Laupäev, 11. aprill 2020

Kaluri elu vol3

Seda pikka nädalavahetust olen kaua oodanud. Pidin sõitma muinasjutulisse Viini, kus oli muuhulgas plaanis külastada maailmakuulsat ooperiteatrit. Läks teisiti.

Juba vanarahvas teadis rääkida, et suur reede on nii tähtis püha, et isegi rohi ei kasva, aga mina kohe ei oska rahulikult olla. Peale mõningast ekslemist leidsime metsaaluse, kus kasvab lademetes kevadist vitamiini - karulauku. Istu ainult maha ja hakka lõikama. Veel haarasin teeservast kaasa pajuoksad. Tänasel päeval kohustuslik kaunistus igas kodus.


Karulaugupestot valmis üle kahe kilo, millest suurem osa läks sügavkülma talve ootama. Sibulakoorte ja teiste käepäraste vahenditega said ka munad pühade puhul värvilised kuued.


Päeva lõpetas imeline loojang.


Tänu ülemaailmsele koduarestile on paljudest meist saanud veel paremad kokad. Julgen väita, et olen üks neist. Söögitegemine on väljund, mis hoiab meeled erksana. Neid toite, mida varem käidi restoranis sööma, tehakse nüüd kodus. Kui varasemalt ma väga tihti uusi asju ei katsetanud ja läksin n-ö kindla peale välja, siis nüüd on peast läbi käinud mõte, et võiks proovida kringlit küpsetada. Vaatame, kas jõuan selleni või lastakse enne uksest välja maailma avastama.

Täna oli õhkõrn lootus, et ehk saab ikka võrgud vette. Kahjuks jäi see vaid unistuseks. Oli hoopis päev täis kokkamist. Lõunaks küpsetasin vaniljekreemisaiakesi ning õhtul olid menüüs minu esimene karulaugumajonees ja homemade friikartulid. Kõik nullist omatehtud.



Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeva magasin sõna otseses mõttes maha. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar