Esmaspäev, 6. aprill 2020

Kaluri elu vol2

Laupäeval oli meri tormine ja kalale ei saanud. Just sellisteks päevadeks olen varunud siia hulga raamatuid. Aga üldse ei ole praegu lugemise lainel. Ka võrkkiige üles panemiseks on veel vara. Läksin hoopis jalutama.

Eile läks nii hästi, et äratuskell ei helisenud ja sain rahulikult pühapäevahommikusi pannkooke küpsetada. Seda kõike ainult sellepärast, et ilmataat andis kaluritele vaba päeva. Tavaliselt on nii, et tuleb koos päiksetõusuga võrgud välja tuua. Vastasel juhul võib keegi saagi pihta panna. Üks suuremat sorti kurjajuur on hüljes, kes jätab endast maha hiigelsuure auguga tühja võrgu. Nii on juhtunud.


Nägin esimest kirjut liblikat ning võtsin ette jalutuskäigu piki mereäärt. Ilm oli parem kui päev varem. Ainult tuul ei tahtnud kuidagi vaibuda.

Või siiski? See on nagu Murphy seadus, et just siis kui on kojumineku aeg, otsustab tuul raugeda. Kui selles koduarestis üldse midagi positiivset on, siis see, et saan tööd teha kus iganes.

Eriline kogemus on seista esmaspäeva hommikul kell 7.00 paadis ja korjata võrke kokku. Taustaks luige tiivalöögid ja kajakate kisa. Tänane saak: lõhe, meriforell, kolm merisiiga, kilo ahvenat ja 750 grammi räime. Ilus algus töönädalale.


Olen selgeks saanud, et merel aeg lendab. Sedakorda püsisime enam-vähem graafikus. Hilinesin kodukontorisse 10 minutit. See on täpselt sama vähe kui tavaolukorras õigest bussist maha jäädes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar