüd saime kogeda tõelist looduseime. Maalilised punavalgetriibulised Yangikala kanjonid võtavad sõnatuks. See on võimas, mida vesi on meisterdanud. Pildid räägivad enda eest.